Ebaõiglase uni. Tintura / Tintura

 

Hip-hopi ja pärimust kokku miksiva Tintura debüütpala “Liisa pehmes süles” oli ja on siiani väga sümpaatne lugu, kus koos Siberi-eestlaste laul, moodsamat masti biidid ja seitsmekümnendate Eesti jazzi sämplid. Selle pala andis seitsmetollise vinüülina välja ka Eesti üks huvitavamaid mikro-label’eid, plaadifirma Frotee (B-pool sisaldas originaali seitsmekümnendatest). Tintura oli siis duo, mille moodustasid biidimeister ja DJ Lauri Täht ning folkmuusik Karoliina Kreintaal. Sissejuhatus oli tore ja sestap ootasin nende debüütalbumit huviga. Viimaks see tuligi. Duost on vahepeal saanud trio, lisandunud on Curly Stringsist tuntud kontrabassimängija Taavet Niller. Selja taga on ka plaadiesitlustuur koos ansambliga Puuluup.

 

Albumit sissejuhatav “Kurb laulik” jätkab kenasti “Liisa”-loost tuttavat mudelit: sümpaatsed sämplingud, laisk-unelev biit ja Karoliina Kreintaali sensuaalne vokaal. “Sõnumis” läheb aga asi natuke käest ära. Koos on liiga palju kontrastseid kihte ja krõbinaid ning õigupoolest on see esimene pala, mis paneb küsima: milleks kontrabass? Hip-hopi põhjad on isegi piisavalt bassised. Kui on soov lisada, eriti kontsertidel, ka elavaid pille, on see mõistetav. Teisalt, samuti duona alustanud Etnosfäär jõudis ilmselt samale järeldusele ning tegutseb nüüd koos löökriistamängijaga, kes tõepoolest lisab särtsu ja särinat. Kontrabass on sümpaatne pill ja Nilleri oskustele ei ole midagi ette heita, aga ilma kontrabassita oleks saanud kenasti. Tegelikult seda pilli plaadil väga palju ei kostagi. Kolmanda palana tulebki “Liisa pehmes süles”, mis tuletab oma vanakooli scratch’imisega korraks meelde Tintura uhket ja originaalset algust. “Ebaõiglase uni” on kombinatsioon närvilisest viiulist, monotoonsevõitu kontrabassist ning millestki, mis meenutab autorifolgi ja improvisatsioonilise jazzi segu. “Buda & Pest” toob mängu saksofoni, kuid koos traditsioonilise viiulimänguga see segu ei tööta. “Õhtuvaikus” põikab üheksakümnendate keskpaiga Bristoli trip-hop’i lainele, mida mängitakse veidi kiiremini kui vaja. “Kadhja” jääb sinnasamma Bristoli kanti ning võiks olla Tintura teine potentsiaalne hitt, kui viiulit segamas poleks. Üheksa pala, kokku napilt üle poole tunni. Tervik kõlab sageli nii, nagu testiks keegi tragi noor oma esimest miksimisprogrammi põhimõttega, et rohkem on parem. Tegelikult ei ole. Kõigile-midagi-kontseptsioon ei tööta ning vahel on vähem hoopis rohkem. Jäätise peale ei panda sinepit ja maasikad mädarõikaga ei ole nii väärt mõte, kui alguses tundub. Lauri Tähe varasema koosluse Leikki minimalistlik etno-hop oli hoopis stiilsem, aga potentsiaali on Tintural kindlasti. Seepärast kuulasingi plaati paar korda rohkem kui arvustamiseks vajalik. 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload