Unistan sellest, et uudishimu ei kaoks. Intervjuu Triin Ruubeliga

Ma polnud Triinuga tegelikult kunagi varem rääkinud. Mäletan teda ajast, kui tema ema õpetas mulle klaveriansamblit – Triin ja tema kaksikõde Kärt jooksid siis ringi muusikaakadeemia vanas, Kaarli puiestee hoones, ilmestades oma rõõmsa energiaga minu õppetunde. Triin oli vast viieaastane ja tundus juba siis muusikast väga huvitatud olevat. Sellest minu jaoks väga inspireerivast vestlusest jäi hinge helge tunne ning palju rõõmsaid äratundmisi.

 

Triin (vasakul) ja Kärt Ruubel muusikakeskkooli lastena laulupeol.

 

Alustame päris algusest. Kuuldavasti otsustasid juba kuueaastaselt, et viiul on sinu pill. Kas mäletad, millal ja kuidas tuli sul mõte, et võiksid hakata muusikat õppima ning kas on olnud selles valikus ka kahtlusi?

 

See oli väga loomulik asjade käik. Ema mängis kodus klaverit, lapsepõlves oli palju muusikat, palju aega sai veedetud konservatooriumi hoones Kaarli puiesteel. Ema oli see, kes otsustas, kes mida mängima hakkab. Kõik oli minu jaoks väga lihtne – kohe pärast esimest viiulitundi oli mul selge, et see on see, mida ma kogu elu teha tahan. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi, et see on minu elu sisu. Mul kohutavalt vedas, et kohe hakkas meeldima. Esimesed kolm aastat oli mu õpetaja Sigrid Kuulmann. Kui ta Londonisse õppima läks, sai mu õpetajaks Tiiu Peäske, kelle juures õppisin kuni välismaale õppima minekuni.  

 

Koos Thomas Hampsoni ja Neeme Järviga.

 

Kas mäletad, millal oli sul esimene tugev elamus seoses muusikaga?

 

Oli üks väga emotsionaalne reaktsioon, ma olin siis vist 8–9-aastane. Kuulsin ühelt kassetilt, kuidas mängis Anne-Sophie Mutter. Millegipärast ma ehmatasin kohutavalt ära ja hakkasin nutma, sest sain esimest korda aru, kui raske saab olema seda instrumenti n-ö valdama hakata. Teine šokk, mida mäletan, oli õpetaja Sigridi kontserdil, kui olin vist I-II klassis. Ta valmistus üheks konkursiks ja mängis soolokava väga ilusatest teostest, seal oli Bachi ja Ysaÿe’d jpm. Tundsin, et tahan ka niimoodi mängida!

 

Meeldib sulle Anne-Sophie Mutter?

 

Mulle lapsena väga-väga meeldis, aga enam mitte eriti, ehkki mingid esitused meeldivad siiani. Temas on sellist naiselikkust, mida ma kellegi teise mängus pole kunagi kuulnud ja kaasaegsetest viiuldajatest on ta vist ainus, kelle puhul saab kohe kõla järgi aru, kes mängib.

 

On sul viiuldajate seas lemmikuid?

 

Pean tunnistama, et juba pikka aega ei ole. Noorena kuulasin YouTube’ist väga palju kõikvõimalikke esitusi, rahvusvaheliste konkursside ülekandeid jne. Mingil hetkel tekkis nagu küllastus sellest, kõigel ei jõuakski silma peal hoida, sest pidevalt tuleb uusi tähti peale. Rohkem huvitab hoopis sümfooniline ja kammermuusika.

 

Mul on samasugune reaktsioon klaverimuusikaga. Juba pikka aega on mu lemmikinstrument sümfooniaorkester!

 

Mul ka!

 

Räägi palun oma õpetaja Tiiu Peäskest. Milline õpetaja ta sulle oli?

 

Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõtlen õpetaja Tiiu peale. Õppisin tema juures alates IV klassist ja esimesse tundi minnes väga kartsin. Aga ta oli minuga nii tore ja sõbralik, sellest kohkusin omakorda nii ära, et hakkasin lausa nutma. Ta nägimu iseloomu läbi, tunnetas mu nõrkusi ja tugevusi, oskas välja tuua isikupära. Ma olin häbelik laps ja häbelik teismeline, aga tema tundides tundsin end alati väga hästi. Mõnikord toimusid tunnid ka tema juures kodus, kestsid kaks-kolm tundi, kuulasime plaate ja rääkisime ka niisama juttu. See oli maagiline aeg, viiulitunnid olid alati minu jaoks väga erilised, neis oli eriline atmosfäär. Aeg voolas seal teistmoodi.

 

Juba 15-aastasena valisid välja õpetaja, kelle juures hakkasid õppima pärast TMKK lõpetamist.

 

Osalesin ühel noortekonkursil ning professor Munteanu oli seal žüriis. Olin siis 13-aastane ja see oli tegelikult mu esimene suurem konkurss. Umbes põhikooli alguses hakkasin aru saama, mida viiulimäng tähendab, hakkasin fanaatiliselt tööle ning siis hakkas lühikese aja jooksul toimuma palju asju. Konkursil läks mul ootamatult hästi, professor oli minu õpetamisest huvitatud ja meil tekkis koostöö, hakkasin Saksamaal tema juures meistrikursustel käima. Kui sain 16, läksin Rostocki tema juurde eelõppesse. Ta on küll rumeenlane, aga tema õpetus on väga saksapärane. Palju tähelepanu struktuurile, vormile, tehnikale – lühidalt, sain sealt palju n-ö muusika köögipoolt. Palju oli muusikasse süvitsi minekut, materjali lahti mõtestamist, akadeemilist lähenemist. Ma tahtsin väga tema juurde minna õppima, kuna muusikale lähenemine oli nüüd teises äärmuses – nooremana tuli kõik otse südamest ja oli intuitiivne, Saksamaal oli kõik risti vastupidi. Kahe kooli peale kokku tekkis lõpuks kuldne kesktee ning hea balanss mõistuse ja tunnete vahel. Õppisin Rostockis päris kaua, kaks aastat eelõppes ja 4,5 aastat diplomiõppes ning edasi magistrantuuris.

 

Ja siis läksid sa Weimarisse.

 

Olin II viiuli kontsertmeister Weimari riigikapellis, mis on Saksamaa vanimaid orkestreid. Töötasin hästi huvitavas ja ajaloolises majas, Richard Strauss ja Richard Wagner on seal juhatanud, Liszt on seal käinud. Olin juba siis otsustanud, et soovin kontsertmeistri teed minna ning võimalus seal töötada tundus ideaalne variant. See oli väga huvitav aeg, sain mängida palju oopereid ja palju sümfoonilist muusikat. Üdini hea vahepeatus ka kohana – Weimar on ju ka näiteks Goethe ja Schilleri linn.

 

Kaksikõe Kärt Ruubeliga tänavu aprillis Berliini filharmoonias sarjas Debüt im Deutschlandfunk.

 

Sinu õde Kärt õppis koos sinuga Saksamaal, tema jäigi sinna elama ja töötab praegu Berliinis. Kuidas tulid otsusele tulla Eestisse tagasi, kas sul polnud mõtet samuti välismaale jääda?

 

Mul ei olnud tegelikult ei kindlat mõtet Saksamaale jääda ega ka tagasi tulla. Aga juhtus nii, et esinesin Pärnu festivali noorte interpreetide showcase-kontserdil. Neeme Järvi tuli pärast kontserti minu juurde ja ütles, et ERSO-l on kontsertmeistri koht vaba. Loomulikult otsustasin siis, et lähen ERSO kontsertmeistri konkursile ja proovin selle koha saada! Muidu oleksin ilmselt palju hiljem otsustanud tagasi tulla; andsin endale aru, et kui Eestisse tulen, siis ka ilmselt jään siia. Aga ma pole sekunditki seda otsust kahetsenud. Kokkuvõttes pole vahet, kus ma muusikat mängin.

 

Oled olnud Saksa kultuuriruumiga seotud päris kaua. Mida tähendab sinu jaoks saksa keel ja saksa kirjandus?

 

Mõningaid kirjanikke nagu nt Hegel ja Heidegger, kelle tekste ma väga naudin, pole võimalik lugeda ei inglise ega eesti, vaid ainult saksa keeles. See keel tekitas mu mõtetele teistsuguse kuju, karkassi. Ja mida rohkem ma keelt tundma õppisin, seda paremini sain aru saksa muusikast, nende vahele tekkis hoopis teistsugune side. Igasugune saksakeelne muusika, Mozart, Schumann, Beethoven sai palju selgemaks nende konstruktsioonide põhjal, mis sealt keelest välja tulevad. Sama asi on prantsuse keelega, samuti nt soome-ugri keelte ja Bartóki rütmikaga. Keelt ja selle keeleruumi kunstmuusikat on väga huvitav võrrelda.

 

See muudab mõtlemist, kui oled teises kultuuriruumis ja räägid teises keeles.

 

Jah, täpselt. Ma õppisin millalgi pool aastat enda lõbuks prantsuse keelt, natuke hakkasin aru saama ja ka hoomama, kuidas seda keelt konstrueeritakse. Tundus, et iga prantslane flirdib kogu aeg, see tundus nii naljakas. Aga tegelikult on asi selles keeles endas. (Naerab.) Ka kõige tavalisemad õppetekstid, mille sisuks näiteks poeskäik, kõlavad kelmikalt ja flirtivalt. Keel, mida me räägime, mõjutab väga palju seda, millised me oleme. Näiteks saksa keeles on nalja teha äärmiselt raske, saksa keel muudab tõsisemaks ja süvitsiminevamaks. Kui olime saksa sõpradega koos ja asi läks lõbusaks, läksime üle inglise keelele. Ja samas mingeid vestlusi on võimalik ainult saksa keeles pidada, ma lausa igatsen seda taga.

 

Milliseks eesti keel muudab?

 

Eesti keeles on mingit raba või metsa hõngu, mingit teistsugust ürgsust, selles on tohutu metafooride rikkus. Saksa keeles rääkimine ei ole nii kujundlik, neil on väga täpne sõnavara, ühe nähtuse viie erineva varjundi jaoks on ka viis erinevat sõna, pole vaja hakata metafoore otsima. Ka Ladina-Ameerika keeltes kasutatakse palju metafoore – kui nt lugeda Marquezi, Vargast, Borgest, seal on väga tihe, metafoore täispikitud kirev tekst. Eesti keeles on raske viie sõnaga erilist atmosfääri luua. Mõned luuletajad suudavad seda, nt Viivi Luik – kui ta kirjutab ajast ja ruumist, siis tekivad sinna uued mõõtmed.

 

Bolzanos 2015. aastal, kõlab Sibeliuse viiulikontsert Arvo Volmeri juhatusel koos Bolzano Haydni orkestriga.

 

Oled olnud kolm hooaega ERSO kontsertmeister. Mis on sinu jaoks selle töö juures kõige paeluvam ja mis kõige raskem? ERSO-l pole varem olnud naissoost kontsertmeistrit. Kas on raske ennast kehtestada?

 

Ei ole. Ma ei ole tundnud, et see oleks probleem, ma ei omista sellele tähendust. Kõige huvitavam minu töö juures on vaheldus – vahelduvad teosed, dirigendid, solistid. Samuti on minu jaoks alati väljakutse rääkimine – valida, millest ma peaksin rääkima ja millest mitte. See oskus tuleb ilmselt kogemusega. Mõnikord tundub, et mingitest asjades pole vaja rääkida ning siis hiljem saan aru, et tegelikult ikka peaks. Ning vastupidi, mingid asjad, millest tundub oluline rääkida, lahenevad tegelikult iseenesest. Nii et see ongi samaaegselt kõige huvitavam ja ka kõige keerulisem. Selles osas on see sarnane õpetamise tööga.

 

Oled õppejõud muusikaakadeemias ja TMKK-s. Mida tähendab sinu jaoks pedagoogitöö, kas see meeldib sulle?

 

Jaa, meeldib küll. Ja mida aeg edasi, seda raskem see mulle tundub. Ühest küljest emotsionaalselt – kedagi õpetades olen selle eest vastutav, kuidas tal läheb ja mis temast tulevikus saab. See on teema, mis ei jää ainult muusikaakadeemia seinte vahele “tööasjaks”, vaid käib sinuga igal pool kaasas. Kõige rohkem meeldib mulle aga, et õpetamine hoiab tallel mingi teatud kompromissituse. Saad aru, et kui kelleltki midagi nõuad, siis pead väga rangelt sama nõudma ka iseendalt. See hoiab ärksana. Kui õpilasel on mingi probleem, siis ma esimese asjana vaatan endasse ja mõtlen, mida ma olen jätnud ütlemata või tegemata. See on kõige raskem ja ka samas kõige huvitavam.   

Klarnetist Matthew Huntiga 2016. aastal Pärnu festivalil. 

 

Õpetades õpid ise.

 

Jah, just. Viimasel kolmel aastal olen õpetades õppinud palju rohkem kui ülikooliaastatel. See õpetab ka asju seletama ja lahti mõtestama, mul on muidu kombeks rääkida intuitiivselt ja ka metafoorides. Aga õpilased on erinevad ja vajavad erinevat lähenemist, erinevate õpilaste puhul toimivad erinevad lahendused. Peab olema ambivalentne, kohandama ennast erinevate inimeste järgi ja see võib olla vahel päris kurnav. Aga seda läheb vaja ka ERSO töös. Pidevalt on uus olukord, uued solistid, uued dirigendid.

 

Loe edasi Muusikast 6/2018

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload