Unistan sellest, et uudishimu ei kaoks. Intervjuu Triin Ruubeliga


Ma polnud Triinuga tegelikult kunagi varem rääkinud. Mäletan teda ajast, kui tema ema õpetas mulle klaveriansamblit – Triin ja tema kaksikõde Kärt jooksid siis ringi muusikaakadeemia vanas, Kaarli puiestee hoones, ilmestades oma rõõmsa energiaga minu õppetunde. Triin oli vast viieaastane ja tundus juba siis muusikast väga huvitatud olevat. Sellest minu jaoks väga inspireerivast vestlusest jäi hinge helge tunne ning palju rõõmsaid äratundmisi.

Triin (vasakul) ja Kärt Ruubel muusikakeskkooli lastena laulupeol.

Alustame päris algusest. Kuuldavasti otsustasid juba kuueaastaselt, et viiul on sinu pill. Kas mäletad, millal ja kuidas tuli sul mõte, et võiksid hakata muusikat õppima ning kas on olnud selles valikus ka kahtlusi?

See oli väga loomulik asjade käik. Ema mängis kodus klaverit, lapsepõlves oli palju muusikat, palju aega sai veedetud konservatooriumi hoones Kaarli puiesteel. Ema oli see, kes otsustas, kes mida mängima hakkab. Kõik oli minu jaoks väga lihtne – kohe pärast esimest viiulitundi oli mul selge, et see on see, mida ma kogu elu teha tahan. Mul pole kordagi tekkinud kahtlusi, et see on minu elu sisu. Mul kohutavalt vedas, et kohe hakkas meeldima. Esimesed kolm aastat oli mu õpetaja Sigrid Kuulmann. Kui ta Londonisse õppima läks, sai mu õpetajaks Tiiu Peäske, kelle juures õppisin kuni välismaale õppima minekuni.

Koos Thomas Hampsoni ja Neeme Järviga.

Kas mäletad, millal oli sul esimene tugev elamus seoses muusikaga?

Oli üks väga emotsionaalne reaktsioon, ma olin siis vist 8–9-aastane. Kuulsin ühelt kassetilt, kuidas mängis Anne-Sophie Mutter. Millegipärast ma ehmatasin kohutavalt ära ja hakkasin nutma, sest sain esimest korda aru, kui raske saab olema seda instrumenti n-ö valdama hakata. Teine šokk, mida mäletan, oli õpetaja Sigridi kontserdil, kui olin vist I-II klassis. Ta valmistus üheks konkursiks ja mängis soolokava väga ilusatest teostest, seal oli Bachi ja Ysaÿe’d jpm. Tundsin, et tahan ka niimoodi mängida!

Meeldib sulle Anne-Sophie Mutter?

Mulle lapsena väga-väga meeldis, aga enam mitte eriti, ehkki mingid esitused meeldivad siiani. Temas on sellist naiselikkust, mida ma kellegi teise mängus pole kunagi kuulnud ja kaasaegsetest viiuldajatest on ta vist ainus, kelle puhul saab kohe kõla järgi aru, kes mängib.

On sul viiuldajate seas lemmikuid?

Pean tunnistama, et juba pikka aega ei ole. Noorena kuulasin YouTube’ist väga palju kõikvõimalikke esitusi, rahvusvaheliste konkursside ülekandeid jne. Mingil hetkel tekkis nagu küllastus sellest, kõigel ei jõuakski silma peal hoida, sest pidevalt tuleb uusi tähti peale. Rohkem huvitab hoopis sümfooniline ja kammermuusika.

Mul on samasugune reaktsioon klaverimuusikaga. Juba pikka aega on mu lemmikinstrument sümfooniaorkester!

Mul ka!

Räägi palun oma õpetaja Tiiu Peäskest. Milline õpetaja ta sulle oli?

Mida rohkem aeg edasi läheb, seda enam mõtlen õpetaja Tiiu peale. Õppisin tema juures alates IV klassist ja esimesse tundi minnes väga kartsin. Aga ta oli minuga nii tore ja sõbralik, sellest kohkusin omakorda nii ära, et hakkasin lausa nutma. Ta nägimu iseloomu läbi, tunnetas mu nõrkusi ja tugevusi, oskas välja tuua isikupära. Ma olin häbelik laps ja häbelik teismeline, aga tema tundides tundsin end alati väga hästi. Mõnikord toimusid tunnid ka tema juures kodus, kestsid kaks-kolm tundi, kuulasime plaate ja rääkisime ka niisama juttu. See oli maagiline aeg, viiulitunnid olid alati minu jaoks väga erilised, neis oli eriline atmosfäär. Aeg voolas seal teistmoodi.

Juba 15-aastasena valisid välja õpetaja, kelle juures hakkasid õppima pärast TMKK lõpetamist.

Osalesin ühel noortekonkursil ning professor Munteanu oli seal žüriis. Olin siis 13-aastane ja see oli tegelikult mu esimene suurem konkurss. Umbes põhikooli alguses hakkasin aru saama, mida viiulimäng tähendab, hakkasin fanaatiliselt tööle ning siis hakkas lühikese aja jooksul toimuma palj