Pierre Hantaï – murelik geenius


Prantsuse klavessinist Pierre Hantaï on seni kõikjal maailmas pälvinud vaid ülivõrdelisi tiitleid: klassikalise muusika suurkuju (i grandi della musica classica); üks maailma suurimaid klavessiniste ... üks kaasaja kuulsamaid Bachi inerpreteerijaid ... suur prantsuse klavessinist jne jne. Lisaks on ta pälvinud arvukalt muusikaauhindu, nagu näiteks Charles Crosi akadeemia ja Gramophone’i preemia. Seetõttu võiks teda täie õigusega ajaloolise esituskunsti staaride hulka klassifitseerida, kas see talle siis meeldib või ei.

Pierre Hantaï on sündinud 1964. aastal Pariisis, tema isa oli maalikunstnik Simon Hantaï. 11-aastaselt hakkas ta õppima klavessiinimängu ameeriklase Arthur Haasi juhendamisel. Sellele järgnes kaks aastat õpinguid Gustav Leonhardti juures Hollandis. Hantaï on pälvinud laureaaditiitli mainekal Brügge klavessiinikonkursil, mis on iga noore klavessinisti ihaldatuim saavutus, omamoodi hüppelaud edasiseks karjääriks. Pierre on esinenud sageli koos oma vendadega, need on Marc Hantaï (flööt) ja Jerôme Hantaï (viola da gamba, klaver).

Justkui restaureerijad

Pierre Hantaïd võiks nimetada Leonhardti-Brüggeni-Harnoncourti järgse vanamuusikat ning ajastuteadlikku esituskunsti praktiseeriva põlvkonna üheks lipulaevaks. Nimelt koondus 1980. aastatel muusikutest sõpruskond vendade Hantaïde ümber, mis päädis 1985. aastal ansambli Le Concert Français asutamisega. Siin tulid kokku parimad instrumentalistid, kes soolokarjääri kõrval leidsid aega koos musitseerimisekski. Samas võib seda ringkonda pidada ka tol perioodil veel vähe tuntud ajaloolise repertuaari uurijaiks ja propageerijaiks, olles justkui freskode restauraatorid, kes kiht kihi järel puhastavad välja kauneid ornamente, mis seni olnud ilmetu krohvikihi all. Ansambel esines mainekatel rahvusvahelistel festivalidel, kuhu kogunes nende põlvkonna barokimängijaid kogu maailmast. Tehti ka hulgaliselt salvestusi, muu hulgas Mozarti klavessiinikontserdid, Corelli concerto’d op. 12 firmale Astrée Auvidis jpm. Tänu renessansi ja barokiajastu stiili pühendunud uurimisele ning kõrgetasemelistele esinemistele õnnestus neil vanamuusika mainet tõsta nõnda, et see jõudis n-ö ehedate klassikalise muusika heliloojate nagu Beethoven, Schumann, Schubert, Brahms, Ravel, Chopin, Rahmaninov, Kodály jne kõrvale. Nii kõlasidki kontserdilavadel üha enam ka Girolamo Frescobaldi, William Byrdi, Domenico Scarlatti jpt meistriteosed. Pierre Hantaï on saanud väga korraliku basso continuo alase ettevalmistuse, põhiliselt La petite bande liikmena ja koos selliste dirigentidega nagu Philippe Herreweghe, Jordi Savall, Wieland Kuijken jpt.

Bach

Hantaï on kogu oma pika lavakarjääri jooksul väärtustanud eriti Johann Sebastian Bachi klavessiiniloomingut. Eesti publik mäletab teda 1999. aastast, mil ta esitas II rahvusvaheliste klavessiinipäevade raames Estonia kontserdisaali laval Bachi “Goldbergi variatsioone” BWV 988. Teose plaadistus pälvis juba aastal 1994 ajakirja Gramophone aasta auhinna ning praeguseks on ta selle sisse mänginud juba teist korda, rõhutades seejuures, et need on kaks erisugust esitust.

Hantaï ei mäleta, millal ta klavessiini kui pilliga esimest korda kohtus. Pigem mäletab ta juba kümneaastase poisina selle kõla, ja eeskätt suure Bachi teoseid. Viimane oligi tema põhipilli valikus tähtsaima impulsi andja. Tol ajal oli Gustav Leonhardti hiilgeaeg, kellele Hantaï läks 18-aastasena esimest korda ette mängima.

Bach tundub olevat Hantaï kindel prioriteet, sellest annab tunnistust ka interpreedi mahukas diskograafia: Bachi HTK I, klavessiinikontserdid, ning küllap on paljudki meist juhtunud Mezzo telekanalilt vaatama-kuulama Bachi “Inglise süitide” BWV 807–811 Hantaï fenomenaalset kontsertesitust. Kaks korda on ta salvestanud ka Bachi “Brandenburgi kontserte” BWV 1046–1051, esmalt Sigiswald Kuijkeni, seejärel Jordi Savalli juhatusel. Hantaï, kes juba teismelisest saati on Bachi muusikat jumaldanud, on avaldanud hämmastust, kuidas küll saab see helilooja praeguse põlvkonna noori külmaks jätta ning on kurb, et vaid kaduvväike osa inimkonnast suudab aduda Bachi muusikat kogu selle täiuses. Seepärast peab ta olukorra trööstitusele vaatamata oma esmaseks missiooniks kuulajaile Bachi suurust avada, seda väärtuslikku repertuaari võimalikult rohkem salvestada ning jätta helijälg tulevastele põlvkondadele.

Hantaï on ikka ja jälle avaldanud vaimustust, kuivõrd leidlikult Bach kasutab kontrapunkti ning miksib kokku erinevaid kompositsioonivõtteid ja rahvuslike koolkondade stiilielemente. Kuigi ühendavaks lüliks teostes jäävad prantsuse õukonnatantsud, oskab ta saksa, prantsuse ja itaalia muusika iseloomulikud elemendid geniaalselt ühtseks stiiliks vormida.

Mezzo kanali juurde tagasi tulles meenub Hantaï Bachi “Inglise süidi” a-moll BWV 807 esitus, kus võlub retooriliste kujundite hoolikas väljavoolimine, selge väljendus, samas impulsiivne mängumaneer. Mõõdukad tempod (ainus eeldus selguse jaoks) võimaldavad kuulajal nautida iga üleminekut, iga tsesuuri, veel ka spontaanseid ornamente, mis on lisatud ülima sundimatusega, samas lähtuvad igati loo iseloomust. Hantaï sõnul on Bachi muusika väidetavalt abstraktne ning polegi tähtis, mis pillil seda esitada. Ta tunnistab, et selles on omajagu tõde, sest Bach oli eelkõige suur vormimeister ning instrumendi valik oli talle kindlasti vähem tähtis.

Domenico Scarlatti

Domenico Scarlatti on teine suurmees, kelle loomingut Hantaï kõrgelt hindab ja korduvalt esitab. YouTube’is kättesaadavas intervjuus Giovance’iga1 räägib ta Scarlattist kui ainulaadse helikeelega heliloojast, kes ei kasutanud ajastul moes olnud prantsuse õukonnamuusika vorme, vaid sai inspiratsiooni hoopis portugali ja hispaania kitarrimuusikast, milles sageli esineb efektne tehniline võte acciaccatura ehk mitteakordinootide lisamine. Scarlatti sonaatidele igiomane korduse printsiip on samuti eriline võte, mis esineb igas sonaadis ning kui kujutada ette inimest, kes lausub ühte ja sama mitmeid kordi järjest, mõtleb küll vist igaüks, et ütleja on psüühiliselt haige. Samas, Scarlattil omandab kordamine retoorilise elemendina hoopis uue dimensiooni ja eriliselt sugestiivse rütmika. Nii tekib neis sonaatides helivärvide ilu, eriline koloriit, mis on ju meile tuttav eeskätt tänu impressionistidele. Sonaatide ajaline kestus on keskeltläbi kolm kuni viis minutit ning selle ajaga maalib helilooja kas melanhoolsusest või elurõõmust pakatava miniatuuri. Teisal on Hantaï vaimustunud sellest, kuidas üksikud korduvad elemendid loovad sonaadi edenedes uue retoorilise struktuuri ning täiesti uut laadi väljenduse, mis on juba üsna kaugel baroki traditsioonilisest retoorikast.

Hantaï on üllitanud viis Scarlatti sonaatidega plaati, millel on umbes sadakond teost. Küsimusele, kas ta ei tahaks kõiki 555 sonaati salvestada, nendib ta vastuseks, et tema meelest on selliste “antoloogiate”, kataloogide produtseerimine puhas kommerts. Ta ei uskuvat selle elujõulisusse, sest iga interpreet valib just sellise muusika, mis suhestub tema tundemaailmaga. Ja ta peab ilmvõimatuks fakti, et ta suudaks leida kontakti kõikide Scarlatti sonaatidega. Ta ütleb, et soovib “to feel well with the piece”. Näiteks Scarlatti sonaat K 208 on üks ta lemmikuid.

Hantaïl on õnneks ka mõttekaaslasi, nimelt ajakirja Crescendo veergudelt saame jälgida veel ühe Scarlatti interpreedi, Christian Zachariase mõtteid 2, kes rõhutab iga muusiku vajadust leida tee enese juurde. Sel aastal 68-aastaseks saav dirigent ja pianist mainib, et alles nüüd on ta jõudnud selleks sobilikku ikka ning peab iga interpreedi elus oluliseks teatud ajalist ruumi, jõudmaks eneseni. Igal muusikul pidavat olema omad erialalised nõudmised ja läbielamise võime, kuid komprom