Kümme kontserdimuljet “Jazzkaare” küllusest

“Jazzkaare” avas 20. aprilli õhtul kontsertetendus “Saja lugu”, alapealkirjaga “Variatsioonid Eesti inimestest”. Selle panid kokku heliliselt Erki Pärnoja ning pildiliselt lavastaja Jaak Prints ja fotograaf Kaupo Kikkas, kirjandusliku raamistiku eest vastutas Laur Kaunissaare. Väga erilisi rolle kandis ansambel koosseisus Joel-Rasmus Remmel, Sander Mölder, Peedu Kass, Kristjan Kallas, Anna Põldvee, Sänni Noormets, Meelis Vind, Johannes Kiik ja Keio Vutt. Kõige erilisemas rollis oli sada “tavalist” eestlast.Noblessneri sadamalinnakus laiutavasse, tühjana pigem kõledasse tehaseangaari oli kogunenud ootusärev seltskond. Ma ei usu, et teati, mida oodata. Kui enam-vähem kindla kavaga kontserdil sõltub nauditavus paljuski esitusest, siis siin oli oluline osa ka kõigel sellel, mis jääb võimalikust kõrvadevahelisest orgasmist väljapoole. Linateoses kuvati sünkroonis muusika ja koos mõtlemapanevate pausidega riburada härdaid elemente. Inimese käejooned leidsid mustrivõrdluse puuokste hargnemisega pilgud pöördusid üles nagu kaamera, mis aupaklikult kaske vaatles.

See oleks võinud olla ülipikk muusikavideo, kui meil ei oleks “EV 100” emotsiooni lisavat laengut. Kuvati Eesti loodust ja inimesi, aeglaselt, nõudlikult. Nägime tervet lugu. Lapsed tulid randa, mõne aja pärast olid neile kasvanud krussis habemed nagu oksarägastik. Kehtib rakupõhine võrdlus – inimene kui tema maa, kõige otsesemas mõttes. Näita mulle oma käsi ja ma räägin sinu saatuse. Raske on öelda, kas see ikka oli saja lugu. Võibolla hoopis tuhande oma, sest läbi nähtud nägemuse kordus aeg.

Ruum oli üsna ajatu, eriti jumalikud olid helid. Kui pildiline pool jäi minu jaoks pisut liiga lihtsaks, sentimentaalseks, siis muusika toimis täpselt nii, et kogu ettekanne oli harmoonias. Eraldi väärib äramärkimist Anna Põldvee ja Sänni Noormetsa laulmine. Kui lugeja tunneb Erki Pärnoja muusikat, suudab ta ette kujutada, milliste sireenidena nende tüdrukute hääled tööstusliku miljööga kaarhallis kõlasid.

Kirjutama peab ka õhtu kõige viimasest imest ehk sellest, kuidas suure hai suuna avanes uks (terve sein, millest allveelaevad merele pääsevad), kust ilmusid koreograafiliselt korrektses paigutuses ja sinimustvalges needsamad sada eestlast, keda meil oli olnud aega häbenematult jälgida. Peab tunnistama, et see võttis pisara silma küll, isegi neil, kes ka pärast suuremaid patte patja ei nuta. See oli õhtu kõige ehedam hetk – kõik see, mis ekraanilt meieni jõudis, ongi päriselt olemas. Teiselpool ekraani on samad inimesed, kelle nägudelt peegelduvad oma aja vaod ja nüüd nad seisavad siin, ikka sama heitlev ja lootusrikas päikeselaik pilgus. Teadmises, et kõigepealt toidab maa meid, aga ta saab kõik tagasi.

Liis Koger

kunstnik

 

INSPIREERIV AMBROSE AKINMUSIRE

Ootasin Ambrose Akinmusire’i kontserti eriti suure huviga, sest olin kuulnud sama koosseisu ning kava mullu festivalil “North Sea Jazz”. Kuna seal oli rahvast ääretult palju ning saal pisike, leidsin endale koha lava ees põrandal, pooleteise meetri kaugusel trompetistist. Kuigi nii toona kui ka “Jazzkaarel” toimunud kontsert oli suurepärane, sobib Akinmusire’i muusikaga paremini võimalikult väike distants publiku ja esineja vahel, sest see muusika on niivõrd siiras ja valus, pigem vaikselt kõrvalt vaatlev. Bänd mõjus väga ausalt ja puhastavalt. Muusikud ei tulnud midagi tõestama ega “sooritama”, vaid mängisid justkui iseendale. Tõeliselt nauditavad olid Sam Harrise ideerikkad ning klišeevabad klaverisoolod, mis olid harmoonilises ja esteetilises plaanis lähemal pigem Skrjabinile kui sellele, mida jazzansamblilt ootaks. Eriti meeldisid mulle palad “Umteyo”, mille tuumaks on kaks akordi ja trompeti pikalt keriv üks noot, ning “Henya”, mis pakkus huvi eelkõige sellepärast, et olen seda mõne aasta eest analüüsinud. Jõudsin toona järeldusele, et improvisatsioonilistes lõikudes mängivad kvarteti muusikud väga intuitiivselt ning “lahtiste kõrvadega”, toetumata kindlale vormistruktuurile. Nii oli ka “Jazzkaarel” ning see oli üks tänavuse festivali inspireerivamaid elamusi.

Kirke Karja

muusik

 

Taani duo Bremer/McCoy moodustavad kauni, kandva tooniga kontrabassist Jonathan Bremer ja omanäoliselt klahvpillidele lähenev Morten McCoy. Ansambel, mis on kuuldavasti kodumaal ja kaugemalgi kõrges hinnas, avaldas mulle üsna harva esinevat mõju. Nimelt – kontserdi alguses tundsin vaimustust ja kontserdi lõpus väsimust. Bremer/McCoy minimalismipüüdlustega, kohatiste dub-muusika mõjudega omalooming (liigitatud ka modaalse jazzi alla) mängib kavalalt publiku ootustega. Lihtsakoelised, heakõlalised meloodiad-harmooniad justkui tunglevad mingis suunas, kuid iga kord, kui jazzikogemusega kuulaja on valmis värskeks arenduslikuks võtteks või sofistikeeritud harmooniliseks lahenduseks, suubub muusika meelega lihtsasse akordijärgnevusse ja ülelihtsustatud meloodikasse. Teatud koguses on selline “tants aurukatla ümber” intrigeeriv, kuid kui kontserdi kulgedes kaane alt auru ei pahvatagi, hakkab olukord tüütama. Nii oligi, et alguses Bremer/McCoy “valem” paelus, kontserdi keskel ootasin pikikõrvu midagi uut ja selle lõpuks olin tüdinenud.

Joosep Sang

 
SUURE VÄEGA LAURA MVULA

Laura Mvula tuli lavale nagu tulnukas, tuues endaga helisid teistest dimensioonidest. Ta on selle tõestus, kuidas väike keha võib endas kanda ilmatusuurt jõudu; see vägi levis tema häälega. Saalis istus esiti üsna jahe, pigem sissepoole pööratud publik, kuid tsirkusetrikoos artistil õnnestus põhjamaine kargus kihthaaval eemaldada ja panna publik kaasa elama, esiti naeruga, pärast juba seistes ja tantsusammude saatel kõlava aplausiga.