Legendi nimi on Els Himma

 

“Els, sa oled meil lihtsalt öeldes legend! Lauljana alati hääles ja vormis ja naiselikult veetlev! Sa vääriksid palju suuremat tähelepanu, aga sa ise ei kipu sugugi end esile tõstma!” Nii rääkis Urmas Ott Els Himmale aastaid tagasi üht televestlust tehes. Mul on meeles minu esimene mulje, kui tema vend Rolf Uusväli tõi Elsu ühel päeval raadio muusikatoimetusse. Tõepoolest – ta oli sõrmeotsani daam! [Ei, Els, ära katkesta mind! Ja palun ära naera, las ma räägin.] Tõsi on see, et Els oli ja on väga stiilne. Oma olekult hillitsetud, rääkimiselt vaoshoitud, väljanägemiselt sarmikas. Läbinisti. Selline ta ongi. On laval, on seltskonnas ja muusikute ringis liikudes, on ametlikes toimingutes. Tema kirglik ja jõuline temperament on aga tunnetatav ja seda näeb-kuuleb tema esitatud muusikas, vestluses lähisõprade ringis, aga vahel peab ta selle lahti laskma ka oma tahtmiste eest võideldes ja Rolfi muusikapärandit kokku korjates. Siis võib ta olla tuliselt veenev!

 

Ilmselt oled sina, Els, ja ka su õed-vennad väga palju häid geene pärinud esivanematelt ja soodsas kodus üles kasvanud.

 

Meie kodus kõlas alati muusika. See on küll hästi iseloomulik. Lauldi, mängiti pille. Ja muidugi kuulati palju heliplaate. Meil oli koera pildiga grammofon, “His Master’s Voice”, ja mina pisikesena ei jõudnud ära mõistatada, kuidas need lauljad sinna pilli sisse ära mahtusid. Valdavalt mängiti meil klassikalist muusikat. Rolf, kes oli minust vanem, minu jaoks igas mõttes tähtis ja mõjukas, harjutas klaverit. Hiljem käisin Rolfiga ka kirikutes tema oreliproove kuulamas. Minust kümme aastat vanem õde oli abielus läti ooperisolisti Ivars Krastiņšiga ja ma olin kõikidel koolivaheaegadel palju nende kodus Riias. See oli pere, kus muusika mängis hommikul ärkamisest õhtul uinumiseni. Neil oli tohutu  plaadikogu ooperikuulsustega. Maailma paremik. Ooperiklassika sai mulle omaseks, nagu Rolfi kaudu ka väga palju klaverimuusikat. Ma arvan, et lauljate kuulamine, nende häälte kuulmine on andnud mulle matkimiseks eeskuju. Nii et kui minu kohta ikka öeldakse – lauljana iseõppija, siis parimate vokalistide jäljendamine andis mulle paratamatult hääle kasutamise kriteeriumid, samuti oskuse oma häält kuulata. Riia ooperiteater ei puhanud suvel ja me istusime õde Kerstiga pea igal õhtul teatris – nii jäi mulle külge arusaamine muusika ja tämbrite ilust. Vist ka mõistmine vajadusest teha häälega tööd.

 

Kas see haavab kuidagimoodi su hinge, kui seda muusikat, mida oled eluaeg esitanud, nimetatakse meelelahutuseks?

 

Sugugi mitte. Elu on nii paljutahuline ja tunnetest äärmusteni rikas. Ma mõistan, et sellisest muusikast saab inimene kõige kiiremini oma vaimule lõõgastust ning tunnetele tuge ja toitu.

 

Siin on peidus omamoodi paradoks: kõik, kes seda žanri viljelevad, sina sealhulgas, võtavad seda väga tõsiselt, tehes oma tööd kire, süvenemise ja tõsidusega, olgu need siis meeleolulaulud, rock kõigis oma avaldustes või džäss.

 

Mis puudutab džässmuusikat, siis arvan, et oma parimas ilmingus ei ole see küll mitte kuidagi meelelahutusmuusika. See nõuab ikka midagi kaugelt enamat kui viisipidamist ja pillimängu oskust. See toob välja midagi hoopis sügavamat kui tavalised tunded, ma mõtlen rõõmu-helluse-kire-viha ehk kõik inimlikud tunded, mis lauludes leida. Džässis on kõik see inimlik tundeskaala samuti olemas, aga midagi on veel lisaks – ja see on intellektuaalne moment. Improviseerides on haaratud inimese-mängija kogu intellektuaalne palett. Inimene peab olema mingi säsi ja sisuga, et suuta džässmuusikat luua. See on loomine. Iga hetk. Ja selline vaimselt aktiivne koosmusitseerimine on ju mõneti nagu tundmatus kohas vette hüppamine. Iga esitusega, iga kord – võib ju nii öelda?

 

See annab vaimse naudingu nii tegijatele kui kuulajatele. Mina saan rääkida  kuulaja poolt.

 

Jaa. Vaimse naudingu saab kuulaja heade muusikute puhul. Keskpäraste mängijate puhul, ma kardan, saab vaimse naudingu vaid tegija ise. (Naerame.)

 

Missugust osa pead meelelahutusmuusika skaalal oma alaks? On su valikud ja eelistused aastatega muutunud? Kui palju on sul üldse olnud vabadust valida?

 

Mina tulin muusikasse kuuekümnendatel aastatel ja see oli meie džässis kuum aeg. Ehkki olin juba lapsena kuulanud palju džässi, klassikalist ja ooperimuusikat, sulandusin muusikaellu põhiliselt just džässi kaudu, mis sobis mulle kõige rohkem. Džäss võlus mind. Laulsin palju koos Raivo Tammiku ansambliga, ka festivalidel. Ja Helmut Aniko ansambliga. Olen koostööd teinud Tiit Pauluse, Aleksander Samohvalovi, Lembit Saarsalu, Aldo Meriste ja veel paljude Eesti parimate muusikutega. Ma esinesin Eesti džässifestivalidel, aga käisin hiljem, ka seitsmekümnendatel-kaheksakümnendatel lähisuurlinnades Riias ja Leningradis, ka Soomes, samuti Chișinăus ja Thbilisis, kus mind austati laureaaditiitliga ja lausa “kanti kätel”. Gruusias tegid üldse eestlased ilma: Paap Kõlar kutsus esile vaimustust ja ühel aastal oli Paul Mägi see, keda kanti sõna otseses mõttes kätel. Aga elamusrikas oli ka teadlaste linn Novosibirsk, kus kõik festivalikontserdid läksid väga heale, väga kaasa elavale targale publikule, kus meid, kes me olime tulnud tollase N. Liidu paljudest džässiklubidest, osati hinnata ja austada. Ka seal anti mulle laureaadi tiitel. Need on unustamatud elamused! Aga et need “vabaduse uksed” löödi seitsmekümnendatel – vähemalt meil siin –, suure pauguga kinni, siis jäid vaid üksikud “saarekesed”, kes sellest oma meelismuusikast kinni hoidsid ja seda elus hoidsid. Neid ei lastud tihtipeale festivalide ligigi.

 

Laulsid ka teiste maade suurte orkestrite, bigbändidega – see sobis sulle?

 

Oo-jaa! Mul ei tule vist kõik meeldegi, aga laulsin koos teiste raadiote – Leipzigi, Soome, Moskva ja Läti raadio bigbändidega, ja Eddie Rosneri džässorkestriga, mis oli tollal maailmakuulus, ja Moskva Music Halli omaga.

 

Kõige selle juures on sul ikka põhitöökoht olnud meie endi ansamblite ja projektide juures – nagu nüüd on kombeks öelda. Meenutame kasvõi Ahto Veermet hea sõnaga.

 

Ahto ansambel tegutses restoranis Kevad. Selle solistina ma alustasin ja laulsin seal umbes kaheksa-üheksa aastat. Mulle sobis õhtune töö, sest mul olid juba väikesed lapsed kodus. Teine asi oli see, et kuus korda nädalas kolm tundi laulda oli ka treeningu eest. See on igale muusikule oluline, ka lauljale. Mulle sobis ka Ahto Veerme džässilik mõtte- ja loomingulaad. Laulsin palju tema laule, aga ka tolleaegseid populaarseid lääne laule, mida meie muusikud-arranžeerijad raadiost maha kirjutasid. Kevades tegid seadeid Ahto Veerme ja Sven Grünbergi isa Harald, kes oli meie klaverimängija. Kevade kavades oli üks pool džässi ja teine muid laule. Töö oli huvitav, sest repertuaar uuenes pidevalt. Aga tööpakkumisi tuli ka mujalt ja teiste muusikutega. Ma ei pidanud kunagi ise tööd otsima, esinemised ja võimalused tulid justkui ise mu juurde. Läksin justkui oma rada.

 

Esimest korda kutsuti mind ETV-sse üsna algul, kui olin Kevadesse tulnud. Mäletan, et see oli Astrid Lepa saade. Seletamatutel põhjustel olin sealtpeale ETV-s peaaegu igal kuul. Laulsin Ahto laule ja üsna palju ka Emil Laansoo ansambliga. Laansoo pakkus laule välja, aga repertuaari otsisin ka ise. Kustas Kikerpuu oli televisioonis mees, kes ei andnud valikuvõimalusi. Mulle ei istunud üldse näiteks “Oi aegu ammuseid”, ütlesin, et see on tegelikult Artur Rinne laul, mitte minu, aga Kustas oli järeleandmatu. Tal endal oli mitmeid hästi keni laule, mida esitasin. Ühe valsi asjus aga läksime täitsa tülli, keeldusin seda laulmast ja siis oli tema poolt tükk aega vaikus. Uno Naissoo kirjutas mulle mitmeid laule ja tema ballaadilaadseid laulsin ka džässifestivalidel. Nii et igat moodi on olnud. Tähelepanu mulle jagus ja vahel tundus, et üleliiagi. Eks siis oli väikselt tunda ka pingeid, kas just kadedust, aga midagi sinnapoole ...

 

Telefilm pakkus mulle esinemisvõimalusi mitmes muusikafilmis, aga see oli pisut hiljem. Tollal oli protsess meeleolumuusika vallas ikka selline, et heliloojad kirjutasid laule ja televisioon vajas neid. Või vastupidi. Nii et enamasti ikka pakuti sulle laulu, ja valik oli siis – võta või ära võta. Oli kombeks, et kui keegi juba üht laulu laulis, eriti esmaesitust, värsket laulu, siis oli see “tema laul”, mida teised enam kavadesse ei võtnud. Mõnel korral ma ikka loobusin pakutust, kui laul kohe üldse ei istunud.

 

Laule kirjutasid tollal heliloojad – profid. Läänest arranžeeritud lauludele tegid meie sõnameistrid eestikeelse teksti. Olen võimaluse piires alati soovinud laulda eesti keeles. Ma kuulan palju noori lauljaid ja juba aastakümneid laulavad nad peamiselt inglise keeles. Mõtlen siis – miks te ometi eesti keeles ei laula? Aga ma mõistan ka noori, kes eelistavad inglise keelt, sest selles on eriti inglise originaallaule laulda palju sujuvam ja lihtsam, eriti kui sul ei ole käepärast väga head sõnade eestindajat.  

 

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload