_page-0001.jpg)
Kultuurikandjate looming elab küll edasi järeltulevates põlvedes, aga mälestused tuleb talletada õigeaegselt, kuni veel leidub teadjaid. Seda lugu alustades olen tagantjärele ülimalt tänulik muusikateadlasele Helga Aumerele, kelle peas hakkas särisema mõte jäädvustada paberile, mida Lydia Auster oli talle ajapikku pihtinud. Aumere meenutab: “Meie tutvuse algul otsis Auster kaua minu seltskonda, millest mina eriti vaimustatud polnud. Kuulasin ta ära, sest ta oli nii üksik. Mul hakkas temast lihtsalt kahju.” Nende kokkusaamised toimusid 1990. aasta sügisest. Aumere imetles helilooja haruldast mälu, talletades, mida keegi kuulsus oli kunagi maininud. Ja kolme aasta pärast oligi Auster manala teed läinud. Saatuslik “kolm” kordus: Aumere kirjatöö ilmus 2003 ja tema lahkus siit 2006. Valminud raamatuke on eriti väärtuslik tolle ajastu käsitluse poolest. Äärmiselt kütkestav lugemine!
Lydia Auster sündis 30. mail 1912 Põhja-Kasahstani linnas Petropavlovskis. Emapoolsed vanavanemad Jürgensonid olid pärit Pärnust. Isa Martin Auster oli sündinud hoopis Lätimaal mõisa hobusetalitaja pojana. Juba noorest peast õppis ta ratsutama ja sõjaväkke värvates valiti ta Vene tsaariperekonna ihukaitsesse. Teenistusest vabanedes läks ta Gustav Bengelsdorfi mõisa valitsejaks, mille alla kuulus ka üks Moskva parfümeeriakauplus. Just seal teenis Lydia tulevane ema Marie, kes oli õe Linda juurde Moskvasse sõitnud. Nii sai ja jäigi Martin Mariega kokku. Linda oli abielus vabrikandi pojaga, kes kutsus neid Petropavlovskisse. Seal tegutses Eesti selts ja Mariest sai selle sekretär. Väljas 45 kraadi pakast, aga sees ehtsad eesti jõuluroad! Kõigil olid seljas rahvariided, tantsiti “Kaera-Jaani”, lauldi eesti rahvalaule, samuti saksakeelseid jõululaule. Pisi-Lydia esimene aabits oligi saksakeelne, vene tähed omandas ta hiljem. Linnapargi kõlakojas kuulis ta esimest korda sümfooniakontserti: “Muud ma ei mäleta, kui et orkestri ees seisis üks mees, kes lehvitas käsi ja frakisabu.” Siis läks Lydia esimesse klassi, kus tal oli igav, sest oskas juba kõike. Varsti isa suri ja et kolme lapsega emal oleks vähegi kergem, saadeti 9-aastane tüdruk koos onu ja onunaisega oma vanavanemate juurde Pärnusse. Reis kestis koguni kaks kuud! Mõnikord tuli seista terve ööpäev, kui rongi kütus sai otsa. Siis pidi minema metsa puid tegema. Igal pool valitses nälg, ka Petrogradis, aga neil olid kaasas suured kotitäied saiakuivikuid.
Nii jõudis väike Lydia esimest korda Eestisse. Vanaema toas rippunud Koidula portree jättis tüdrukule sügava mulje: “Ta on suur luuletaja, ka mina olen Lydia ja pean elus millegi suurega hakkama saama, sest nimi kohustab.” Lydia pandi vene-saksa gümnaasiumi kolmandasse klassi. Tal tekkis huvi luuletamise vastu. Koolivaheajal sõitis ta vanaemaga maale, kus karjas käies õppis ära eesti keele. Sealse peremehe tahvelklaveril mängides hakkasid tulema meloodiad, aga kinnise loomuga laps ei läinud neid teistele laulma. Ise ta ütleb: “Ainult karjas olles ronisin kivi otsa ja laulsin nii, et mind kuulasid 13 lehma ja kaks koera.” Võis öelda, et Lydia astus komponeerimise teel oma esimesi ebateadlikke samme. Pärnus käidi vanaemaga Eliisabeti kirikus, kus tüdrukule väga meeldis oreliimprovisatsioone kuulata. Vanaema õpetas teda veel kuduma. Klassiõe ema töötas kinos ja nad said piletita sisse, kus enne filmi algust mängisid poiss ja tüdruk – Boba ja Nadja Sapožnin.
Eestis veedetud neli aastat saidki mööda. Ema oli vahepeal uuesti abiellunud ja ootas Lydiat tagasi Petropavlovskisse. Nii ta sõitis 1925. aastal tollasest noorest Eesti vabariigist tagasi Venemaale. Tüdruk käis nüüd seitsmendas klassis. Klassikaaslased suhtusid temasse kui välismaalt tulnusse vaenulikult. Kodus aga oli pianiino ja vanem õde Lutsia õpetas talle klaverimängu. Ema märkas tütre huvi pilli vastu ja lubas tal pärast seitsmenda klassi lõpetamist sõita Omskisse muusikat õppima. Joonistamist harrastades mõtles Lydia, et igatahes kunst saab olema tema elu eesmärk. Järgmine aasta osutus 14-aastasele tütarlapsele traagiliseks, sest suri ta ema. Peagi teatas võõrasisa, et kavatseb taas abielluda.
1927. aastast alustas Lydia iseseisvat elu ja õpinguid Omski muusikatehnikumis, kus peale muusika olid veel keskkooli õppeained. Klaveriõpetajaks sai L. Štšerbakova. Paralleelselt klaveriga asus ta M. Nevitovi juures õppima kompositsiooni. Aeg oli keeruline. Näiteks Rahmaninovi teosed olid keelatud, sest too olevat Nõukogude Liidu kohta halvasti öelnud. Heliloomingu õpilased pidid mängima õpilasorkestris löökpille. Kui enne maidemonstratsiooni selgus, et corno’sid oli vähe, tuli samadel õpilastel needki partiid omandada. Lydia jutustab: “Päris hull oli oktoobrirevolutsiooni paraadil corno’t mängida. Pakase käes anti igale mängijale pudelike piiritust torusse tilgutamiseks, et hingeaur ei külmuks. Orkestris olin mina ainus tüdruk. Poisid tulid minult piiritust “laenama”, et neil sai otsa. Sain aru küll, et nad valasid rohkem endale sisse”. Õppimiseks sai ta algul rahaabi õelt, aga siis hakkas juba ise teenima, mängides väikese ansambliga tummfilmides ja pea kõikides Omski kinodes.
Tehnikumi päevil toimus huvitav ekskursioon Moskvasse vaatama Rimski-Korsakovi ooperit “Lumivalgeke”. Käidi veel sümfooniakontserdil, kus mängiti “Tannhäuseri” avamängu. “Oleksin nagu tiivad saanud ja lendu tõusnud. Sellest ajast on sümfooniaorkester minu jumal,” lausub ta. Lydiale anti tööd pianistina Omski raadio sümfooniaorkestris.
Muusikakooli kolmekümnest lõpetanust sai 1931. aastal Leningradi konservatooriumi sisse kuus, nende hulgas Lydia Auster. Edasi õppimiseks valis ta Leningradi, et olla Eestile lähemal ning juba haritud muusikuna siia kindlasti tagasi tulla ja vanaemale näidata, mis on väikesest karjusest saanud.
Leningradi konservatooriumis oli Austeri kompositsiooniõppejõuks M. Judin. Lemmiktund oli klaver, kus mängiti neljal käel või kahel klaveril kaheksal käel läbi kõik Bruckneri ja Mahleri sümfooniad, tihti kellegi dirigeerimisel. Paraku ühiselamu olmetingimused polnud seal kaugeltki roosilised: ahju kütmiseks pidi puid tassima viiendale korrusele, algul sai magada vaid tiibklaveri all ajalehtedel, jagati leiva- ja suhkrukaarte. Elu oli lausa loomalik! 1932. aastal algas koos kollektiviseerimisega tõeline nälg. Algul tuli Lydial olla tehases koguni mustatööliseks, aga oktoobrist hakati talle maksma stipendiumi ja tal õnnestus lõpuks saada isegi oma voodikoht. Samal aastal tutvus ta oma tulevase mehe klarnetist Nikolai Peitšiga. Teisel kursusel langes Lydiale osaks Borodini-nimeline stipendium 400 rubla, mis oli suur raha. Konservatooriumis kuulas ta üliõpilaste esituses paljusid oopereid. Maria teatrisse lubati üliõpilasi vabapääsmega laealusele rõdule. Meeldisid Wagneri “Tannhäuser” ja Rimski-Korsakovi “Pihkvalanna”, aga hämmastasid Serovi ooperis “Juudit” laval kõndinud pesuehtsad hobused!
Lydia kirjeldab, kuidas konservatooriumi saalis mängis kord väike poisike Emil Gilels, valge särk seljas ja pioneerirätik kaelas: “Issand, kuidas ta mängis! Ei osanud siis arvata, et hakkame Moskvas aspirantuuris koos õppima.”
Heliloomingu- ja dirigeerimistudengitel lubati filharmoonia saalis orkestriproove kuulata. Ühel sümfooniakontserdil kõlas Moskva konservatooriumi kompositsiooniprofessori Vissarion Šebalini sümfoonia “Lenin”, autorgi oli Moskvast kohal. Moskva ja Leningradi heliloojate-pedagoogide vahel käis suur vaidlus, nagu leningradlased oleksid vormi poolest nõrgad. Šebalin avaldas soovi kuulata mõnda Lydia teost ning kutsus ta seejärel oma klassi õppima.
1935. aastal jätkusid Lydia Austeri kompositsiooniõpingud juba Moskva konservatooriumis. Klaveritunnis käis ta Ginsburgi, vormiõpetuses Zukermanni juures. Hiljuti Prantsusmaalt tulnud orkestratsiooniõpetaja Julian Krein märkis ära Austeri hea orkestrivärvi tunnetuse. Ent üliõpilased pidid tegema ka ebameeldivat tööd – kompartei lühikursuse ilmumisel oli vaja see nagu piibel pähe tuupida. Tuli tahtmine küsida, kas professorid ise on materjalidega tutvunud, mille peale Mjaskovski oli vastanud: “Ei, ega hakkagi lugema!”, Oistrahh oli vaid kogelenud: “ei”. Moskvas elas Lydia algul oma õe Rita juures, hiljem aga kaheksa lauljannaga ühiselamutoas. Alles kolmandal aastal õnnestus endale tuba üürida. Oma vabaabielukaasat nimetas ta rohkem suvemeheks, sest talvel elasid nad eraldi. Mees ei uskunud, et naisest saab helilooja. Kui Moskva? heliloojate liidus (HL) mõnd tema naise teost ette kanti, ei tulnud ta isegi kuulama, öeldes, et ei kannata, kui teda kutsutakse Lydia Austeri meheks, kuigi pojaga tegeles küll. Isegi Šebalin oli temaga rääkinud ja soovitanud Lydiasse tähelepanelikumalt suhtuda.
Neil aastail valmis Austeril romansitsükkel “Aastaajad” Jessenini sõnadele, mille eest ta sai Glavlitilt noomida, et üldse julges selle poeedi sõnadele komponeerida. Ettekanne keelati. Keelpillikvarteti nr 1 loomine algas teisest osast Scherzo’st, kuna esimese osa peateema ei ilmutanud end niipea. Neljandal kursusel alustas Auster neljaosalise sümfonieti kirjutamist. Puškini läheneva 100. surma-aastapäeva puhul hakati usinalt soololaule kirjutama, kuid Austerit paelus tema poeem “Antšar” ja nii valmis samanimeline üheosaline kantaat koorile, orkestrile ja solistidele. Orbiidile ilmus aspirant Aram Hatšaturjan, kelle initsiatiivil moodustati HL-i juurde noortesektsioon. Neil loominguõhtutel osutas Hatšaturjan Austerile järjest rohkem tähelepanu, puurides naist oma suurte silmadega. Lydia ütleb: “Oli nagu madu, mina jänesepoeg. Mind hoiatati, et Niina Makarova mul silmi välja ei kraabiks. Alles siis sain teada nende vahekorrast.”Viimasel kursusel nõuti heliloojatelt üheaastast dirigeerimisõpet, et nad oleksid võimelised ise omi helitöid juhatama. Lydia valis õppejõuks Grigori Stoljarovi, kes nõudis partituuri peast tundmist. Lõpuaktusel konservatooriumi suures saalis dirigeeris Austeri sümfonietti suurele sümfooniaorkestrile Stoljarov. Aasta oli siis 1938. Sümfoniett ja keelpillikvartett nr 1 said mõlemad otsekohe tunnustuse osalisteks – mainekas Komitasi kvartett lülitas viimase oma repertuaari. Austerist sai sealse Heliloojate Liidu liige.
Pedagoogid soovitasid Austeril edasi minna aspirantuuri, kus loomingu ja orkestratsiooni õppejõuks oli taas Šebalin. Huvitavaid õppeaineid oli palju: Jarovski loengud stiilide ajaloost, kunstiajalugu, filosoofia, prantsuse ja saksa keel. Lisaks palus Auster esimesel aastal luba käia veel dirigentide kursusel. Jätkus pingeline loometöö: süit nr 2 vene rahvapilliorkestrile, palju romansse Lermontovi sõnadele, klaveripalu, “Ballaad” viiulile ja klaverile, tsükkel eesti rahvaviiside töötlusi soolohäälele klaveri saatel, keelpillikvartett nr 2 eesti rahvaviiside teemadel. Eesti rahvamuusikat armastas Lydia lapsepõlvest saati. Tädi saatis talle eesti rahvalaulude kogumikke, millest tegi seadeid. Šebalin kinnitas Lydiale: “Te peate end arendama nagu Eesti heliloojat!”
Loe edasi Muusikast 5/2018