Viktoria Mullova: lahkudes oli mul kaasas vaid kilekott viiulipoognaga

 

Kohtun tippviiuldaja Viktoria Mullovaga napilt kaks tundi enne kui ta peab astuma koos Paavo Järvi ja Eesti Festivaliorkestriga Viini Konzerthausi lavale. See on EFO Lääne-Euroopa tuuri eelviimane kontsert.


Noore andeka Viktoria Mullova emigreerumist 1983. aastal läände nimetati “sajandi põgenemiseks”. Nõukogude Liit reeturile mõistagi ei andestanud ning pärast seda polnud Mullovat enam lihtsalt olemas. Eesti keeles pole saadaval ühtegi Mullova intervjuud (võibolla neid polegi), ometi astus toonane värske Sibeliuse, Wieniawski ja Tšaikovski konkursi võitja vahetult enne emigreerumist kord või kaks üles Estonia kontserdisaalis. Seega polnud kahtlustki: kui Mullova pakub vestluseks kasvõi ainult kümme minutit, tuleb see tänuga vastu võtta.


Viini kontserdisaali ilma akendeta askeetlikus solistiruumis ripub viiuldajaga kogu tuuri vapralt kaasa teinud must-valge “sebrakleit”. Mullovast õhkub ülimat rahu – tundub, et ta võiks lavale astuda ja publikut vallutama minna ka siis, kui on vastanud mu viimasele küsimusele juba lavaukse lävel. Kuigi kriitikud on andud Mullovale tema sissepoole pööratuse ja jaheduse tõttu nii elus kui laval hüüdnime “jääkuninganna”, kujuneb vestlus avameelseks ja emotsionaalseks ning tema näole ilmub soe naeratus juba pärast esimest küsimust.

    

Kas mul võib õigus olla, et mäletan teid Estonia kontserdisaali lavalt, enne kui te läände emigreerusite?

 

Teil on õigus! Kas te tõesti mäletate seda? (Nägu lööb särama.) Esimest korda külastasin Tallinna, kui õppisin veel muusikakoolis. See oli minu esimene sõit välismaale. Kuigi Eesti  oli siis ju Nõukogude liiduvabariik, oli see reis minu jaoks sama erutav nagu sõit läände! Kõik oligi täpselt nii, nagu ma olin ette kujutanud, Moskvast väga erinev – linn, arhitektuur, inimesed, poed, kohvikud … Ilmselt olete kuulnud paljudelt sama erutavaid mälestusi. (Naerab.) Hiljem käisin veel korduvalt oma viiuliklassiga Tallinnas, kuid esimene esinemine oli pärast Sibeliuse-nimelise konkursi võitmist. Kui õigesti mäletan, juhatas Eri Klas.

 

Kui mõtlete tagasi sellele teie elu kardinaalselt muutnud päevale, õigemini ööle juulis 1983, mis tundeid ja mälestusi see teis täna esile kutsub?

 

Täna? Ma ei mõtle sellele tagantjärele üldse, nii kummaline kui see ka ei ole, see lihtsalt läks nii. Jah, muidugi, see ei juhtunud iseenesest, vaid oli pikalt kaalutletud ja läbi mõeldud samm.

 

Kelle peas ja kuidas see mõte õigupoolest sündis?

 

See sündis ammu enne seda, kui ma Sibeliuse konkursi võitsin. Rääkisime sellest ühel neist harvadest kordadest, mil mind välismaale konkursile lubati, soome ajakirjaniku Jyrki Koulumiehega. (Koulumies oli Uusi Suomi korrespondent Venemaal 1977–1980 – R. L.) Ta oli eluga Nõukogude Liidus hästi kursis. Kuna olin temaga ka varem kohtunud, vestlesime väga avameelselt minu elu ja karjääri võimalikkuse, õigemini võimatuse teemal Nõukogude Liidus. Ütlesin siis otse välja, et tahaksin emigreeruda. “Aga tee see siis ära!” julgustas ta ja ütles, et on valmis mind selles aitama.       

 

Te ei kõhelnud hetkegi teda usaldades?

 

Ei! Me olime juba varem tuttavad, Jyrki oli mu sõber ja ma usaldasin teda täielikult. Terves Nõukogude Liidus ei usaldanud ma mitte kedagi peale tema ja oma konservatooriumiaegse portugallannast toakaaslase. Isegi mu vanemad ei teadnud, mida ma plaanin.

 

Jätsite oma kalli Stradivariuse hotelli voodile … Mis teie kohvris üldse oli, kui te N. Liidust lahkusite? Te olevat segaduses küsinud ainult ühte asja: kus on piir?

 

Jah, nii see oli, sest Soome ja Rootsi vahel ju praktiliselt piiri polnud. Aga mul ei olnud kaasas mitte kohvrit, vaid üks kilekott, kus oli viiulipoogen, sest poogen oli minu oma, aga Stradivarius kuulus riigile. Jätsin viiuli voodile, kust mind otsima tulnud KGB-lane, kes oli meil kogu aeg sabas, selle tõenäoliselt leidis. Minus ei olnud seda sammu astudes mingeid erilisi tundeid, pigem oli see põnev kui hirmuäratav ja ma võtsin seda kui oma Suure Seikluse algust.

 

Aga lahkuda oma viiulist, millega olite nii palju harjutanud, esinenud ja konkursse  võitnud – seda maha jätta polnud valus?

 

Te romantiseerite olukorda – tegu polnud “minu kalli viiuliga”, see oli vaid instrument, mis pealegi ei kuulunud mulle. Kui oleksin selle kaasa võtnud, oleks olnud tegu vargusega! Kuid see lugu paisus suureks ja seda kajastati massiliselt ning mis seal salata – värskete konkursivõitude ja põgenemise foonil oli minu kontserte väga lihtne müüa. Ajakirjanikud jooksid tormi, kõik tahtsid minu lugu kuulda ja näete – isegi teie meenutate seda veel kolmkümmend viis aastat hiljem!

 

Kulus vaid neli päeva, kui olite jõudnud Washingtoni ja teile ulatati Ameerika Ühendriikide pass. Kui kaua läks aga aega esimese kontserdini?   

 

See juhtus tõesti väga ruttu! Mul oli mänedžer, kes pakkus koostööd juba minu kolmandal vabaduse päeval. Olin ise veel Rootsis, kui sain telegrammi (siis oli veel selline aeg!). Esimene kontsert oli septembris ja kontserdid olid siis minu jaoks ebaharilikult kolmeks aastaks (!) ette planeeritud. Esimest korda olid mu kontserditegevus korraldatud, ma teenisin väga head raha ja samas oli mul piisavalt aega, et tegelda vaid sellega, mis mulle meeldis. See oli mulle kui N. Liidu muusikule väga ebatavaline kogemus.

 

Kui palju oskasite tookord inglise keelt?

 

Väga vähe!

 

Mis oli teie jaoks professionaalses mõttes kõige suurem üllatus, milleks te ehk isegi valmis ei olnud?

 

Ma olin siiralt üllatunud sellest, kui lihtsalt minu karjäär ülesmäge kulges. See pole mõeldud uhkustamisena, vaid ma olin mõttes valmistunud tohutuks olelusvõitluseks oma koha eest ja meeletult tööd rabama, kuid asjad kulgesid kuidagi iseenesest õiges suunas. Valetaksin, kui ütleksin, et mul oli selleks olelusvõitluseks plaan valmis või peas väga selge visioon selle kohta, mis saama hakkab või kuhu ma peaksin välja jõudma. Ma isegi ei hoolinud eriti ettemängimistest kuulsatele dirigentidele ja mängimisest orkestritega, mis on iga noore muusiku karjääris väga oluline, sest nii tekivad võimalused ja sidemed. Eks ma olin noor ja pisut ehk ka arrogantne – olin ju ikkagi kolme väga maineka konkursi võitja, minu ees oleks pidanud olema punane vaip lahti rullitud! Imestan siiani, et oma sellise suhtumisega üldse suutsin mingit karjääri teha. (Naerab.) Kõik minu elus on lihtsalt juhtunud, ausalt!

 

Kuhu rajasite oma uue kodu?

 

Kaks esimest aastat elasin New Yorgis, siis viis aastat Viinis ja pärast seda kolisin Londonisse, kus on minu kodu tänaseni. London meeldib mulle, see on saanud väga koduseks.  

 

Mitu aastat võttis aega, enne kui julgesite taas Venemaale sõita?

      

Peaaegu üheksa aastat, 1991. aasta lõpus käisin esimest korda. Publik võttis mind väga hästi vastu.

 

Kui Paavo Järvi Eesti Festivaliorkestri Lääne-Euroopa tuuri tutvustas ja teist rääkis, põhjendas ta valikut sellega, et olete väga hea muusik, teid tuntakse kõigis maailma paigus ja lisas, et olete ka väga head sõbrad ja et inimlikku teineteisemõistmist nii laval kui elus hindab ta väga kõrgelt.

 

Kohtusime Paavoga esmakordselt 2004. aastal New Yorgis ning pärast seda oleme koos andnud väga palju kontserte. Ma lihtsalt jumaldan temaga koos musitseerida, ta on minu meelest parim dirigent! Pärnus olin ma esmakordselt 2016. aasta suvel ning eelmisel suvel salvestasime koos EFO-ga Tallinnas Pärdi muusikat. Minu jaoks oli see täiuslik kooslus – esitada Pärti koos eesti dirigendi ja eesti muusikutega!

 

Üks teie omanäolisemaid salvestusi viiuliklassika kullafondi lugude kõrval on “The Peasant Girl”.  Mis on selle CD sünniloo taga?


Ma ei ole muusikute perekonnast, mul pole selles osas midagi ette näidata. Olen pooleldi ukrainlanna, mu emapoolsed vanemad on pärit Ukraina väga vaesest piirkonnast, kus inimesed ei osanud isegi lugeda ja kirjutada ning neid kiusati taga ja hukati ainuüksi sellepärast, et neil oli pisike maalapp. Idee minna muusikas tagasi oma juurte juurde sündis ühe hoopis teise teema foonil: rääkisime Bachist, kuni lipsas sisse minu kauge päritolu. Mu abikaasa Matthew (inglise tšellist Matthew Barley – R. L.) oli see, kes ütles, et sellega võiks süvitsi tegelda. CD-l kõlav muusika on segu väga paljudest muusikalistest mõjudest, mis on jätnud jälje Ida-Euroopa muusikasse.          

Kui hõivatud te praegusel ajal olete, kui tihe on teie kontserdigraafik?

 

Kontserdigraafik on üsna tihe, kuid mulle meeldib töötada nii, et mingi periood on väga töine ja tihe ning siis eemaldun täielikult kõigest, et välja puhata. Vahel on mul isegi paarikuune paus ja see, et ma saan ise määrata, millal ja mida teha, meeldib mulle väga. Ma ei taha enam elada nii, et minu elu on aastaid ette planeeritud ja kõik peab sellele alluma. Pärast EFO Lääne-Euroopa turneed lähen viieks nädalaks Colombiasse ja sukeldun hoopis teise maailma.

    

Kuidas ühendate oma arvukad kontserdid, välisreisid ja igapäevaelu? Teil on kolm last.

 

Nad ei ole enam ammu lapsed, kuid vanaemaks ei ole ma veel jõudnud saada! Lastest vanim on poeg Misha (Misha Mullov-Abbado, kooselust Claudio Abbadoga – R. L.), kes on juba 27-aastane. Ta on muusik, tegeleb heliloomingu ja džässiga. Tal on oma bänd, kus ta mängib bassi ning ta on võitnud mitmeid džässiauhindu. Keskmine laps, tütar Katia (Katia Mullova-Brind, kooselust Briti viiuldaja Alan Brindiga – R. L.) lõpetas eelmisel aastal Oxfordi ülikooli ja elab Berliinis. Ta on mitmekülgselt andekas tüdruk, kes otsib praegu oma kohta elus ja see pole kerge isegi Oxfordi ülikooli diplomiga. Noorim, Nadia (Nadia Mullova-Barley, abielust Matthew Barleyga – R. L.) on baleriin ja tantsib Londoni kuninglikus balletis. Nii Katia kui Nadia oskavad samuti pilli mängida.

 

Mis keeles te oma lastega suhtlete?

 

Kahjuks inglise keeles. Ma püüdsin väga vene keele juurde jääda ning Mishaga ma tema esimestel eluaastatel seda ka suutsin. Praegu räägib tema minu lastest vene keelt kõige paremini. Püüdsin seda joont hoida ka tüdrukutega, kuid kogu elu minu ümber oli juba muutunud ingliskeelseks. Ma rääkisin nendega üsna kaua vene keeles, kuid kuna nad vastasid mulle lõpuks ainult inglise keeles, läksin ka mina sellele üle, sest kartsin kaotada oma lastega sideme ja tõin ohvriks keele. Aga sellegipoolest räägib Nadia vene keelt ilma igasuguse aktsendita.

 

EFO turnee on olnud äärmiselt pingeline – praktiliselt igal õhtul uus kontserdisaal ja ka kava muutus. Kuidas võtaksite kokku turnee muljed?

 

See koostöö meeldis mulle väga, eriti koostöö Paavoga – ta on nii inspireeriv! Mitte ainult minu, vaid kogu orkestri jaoks. See on tohutult oluline, sest ei piisa sellest, et oled väga hea muusik, dirigent peab suutma inspireerida, et nii solistid kui orkester tahaksid anda endast parima. Kui kõik nii tunnevad, siis sünnibki ime.     

 

 

 

Viktoria Mullova

 

  • Sündinud 27. novembril 1959.

  • Omandas muusikahariduse Moskva muusikakeskkoolis ja Moskva konservatooriumis Leonid Kagani käe all.

  • 1980 võitis Sibeliuse-nimelise konkursi Soomes ja Wieniawski-nimelise konkursi Poolas.

  • 1982. aastal sai peavõidu rahvusvahelisel Tšaikovski konkursil (koos Sergei Stadleriga).

  • 1983. aastal kontserdireisil Soomes põgenes Mullova koos oma lavapartneri ja lähedase sõbra Vakhtang Jordaniaga läände, paludes Rootsis USA saatkonnas poliitilist varjupaika.

  • Mullova repertuaar on avar, klassikalisest muusikast džässi ning eksperimentaalsete esituste ja fusion’ini. Teda võlub koostöö ajastu pille kasutavate koosseisudega, nagu Orchestra of the Age of Enlightenment, Il Giardino Armonico, Venice Baroque, Orchestre Révolutionaire et Romantique jt.

  • Mullova lähenemine nüüdismuusikale sai alguse 2000. aastal ilmunud plaadiga “Through the Looking Glass”, kus ta mängib oma praeguse elu- ja muusikalise partneri Matthew Barley seatud erinevaid muusikastiile. Plaadil “The Peasant Girl” suundub Mullova oma muusikaliste juurte juurde Ukraina rahvamuusikas. Plaat “Stradivarius in Rio” on inspireeritud Brasiilia muusikast.  

  • Viktoria Mullova mängib Antonio Stradivari valmistatud viiulil nimega Jules Falk Stradivarius (1723), mille ta ostis 1985. aastal Sotheby oksjonilt, ning Giovanni Battista Guadagnini 1750. aastast pärineval viiulil.  

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload