Raamat, mida peab nägema ja lugema

Rahvusooper Estonia annab jätkuvalt välja väärtuslikke raamatuid teatri rikkalikust ajaloost. Eelmise aasta lõpupoole ilmus üks eriti kaunis ja põnevust pakkuv album: “Estoonlased maskiga ja maskita”, autoriteks teatri omad tegijad Marvi Taggo ja Jaak Jõekallas. Jaak Jõekallas on teatri laulja, hea sule ja raadiotöökogemusega, ta on ka suurepärase raamatu “Unustamatu Miliza Korjus” autor. Kaasautor Marvi Taggo kohta ütleb Jõekallas aga järgmist: “Marvi on isiksus, kes jäi laval teiste seas alati silma. Ta jälgis ja salvestas enda visuaalsesse mällu kõike enda ümber toimuvat, et seda hiljem siis kas sõnas või kirjatekstis edasi anda.”

Suurt ja esinduslikku, 363-leheküljelist albumit lugedes ja lõputut hulka väga huvitavat pildimaterjali vaadeldes kogeb, et tehtud on olnud uskumatult suur, aga väga ilus töö. Jaak Jõekallas ütleb saatesõnas: “Selle raamatu kaante vahel on piltides ja lugudes koondunud isikupärased teatriportreed, mis toovad lugeja-vaatajani Estonia teatri kuldsete aastakümnete loo, kätkedes endas perioodi alates aastast 1913, kui avati Estonia uus teatrimaja, kuni detsembrini 1997.” Ta tunnistab, et “raamatu sünnis on süüdi minu endine hea kolleeg Marvi Taggo. Iga kord kui me telefonitsi vestlesime või kokku saime, viis ta ikka jutu sinna, et oleks tore üheskoos üks raamat välja anda. [---] See raamat ei pretendeeri muusikateaduslikule ülevaatele, pigem on tegu tagasivaatelise fotoalbum-raamatuga, mille tekstiline osa on valitud põhimõtte järgi, mida estoonlased on läbi aegade üksteise kohta kirjutanud ja rääkinud.” Tuleks veel lisada, et väga suurt hulka fotosid selles raamatus, näeb esmakordselt.

Esindatud on tohutu hulk imetlusväärseid ja värvikaid isiksusi meie teatri ajaloost, oma paarsada, ja neist kõigist on leitud värvikaid tsitaate, kas nende endi mälestustest, intervjuudest või teiste meenutusi. Seda albumit tuleb vaadata palju ja korduvalt. Esimeste kordade järel on minu lemmikud leheküljed noorelt surnud helilooja Evald Aavast, ooperi “Vikerlased” autorist, kus teda meenutavad abikaasa, ooperiprimadonna Ida Aav-Loo-Talvari, Olga Lund ja Karl Ots. Väga karakteersed on Alfred Sälliku ja Agu Lüüdiku leheküljed. Albumis on rohkelt väga huvitavaid ja kaunilt esinduslikke grupipilte. Siin on haldjalikke baleriine ja sama kauneid lauljatare, nagu näiteks Olga Torokoff-Tiedeberg. Vaimustavad ühe isikupäraseima primadonna Ida Aav-Loo-Talvari oivalised lavafotod. Põnevusega lugesin Ants Eskolast ja Kaarel Karmist. Fantastilised on Milvi Laidi leheküljed. Nõukogude ajast on valusad lood säravate teatriinimeste represseerimisest, vapustavad leheküljed Tubina “Krati” lavastusest 1944. aastal, mil algas Tallinna pommitamine, kus mitmed teatriinimesed hukkusid ja mille kohta üks vana lavatööline oli öelnud: “Jätke see Krati tegemine ära!” Siis sõjajärgne nõukogude aeg, rohkesti huvitavaid lehekülgi balletist, operetist. Kauneid pilte tolleaegsetest ooperilavastustest, meenutusi omaaegsetest vähem ja rohkem tuntud andekatest solistidest. Tõsiseid, liigutavaid, vaimukaid ja lõbusalt anekdootlikke lugusid omaaegsetest tähtedest. Autoritel on olnud eriline oskus leida värvikaid ja väga sobivaid katkendeid ja tsitaate, mis ka piiratud mahus iga isikut kaasakiskuvalt avavad. On põnevaid jutte suurimatest tähtedest (Georg Ots, Tiit Kuusik), on rohkelt avastusi natuke vähem tuntud, kuid väga huvitavatest artistidest. Selles raamatus on lauljad, balletitantsijad, lavastajad, draamanäitlejad, dirigendid, teatrikunstnikud, klaverisaatjad ... Lõputu ja põnev elugalerii. Raamat nagu aardekirst, mille sisu ikka ja jälle imetleda võib.