Orelikunstnik Rolf Uusväli.

Koostaja Virve Normet, Els Himma kogutud faktiline materjal, keeletoimetaja Maris Makko, kunstnik Mari Kaljuste. Tallinn, 2017, 214 lk.

 

Selles raamatus on rohkesti kordusi. Korduvad faktid, nimed (täpsustan: õpilased Kersti Petermann-Tarve, Anneli Merelaid-Ploomann on kaks isikut, mitte neli), kohad, hinnangud. Jagan ja mõistan täiesti koostaja eessõnas väljaöeldut: kuidas püüdagi sõnadesse erakordset isiksust, inimest, kes puudutas igaüht, keda kohtas? Aga Muusika toimetaja telefonikõne käivitas mind sekunditega tegema sedasama võimatut. Raamat taaselustas hiljuti mu jaoks uuesti elu orelikümnendi, milles kuningana troonis Rolf Uusväli – tabamatu ja võrratu. Ameerika mägesid, äikest ja päikest, tormimaru ja Suurt Orelimuusikat täis aastad olid need. Eks nad kestavad ikka … kaitstust, hoidmist ja omaksvõttu kogesin ka tema toel.

 

1984 käisin kodukirikus Suure-Jaanis leeris ja jaanuaris 1985 kohtusin esmakordselt Hugo Lepnurmega: oli tärganud idee saada organistiks, minu poolt panuseks mõningane klaverimänguoskus, Bachi austus ja suur tõmme klassikalise muusika poole. Professor töötas minuga kaks talve. Novembris 1985 käivitus Suure-Jaani orelitundide süsteem, õpetajaks Rolf Uusväli. Ühine tuttav valmistas mind ette: “Ära karda, Rolf ei karju oma õpilaste peale.” Kas sellest tuli välja lugeda, et kõigi teiste peale küll? Hirmu ei tekkinud ometi ei siis ega hiljemgi. Tõesti ei karjunud ta ei minu ega kuuldavasti teistegi õpilaste peale. Küll oli mõnel puhul keerukas õpilaseks saada (Jaanus Torrimi lugu lk 105) ja tean ka mõnest, kes sellest ise loobus. Kõigile ta ei sobinud, põhjused erinesid.

 

Mäletan algust: esimene kava oli juba täiesti nõudlik, J. S. Bachilt prelüüd ja fuuga G-duur BWV 552. Eks ma olin ju aasta Lepnurmega mänginud ja kasutasin piiramatut töist ligipääsu oma suurele orelile Pärnus. Siinkohal sekundeerin Rolfi “otsemeelse kriitikaga” (lk 25, lk 102–103) professori aadressil või täpsemini kaht õpetajat võrreldes, sest sain ühel talvel tunde mõlemalt. Ühine oli neil missioonitunne ja hoolimine kuni noore hinge hoiuni, õpetus aga erines. Kas erinesid nad kui romantik ja realist? Lepnurm pigem registreeris õpipalad ise, ei pidanud repertuaari mängimise oskust jumalateenistuse mängijale teab kui oluliseks, aga kui küsisin ettevaatlikult, mitu aastat mul tema hinnangul orelimissa prelüüdi ja fuuga mängimiseni veel läheb, võis muretult hetkega üles anda just selle Bachi suurteose. Ta võttis ise õpetada harmooniat (siinkohal nõustun, et metoodikast nappis, Leo Normetiga oli see aine palju lihtsam läbida) ja vastutustundest pigem jahutas õpilase indu (“külmad kirikud, vananevad kogudused, palka pole”). Rolf nii kõrvaliste asjadega ei jännanud. Ta tegi kohe selgeks registrite süsteemse jaotamise ja valiku alused, tõi helde nootidega varustamise käigus tundi pedaaliharjutuste vihiku (“saad selle, aga sa kahetsed, et saad!”), pani puldile Mozarti kiire ja kerge pala, et käed liikvele harjutada, ega olnud kitsi tunnustamisega. Värvikamad ütlused on meeles: “oreli kuninganna”, “kui kõik nii mängiks, küll oleks lihtne!” Või “te lööte kõik mu veel üle” minu ja Kalev Rajangu kuuldes. Kui ehe oli see emotsioon, kui arvestatud? Rolf võis olla nii ehe kui arvestav, kui vaja “lapse” huvides.  

 

Ega olnud tal inimeste hulgas iidoleid, sellest hoog nii arvustades kui kiites. Vahest Bach üksi pääses arvustusest. Liikusime edasi sellise tuhinaga, et teise talve (ja Bachi triosonaadi) järel mängisin juba enese valitud lugusid ja käisin Rolfile peale, et pääseda ette mängima. Olen orelitunde saanud Nigulistes, Estonias. Olid aastad, kus tal endalgi nappis oreliaega. Ja kus tal tuli minna Soome tööle, sest organist kippus riigikorra vahetumise tõmblustes jääma Eestis külma ja nälga.

 

Kirikumuusikakooli tekkides 1990. aasta paiku sai Rolfist pühendunud õpetaja veel reale algajatele organistidele. Selle kompromissitu hinge sidumine institutsiooniga eeldas kooli tolleaegselt juhatajalt Ludmilla Toonilt küll paindlikkust, aga sõbrunesid nad kiiresti ja kindlalt – missioon ühendas. 1992–1999 töötasin kirikumuusikakoolis kaasa oreliõpetajana – Rolfi soovitusel, kes olevat juhataja küsimusele, kas võib, vastanud: ammu juba võiks! Kui mul ka polnud oma õpilastele pakkuda sama värvikat isiksust, siis Rolfi metoodika tiksus kuklas küll kogu aeg: alused korda, süsteem, tehnika, õpilase võimete ja vajadustega arvestamine. Loovutasin talle oma võimekamaid õpilasi – enda meelest nende huvides. Ajasime ühist orelikomisjoni asja, kuulasime lõpueksameid, hindasime remondist tulnud oreleid … ei olnud ta hoiakult kunagi korüfee, õpetas igal koostegemisel midagi uut.

 

Seegi kord, kus Rolfilt pragada sain, jäi kolleegiaastatesse: paar õpilast tahtis lisatunde noorelt Ines Maidrelt, mis Rolfile ei meeldinud. Ta siis helistas mulle ja paukus selle pärast. On tõsi, et minust noorematel võis olla mõnevõrra hirmu impulsiivse Rolfi ees. Nii nad kooli Inese juures lõpetasidki. Ise jäin kindlalt Rolfi õpilaseks.

 

Kui algasid orelifestivalide meistrikursused, sain kogeda, kui kursis mu õpetaja oli Lääne orelituultega: non legato ja ajaloolised sõrmestused polnud terminoloogiliselt küll tundides kuuldud asjad, aga revolutsiooniliselt uut selles mulle pärast Rolfiga Bachi mängimist polnud. Ei ta peljanud vaidlusse astuda Lääne oreliteaduse korüfeedega, sellest on meeles üks episood: Rolf leidis inglisekeelse artikli pedaalitehnika kohta, kust lootis leida tuge oma veendumusele barokkpedaalimängu “sõrmestus-jalastuse” asjus. Aga tema tugevad keeled olid saksa ja prantsuse, inglise keele kõla pidas ta “okse-eelseteks häälitsusteks”. Kuidagi leppisime kokku, et tõlgin. Tõlke eest sain kiitagi: “see keele asi on sul käpas”. Aga väga selget seisukohta ei Rolfi oma poolt ega vastu autor kahjuks ei väljendanud, pigem kaalus argumente …

 

Kontserdil pole ma Rolfi kuulnud just palju kordi, aga erinenud on need kõik: on olnud nii suuri õnnestumisi, aga ka äramängimist festivalikontserdil. Paaril korral jäi mulje, et suve lõpul puhkuserežiimist välja tulles nappis tal valmistumise aega. Nii jättis ta mu kord hätta, loobudes Pärnus väljakuulutatud oreliõhtu mängimisest – või mis hätta, mängisin siis ise. Oli ta ju juba 1987. aasta Suure-Jaani kirikumuusikapäeva õhtuse kontserdi mulle mängida usaldanud ja ise väga rahul oma pedagoogilise saavutusega.

 

Kui vaba ta oli ütlema, selle kohta liikus lugu juba nõuka ajal. Ideoloogiakoolitusel (kuidas ta sinna küll saadi?) öelnud ta seltsimehele: teie ehk olete ahvist arenenud, mind isiklikult on Jumal loonud!

 

Rolf oli mulle, ju ka meile mõiste, kese, tugisammas, kolleeg, mentor. Ja ma teietasin teda lõpuni, sest nii tundus õige. Oli sama õige, et tema sinatas “oma lapsi”.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload