Vanamuusikafestivali “Ceciliana” ajarännak

 

Väikest juubelit ehk oma viiendat toimumiskorda tähistanud EMTA vanamuusikafestival “Ceciliana” on leidnud Eesti muusikamaastikul kindla koha ja publiku. Muusikute seisukohalt on oluline, et festival võimaldab koostööd eri muusikakõrgkoolide õppejõudude vahel, samuti saavad hea väljundi varajast muusikat harrastavad üliõpilased.


Festivali lõppakord kõlas Kadrioru kunstimuuseumis, kus astusid üles Taani plokkflöödimängija Bolette Roed, Poola barokkviiuldaja Aureliusz Goliński ja festivali kunstiline juht klavessinist Imbi Tarum. Olin just eelmisel õhtul nautinud Estonia uut balletti “Katariina I”, mis äratas visuaalselt ellu Peeter I ja Katariina armastusloo. Nii oligi kohane, et leidsin end järgmisel päeval Kadrioru lossist kontserdilt, mis äratas ellu Peetri ajastu – XVII sajandi teise poole ja XVIII sajandi alguse – selle aja muusika ja ajastu instrumentide kaudu. Tõeline ajarännak.'


Kontsert algas ja lõppes Telemanni säravate teostega. Instrumentide ja muusikute kooskõlast oli selge, et see ei olnud neile esimene kord koos esineda. Eriliselt oli tajutav külalismuusikute sünergia, mis on ka mõistetav, kuna mõlemad õpetavad Taani kuninglikus muusikaakadeemias. Klavessiin jäi esmapilgul justkui varju, tegelikult sidus aga Imbi Tarum oma partiiga teosed ühtseks tervikuks. Telemannide vahel mängiti Johann Sebastian Bachi, mis lasi sooloinstrumentidel – barokkviiulil ja plokkflöödil – veelgi iseseisvamalt esile tulla. Poola barokkviiulivirtuoos Aureliusz Goliński, keda arvatakse Euroopa juhtivate vanamuusika spetsialistide hulka, esitas koos Imbi Tarumiga Bachi melanhoolse alatooniga sonaadi c-moll. Taani noor plokkflöödimängija Bolette Roed, kelle stiililine ampluaa ulatub barokist nüüdismuusikani, mängis kaks algselt viiulile loodud Bachi teost. Sonaat h-moll ja osad partiitast E-duur sooloviiulile kõlasid sellegipoolest nii, nagu oleksid need just plokkflöödile kirjutatudki. Eriliselt lummasid flöödi sooloosad, kus tuli ilmekalt esile nii selle instrumendi haprus kui ka virtuoossus. Noor ja emotsionaalne mängija võlus publikut, nagu oleks tema pill olnud võluflööt.

 

Ajarännaku lõppedes ja XXI sajandisse naastes oli rõõm tõdeda, et vanamuusikafestival on ka meie publikule hinnatud sündmus. Jäi kõrvu Kadrioru muuseumitöötaja kontserdijärgne ohe: “Meil lihtsalt ei ole siin majas rohkem toole!” See ongi ehk parim tunnustus “Ceciliana” festivali korraldajatele. Kadrioru lossi saal ei oleks suutnud ka kõige parema tahtmise korral rohkem muusikasõpru mahutada.   

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload