_page-0001.jpg)
Märtsikuu eelviimasel õhtupoolikul võis Tallinna Jaani kirikus osa saada uhkest suure reede kontserdist, kus musitseerisid koos kahe riigi kultuurijõud: Eesti Kontserdi ja Adam Mickiewiczi instituudi koostöös toodi kammerkoorile Collegium Musicale külla Wrocławis tegutsev orkester NFM Leopoldinum. Huvitava paralleelina olgu mainitud, et Kristuse ristisurma päevaga rööbiti pühitseti Eesti ja Poola 100. aastapäeva. Millise muusikaga küll selline kontseptsioon mõjuvalt välja mängida?
Kirikukontserdile mõneti ebaharilikult jagas vaheaeg kuulatava kaheks pooleks, esimeses koor üksi, teises ühes orkestriga. Avateosena laulsid meeshääled Paweł Szymański teose “In Paradisum”, mis helises võluva vaoshoitusega: monotoonne meloodiajoonis, pigem enesesse vaatav esituslaad, vähene dünaamiline areng, välise emotsionaalsuse puudumine. Afekti ja efekti teadlikul eitamisel on aga oht mõjuda defektina: ligemale kümneminutiline kontrastivaene pidedega mängimine võib panna mõnegi kuulaja end üsna pidetult tundma. Struktuuris polnud kerge millestki kinni haarata, tekstki jõudis publikusse hajusalt, sest erinevad sõnad kõlasid eri häälte esituses samaaegselt. Mõttesse kerkis kujutelm tosinast palvetavast mungast, kes ei lase end kirikutäiest kuulajaist sugugi häirida. Kohati moodustasid kummaliselt kokku sulanud palved üksmeelseid kõlasid, seejärel triiviti taas oma teed. Edasise valguses ilmnes siiski, et teos oli enam kui õigustatult omal kohal.
Henryk Górecki tsükkel “Veteväli” ammutab oma sisemise väe poola rahvamuusika allikalt. Kahest lasteraamatust pärit algmaterjalile on helilooja andnud diskreetse ja omapoolse läbitunnetatud värvingu. Klaar-selge harmooniapilt ühes kaunite episoodiliste soolodega lõid nauditava rännaku jõgede voolavasse olustikku. Jõevee kujund juhatas sobiliku sujuvusega avapoole keskse teose juurde, kus jõgede asemel silmavesi.
“Stabat mater” on üks kaunimaid keskajast pärit tekste, mille täpse päritolu üle vaidlevad ajaloolased tänini. Autorluse dispuudist sõltumata loevad ja laulavad katoliiklased seda luuleteksti juba üle kuue sajandi, heliloojadki pole ükskõikseks jäänud: leidub mitmeid mõjuvaid helitöid Palestrinast Poulencini ning Scarlattist Szymanowskini. Mis on taolise kestva lummuse taga? Loomulikult teksti sisu, mis annab edasi poja kaotanud ema valu – see tunne on universaalselt mõistetav ka väljaspool kiriklikku konteksti. Sügava tuuma kõrval kõrgub vähemalt sama tähtsana range vorm: 20 salmi jaotuvad rütmiliselt korrastatud kolmikutesse, igas neist kindel arv silpe (8+8+7). Mõni lugejaist ruttaks küsima, et milleks selline “vaba loomeimpulsi piiramine”, kellele küll taoline kuivus? Vastus on lihtne: vorm annab sisule pinget ja aitab ainest ülendada. Tõnu Kõrvitsa “Stabat mater” on selle ilmekas näide. Teose vormiselgus ja iga häälepartii kaunis väljatöötatus annavad nauditava voolavuse. Peeni harmoonilisi üllatusi pakub setu itkuviisidele omaste helilaadide kasutamine, mis mähib keskaegse teksti hoopis uude värvi. Tõeline esteetiline itkemine! Koor laulis suurepärase intonatsiooni ja kõlaga, esile tõstmist väärib ka põgus tenorisoolo, mille Markus Leppoja südikalt välja kandis.
Lühikese vaheaja järel esitas külalisorkester Górecki “Kolm pala vanas stiilis”, mille pealkiri reedab autori huvi vanade rahvatraditsioonide vastu. Selged meloodilised liinid ja diatoonilised harmooniad sobisid suurepäraselt kergeks interluudiumiks enne kogu õhtu raskuskeset, Erkki-Sven Tüüri reekviemi.
Liturgilise surnumissa tekst ei jõua sugugi iga helilooja töölauale, tavaliselt on selleks vaja välist valusat tõuget, sageli kannab valmiv teos pühendusena mõne lähedase inimese nime. Tüüri reekviemi meelespeetu on traagiliselt vara lahkunud Peeter Lilje, üks meie muusikaloo sisukam, tundlikum ja silmapaistvam dirigent, kelle elutöö ning tõelised saavutused oleksid arvatavasti olnud alles ees. Ent tehtugi on piisav, et aduda tähendust: 18 aasta jooksul üle 400 kontserdi ERSO-ga, mitmed heliplaadid, esiettekandele toodud eesti heliloojate teosed (nt Lepo Sumera 2. sümfoonia, mis on Liljele pühendatud), hulk väliskontserte. Seda ei ole kaugeltki vähe.
Tüüri reekviem, mis tekstiliselt mõnevõrra lühendatud ning harjumuspärase tsüklilise ehituse asemel ühtne tervik, mõjub väga huvitava kõlarännakuna. Gregooriuse laulule viitava basside monoodia heliline ümbrus tiheneb aina, muutub intensiivsemaks ja valulisemaks, omavahel põrkuvad erinevad muusikalised kihistused, sekkub “kolmandas dimensioonis” klaver, kust kõlavad muu hulgas timpaninuiade ja trummiharjadega tekitatud helid. Kogu selle valuleva kirevuse säsiks on siiski inimhääled ja tekst, mille väljendamisel oli Collegium Musicale igati ülesande kõrgusel. Orkestri tundlik mäng lasi häältel särada. Üheks nauditavamaks hetkeks kujunes “Recordare Jesu pie”, mille sopran Ursula Roomere kandis kuulajateni suurepäraselt kõlava tooniga, taustaks viiuli linnulaululikult nobedad repliigid.
Dramaatilise kaare sujuvaks maandamiseks (ja muidugi publiku tungival nõudmisel) esitas dirigent Endrik Üksvärav lisapalaks Arvo Pärdi hingestatud laulu “Vater Unser in Himmel”. Mu vasemal käel istuja lausutud “pisarateni liigutav” on vahest sedavõrd täpne, et ei tarvitsegi otsida peenemaid kujundeid.