Klaveri taga ja ansambli ees. Muusika sees. Intervjuu Kirke Karjaga


FOTO RENE JAKOBSON

28-aastane pianist, helilooja ja ansamblijuht Kirke Karja kaunistab ja käivitab meie muusikaelu oma mitmekülgse ja aktiivse tegevusega. Ta juhib oma ansambleid, osaleb paljudes teistes ning loob muusikat nii jazzbändidele kui ka mitmesugustele “akadeemilistele” koosseisudele. Ta on kindlasti tänase Eesti jazzielu üks vitaalsemaid, loovamaid esindajaid. Seda vitaalsust ja loovust peegeldavad lavalt saali ka tema miimika ja kehakeel, tema muusikasse süvenemise ja selles olemise viis. Järgnev vestlus loodab pisut avada omanäolise muusiku sisu ja salasoppe, tema maailmapilti ja kunstnikuilma.

Milline on su muusikuks saamise lugu?

Olen tagantjärele mõelnud, et mind on üsna kõvasti mõjutanud teatud sündmused ajast, mil olin umbes viie kuni kaheksa aastane. Olen pärit väikesest kohast, kus oli palju isetegevust – lisaks muusikaga tegelemisele käisin kõikvõimalikes ringides. Ka ema püüdis mind kodus harida, õpetas mulle süstemaatiliselt keeli, mida koolis ei õpetatud. Või pani näiteks mind Bachi teostest fuugateemasid otsima. See tekitas keskkonna, kus kooliväline iseseisev õppimine ja ise millegi loomine oli elementaarne osa argipäevast. Sellel ajal puutusin palju kokku ka surma temaatikaga, natuke küll groteskses võtmes. Toona ei tajunud ma seda traagilisena, ma ei saanud sellest aru. Lühikese aja jooksul surid mu vanavanavanemad ja nende õed-vennad. Mafioosod mõrvasid naabrimehe, mille peale tema naine läks veidi hulluks, ähvardas mu ära kägistada, kui ma ühel jooksuvõistlusel tema last edestasin. Kõik see tundus mulle naljakas, ma ei tundnud hirmu. Ka esimesed filmid ja teatrietendused, mida ma mäletan, olid selle temaatikaga seotud, näiteks Luc Bessoni film “Léon” või lavastus “Amadeus” Jüri Krjukoviga peaosas. Peategelaste surm oli minu jaoks äärmiselt mõjuv kujund. Eksistentsiaalsed küsimused, mis on praegugi minu loomingus alles, on kõik pärit sellest ajast.

Elasin Tõrvas ja mingil hetkel tekkis suurem huvi klaverimängu vastu. Kolisin 14-aastaselt üksinda Tartusse, sest tahtsin minna Elleri kooli Tanel Joametsa juurde õppima. Tartu mõjus suure metropolina ning hirmust millestki ilma jääda käisin kõikvõimalikke kontserte ja teatrietendusi jälgimas. Ma ei leidnud kohe omale sõpru, “lahedad” klassikaaslased pidutsesid igal nädalavahetusel, aga mina selle võlust aru ei saanud. Tegelesin hoopis õppimise, lugemise ja harjutamisega. Tavaliselt vanemad kardavad, et mujale õppima läinud laps hakkab poppi tegema ja läheb käest ära. Ma tegingi poppi, aga läksin hoopis klaverit harjutama. Harjutasin vahel kümme tundi päevas ja praegu on sellest palju kasu, sest teismelise käelihased arenevad kiiresti ja kõik hakkab hästi külge. Mul oli selline mõtteviis, et kui argipäev möödub ilma harjutamata, siis on see olnud kasutu päev. Aga kui olen ainult harjutanud, ent pole end muusikaväliselt harinud, on veel halvem.

14-aastase puhul on selline enesedistsipliin üsna ebatavaline. Tavapärasem oleks, kui vanemad sunnivad ja laps oskab alles tagantjärele tänulik olla. Minu klaveriõpingutega oli täpselt nii.

Kui küsiti, et kelleks sa tahad saada, siis tundus selle küsimusega kaasnev suunav manitsemine mulle täieliku jamana. Tahtsin lihtsalt tegelda mind huvitavate asjadega, mitte mõelda selle peale, mis tagajärgi see kõik toob. Elleris õppisin veidi ka koorijuhtimist ja tegelesin palju vabaimprovisatsiooniga, mida õpetasid Jorma Toots ja Tanel Joamets. Kui avati rütmimuusika osakond, oli tarvis klahvpillimängijat. Paaril viimasel aastal mängisin juba ka pop- ja jazzmuusikat.

Tallinnas õppisin paralleelselt nii muusika- ja teatriakadeemias kui ka Otsa koolis, kuna ma ei saanud enam improviseerimise ja bändiga mängimise pisikust lahti. EMTA oli minu jaoks alguses natuke eemaletõukav. Ma tajusin seal mingit klassi- või kastisüsteemi, teatud hierarhiat. Umbes – ma tean, et sa mängid klaverit, aga kuna sa pole ühtegi tähtsat konkurssi võitnud, siis ma sulle koridori peal tere vastu ei ütle. Seda ma tajusin. Ja kui esinesin ühel kontserdil hästi, hakati ka tere ütlema. Seesugune “madalama” ja “kõrgema” liiga teema tundus mulle nii jabur.

Pendeldasin natuke aega kahe kooli vahel. Kuigi mulle väga meeldib tänini ka klassikalist muusikat mängida, otsustasin jätkata ainult Otsa koolis ja tegelda ainult jazziga. Olin seal paar aastat, aga jätsin õpingud pooleli, kuna kõik sõbrad lõpetasid kooli ja ma ei tahtnud ilma nendeta sinna jääda. Tulin tagasi muusikaakadeemiasse. Lõpetasin klaveriosakonna bakalaureusekraadiga ja jätkasin magistrantuuris juba jazziosakonnas.

Eestis on tavaline, et jazzpianistid on klassikalise klaveriharidusega. Mujal, näiteks USA-s, pole see alati nii, eriti kui mõtleme jazziajaloo peale, kus paljud tuntud jazzpianistid on alustanud kõrtsis või kirikus. Mis on klassikalise kooliga jazzpianisti eelised ja võimalikud puudused?

Pluss on kindlasti see, et õpingutel on pööratud tähelepanu detailidele, kasvõi sellele, kuidas mingi tehniliselt keeruline passaaž ära mängida. See tehniline pagas on hindamatu. Jazzis võib tekkida ahvatlus lihtsustada seda, mis ei taha välja tulla. Pluss on ka vormi tajumine – kui töötad mõne ulatuslikuma teosega, kaasneb sellega vormi analüüs. See õpetab ka improvisatsioonilist muusikat vormi mõttes teistmoodi nägema. Kolmandaks: klassikalise muusikaga tegelemine annab tugevama noodist lugemise oskuse.

Klassikalise muusika hariduse puhul on väga halb see, et pööratakse vähe tähelepanu rütmika arendamisele. Teoorias teatakse küll, kuidas vältused matemaatiliselt üksteisega suhestuvad, aga selle rakendamine praktikas peaks olema oluliselt mahukam kui klassikalise muusika stuudium ette näeb. Kui kõnnin akadeemia koridorides ja kuulen läbi klassiukse, kuidas keegi metronoomiga töötab, ei tundu see õige. Üritatakse kuidagi enam-vähem, ligadi-logadi õiges tempos püsida, aga täpsust ja sisemist “tiksu” seesugune metronoomi järel sörkimine ei arenda. Ma tean, et mõned õppejõud pööravad sellele küll tähelepanu, aga seda on ikkagi liiga vähe.

Sa oled õppinud ka kompositsiooni, Raul Söödi ja Margo Kõlari juhendamisel, ning oled kirjutanud palju muusikat. Mida sa heliloojana tahad väljendada?

Igas teoses peaks olema mingi küsimus. Mulle ei meeldi teha lihtsalt ilusaid lugusid. Teostesse kipuvad ikka sattuma mingid elulised küsimused, mis mind ennast parasjagu kõnetavad või suisa kõrvetavad.

Ma polnud veel kompositsiooni õppinud, kui oli juba vaja muusikat luua. Minu sõbrad Edmar Tuul ja Rasmus Puur vedasid kümme aastat orkestrit Reaalmažoor ja tellisid minult korduvalt lugusid. Hiljem algatasid nad sarja “Ludus tonalis” ja kirjutasin ka selle raames päris palju. Pidin omaette pusima ja uurima, kuidas mõnele konkreetsele instrumendile kirjutada ja see kõlama panna. Alles pärast pikka praktikat tulid kompositsiooniõpingud. Sahtlisse pole ma midagi kirjutanud.

Kui kirjutad muusikat klassikalisele koosseisule, akadeemilise taustaga muusikutele, kas sa püüad olla nii-öelda keegi teine võrreldes sellega, kui lood muusikat näiteks jazzkvartetile?

Pigem mitte. Isegi kui kirjutan jazzikoosseisule, kipub mul olema palju väljakirjutatud materjali. Ja akadeemilisemat sorti lugudes on ka improvisatsioonina mõjuvaid osasid.

Kui kirjutan mõnele suuremale koosseisule, näiteks kammerorkestrile, lähtun häälte juhtimisel sellest, kuidas ma seda üksinda klaveril teeksin.

Ainult matemaatiliste konstruktsioonide kasutamisega kaasneb risk muutuda kuiviklikuks, aga ka väga emotsionaalne muusika, mis rõhub pelgalt mingi tunde tekitamisele, võib mõjuda liiga labase ja odavana. Mulle on vist kõige omasem kesktee.

Igal loojal on oma “tööriistakast”. Mida sinu oma sisaldab?

See on minu jaoks väga huvitav teema. Picasso on öelnud, et kui on saadaval kümme vahendit, siis tuleb valida kolm ja püüda nendega hakkama saada. Ka mulle meeldib end piira