Klaveri taga ja ansambli ees. Muusika sees. Intervjuu Kirke Karjaga

14/04/2018

 28-aastane pianist, helilooja ja ansamblijuht Kirke Karja kaunistab ja käivitab meie muusikaelu oma mitmekülgse ja aktiivse tegevusega. Ta juhib oma ansambleid, osaleb paljudes teistes ning loob muusikat nii jazzbändidele kui ka mitmesugustele “akadeemilistele” koosseisudele. Ta on kindlasti tänase Eesti jazzielu üks vitaalsemaid, loovamaid esindajaid. Seda vitaalsust ja loovust peegeldavad lavalt saali ka tema miimika ja kehakeel, tema muusikasse süvenemise ja selles olemise viis. Järgnev vestlus loodab pisut avada omanäolise muusiku sisu ja salasoppe, tema maailmapilti ja kunstnikuilma.

 

Milline on su muusikuks saamise lugu?

 

Olen tagantjärele mõelnud, et mind on üsna kõvasti mõjutanud teatud sündmused ajast, mil olin umbes viie kuni kaheksa aastane. Olen pärit väikesest kohast, kus oli palju isetegevust – lisaks muusikaga tegelemisele käisin kõikvõimalikes ringides. Ka ema püüdis mind kodus harida, õpetas mulle süstemaatiliselt keeli, mida koolis ei õpetatud. Või pani näiteks mind Bachi teostest fuugateemasid otsima. See tekitas keskkonna, kus kooliväline iseseisev õppimine ja ise millegi loomine oli elementaarne osa argipäevast. Sellel ajal puutusin palju kokku ka surma temaatikaga, natuke küll groteskses võtmes. Toona ei tajunud ma seda traagilisena, ma ei saanud sellest aru. Lühikese aja jooksul surid mu vanavanavanemad ja nende õed-vennad. Mafioosod mõrvasid naabrimehe, mille peale tema naine läks veidi hulluks, ähvardas mu ära kägistada, kui ma ühel jooksuvõistlusel tema last edestasin. Kõik see tundus mulle naljakas, ma ei tundnud hirmu. Ka esimesed filmid ja teatrietendused, mida ma mäletan, olid selle temaatikaga seotud, näiteks Luc Bessoni film “Léon” või lavastus “Amadeus” Jüri Krjukoviga peaosas. Peategelaste surm oli minu jaoks äärmiselt mõjuv kujund. Eksistentsiaalsed küsimused, mis on praegugi minu loomingus alles, on kõik pärit sellest ajast.

 

Elasin Tõrvas ja mingil hetkel tekkis suurem huvi klaverimängu vastu. Kolisin 14-aastaselt üksinda Tartusse, sest tahtsin minna Elleri kooli Tanel Joametsa juurde õppima. Tartu mõjus suure metropolina ning hirmust millestki ilma jääda käisin kõikvõimalikke kontserte ja teatrietendusi jälgimas. Ma ei leidnud kohe omale sõpru, “lahedad” klassikaaslased pidutsesid igal nädalavahetusel, aga mina selle võlust aru ei saanud. Tegelesin hoopis õppimise, lugemise ja harjutamisega. Tavaliselt vanemad kardavad, et mujale õppima läinud laps hakkab poppi tegema ja läheb käest ära. Ma tegingi poppi, aga läksin hoopis klaverit harjutama. Harjutasin vahel kümme tundi päevas ja praegu on sellest palju kasu, sest teismelise käelihased arenevad kiiresti ja kõik hakkab hästi külge. Mul oli selline mõtteviis, et kui argipäev möödub ilma harjutamata, siis on see olnud kasutu päev. Aga kui olen ainult harjutanud, ent pole end muusikaväliselt harinud, on veel halvem.

 

14-aastase puhul on selline enesedistsipliin üsna ebatavaline. Tavapärasem oleks, kui vanemad sunnivad ja laps oskab alles tagantjärele tänulik olla. Minu klaveriõpingutega oli täpselt nii.

 

Kui küsiti, et kelleks sa tahad saada, siis tundus selle küsimusega kaasnev suunav manitsemine mulle täieliku jamana. Tahtsin lihtsalt tegelda mind huvitavate asjadega, mitte mõelda selle peale, mis tagajärgi see kõik toob. Elleris õppisin veidi ka koorijuhtimist ja tegelesin palju vabaimprovisatsiooniga, mida õpetasid Jorma Toots ja Tanel Joamets. Kui avati rütmimuusika osakond, oli tarvis klahvpillimängijat. Paaril viimasel aastal mängisin juba ka pop- ja jazzmuusikat.

 

Tallinnas õppisin paralleelselt nii muusika- ja teatriakadeemias kui ka Otsa koolis, kuna ma ei saanud enam improviseerimise ja bändiga mängimise pisikust lahti. EMTA oli minu jaoks alguses natuke eemaletõukav. Ma tajusin seal mingit klassi- või kastisüsteemi, teatud hierarhiat. Umbes – ma tean, et sa mängid klaverit, aga kuna sa pole ühtegi tähtsat konkurssi võitnud, siis ma sulle koridori peal tere vastu ei ütle. Seda ma tajusin. Ja kui esinesin ühel kontserdil hästi, hakati ka tere ütlema. Seesugune “madalama” ja “kõrgema” liiga teema tundus mulle nii jabur.

 

Pendeldasin natuke aega kahe kooli vahel. Kuigi mulle väga meeldib tänini ka klassikalist muusikat mängida, otsustasin jätkata ainult Otsa koolis ja tegelda ainult jazziga. Olin seal paar aastat, aga jätsin õpingud pooleli, kuna kõik sõbrad lõpetasid kooli ja ma ei tahtnud ilma nendeta sinna jääda. Tulin tagasi muusikaakadeemiasse. Lõpetasin klaveriosakonna bakalaureusekraadiga ja jätkasin magistrantuuris juba jazziosakonnas.

 

Eestis on tavaline, et jazzpianistid on klassikalise klaveriharidusega. Mujal, näiteks USA-s, pole see alati nii, eriti kui mõtleme jazziajaloo peale, kus paljud tuntud jazzpianistid on alustanud kõrtsis või kirikus. Mis on klassikalise kooliga jazzpianisti eelised ja võimalikud puudused?

 

Pluss on kindlasti see, et õpingutel on pööratud tähelepanu detailidele, kasvõi sellele, kuidas mingi tehniliselt keeruline passaaž ära mängida. See tehniline pagas on hindamatu. Jazzis võib tekkida ahvatlus lihtsustada seda, mis ei taha välja tulla. Pluss on ka vormi tajumine – kui töötad mõne ulatuslikuma teosega, kaasneb sellega vormi analüüs. See õpetab ka improvisatsioonilist muusikat vormi mõttes teistmoodi nägema. Kolmandaks: klassikalise muusikaga tegelemine annab tugevama noodist lugemise oskuse.

 

Klassikalise muusika hariduse puhul on väga halb see, et pööratakse vähe tähelepanu rütmika arendamisele. Teoorias teatakse küll, kuidas vältused matemaatiliselt üksteisega suhestuvad, aga selle rakendamine praktikas peaks olema oluliselt mahukam kui klassikalise muusika stuudium ette näeb. Kui kõnnin akadeemia koridorides ja kuulen läbi klassiukse, kuidas keegi metronoomiga töötab, ei tundu see õige. Üritatakse kuidagi enam-vähem, ligadi-logadi õiges tempos püsida, aga täpsust ja sisemist “tiksu” seesugune metronoomi järel sörkimine ei arenda. Ma tean, et mõned õppejõud pööravad sellele küll tähelepanu, aga seda on ikkagi liiga vähe.

 

Sa oled õppinud ka kompositsiooni, Raul Söödi ja Margo Kõlari juhendamisel, ning oled kirjutanud palju muusikat. Mida sa heliloojana tahad väljendada?

 

Igas teoses peaks olema mingi küsimus. Mulle ei meeldi teha lihtsalt ilusaid lugusid. Teostesse kipuvad ikka sattuma mingid elulised küsimused, mis mind ennast parasjagu kõnetavad või suisa kõrvetavad.

 

Ma polnud veel kompositsiooni õppinud, kui oli juba vaja muusikat luua. Minu sõbrad Edmar Tuul ja Rasmus Puur vedasid kümme aastat orkestrit Reaalmažoor ja tellisid minult korduvalt lugusid. Hiljem algatasid nad sarja “Ludus tonalis” ja kirjutasin ka selle raames päris palju. Pidin omaette pusima ja uurima, kuidas mõnele konkreetsele instrumendile kirjutada ja see kõlama panna. Alles pärast pikka praktikat tulid kompositsiooniõpingud. Sahtlisse pole ma midagi kirjutanud.

  

Kui kirjutad muusikat klassikalisele koosseisule, akadeemilise taustaga muusikutele, kas sa püüad olla nii-öelda keegi teine võrreldes sellega, kui lood muusikat näiteks jazzkvartetile?

 

Pigem mitte. Isegi kui kirjutan jazzikoosseisule, kipub mul olema palju väljakirjutatud materjali. Ja akadeemilisemat sorti lugudes on ka improvisatsioonina mõjuvaid osasid.

 

Kui kirjutan mõnele suuremale koosseisule, näiteks kammerorkestrile, lähtun häälte juhtimisel sellest, kuidas ma seda üksinda klaveril teeksin.

 

Igal loojal on oma “tööriistakast”. Mida sinu oma sisaldab?

 

See on minu jaoks väga huvitav teema. Picasso on öelnud, et kui on saadaval kümme vahendit, siis tuleb valida kolm ja püüda nendega hakkama saada. Ka mulle meeldib end piirata. Eelmisel kevadel andsin esimese doktorikontserdi, keskendusin seitsmele kujundile, mida ma töötlesin nii, et sündis tunnipikkune kava. Praegu valmistan ette uut kava, kus ma toetun hulgateooriale. Kui taandada noodid väiksematesse gruppidesse, sünnivad hulgaklassid ning püüan neid arvestades muusikat kirjutada. Ka see on võimalus enesepiiranguks. Üldiselt tuginen sellele, mis on õpingute jooksul kõrva taha pandud. Näiteks vormiõpetus või posttonaalse muusika analüüs.

 

Loojanatuur võib ulatuda ühest äärmusest teise. Mõni lähtub emotsioonist, kirjutab “südameverega”. Teise jaoks on olulised ratsionaalsus ja konstruktsioonid. Kuidas sinuga on?

 

Kunsti tarbijana meeldib mulle väga neid äärmusi näha ja kuulda, aga ise ma kumbagi serva kalduda ei julge. Ainult matemaatiliste konstruktsioonide kasutamisega kaasneb risk muutuda kuiviklikuks, aga ka väga emotsionaalne muusika, mis rõhub pelgalt mingi tunde tekitamisele, võib mõjuda liiga labase ja odavana. Mulle on vist kõige omasem kesktee.

 

Kas sa lähtud muusikat kirjutades inspiratsioonist või teed teadlikku tööd, “kellast kellani”?

 

See on nii ja naa. Kui on mingi tähtaeg silme ees, siis istun maha ja üritan lihtsalt tööle hakata. Kui töö ei edene, siis vahel laenan teistelt autoritelt, võtan kusagilt mingi rütmi või motiivi. Näiteks meeldis mulle ühe Tõnu Kõrvitsa teose häältejuhtimine, mida ma ühes oma loos korduvalt kasutasin.

 

Minu päevaplaan on tavaliselt selline, et päeva esimeses pooles tegelen kooliasjade ja teadustekstidega, näiteks loen Lotmanit, Dahlhausi jne. Päeva teises pooles tegelen rohkem muusikaga ja kuna sageli jäävad asjad viimasele hetkele, siis teen seda ka hilisõhtul ja öötundidel.

 

Sa oled olnud ja oled praegugi tegev mitmes kollektiivis. Milliseid sa esile tõstaksid?

 

Otsa koolis sündis ansambel Sigmund, kust käis läbi mitmeid muusikuid. Viimases koosseisus mängisid Allan Järve, Keio Vutt, Mingo Rajandi ja Tõnis Kuusk. See bänd oli tol hetkel minu jaoks väga oluline, olin siis umbes 20-aastane. Olin teinud otsuse, et väldin kõike kommertslikku ja keskendun oma ansamblitele muusika kirjutamisele ja neis mängimisele.

 

Pärast seda tekkis Pae Kollektiiv, mida oli keerulisem vedada, sest seal oli üheksa, vahepeal isegi kümme liiget. Organisatoorne pool röövis palju energiat, sest bändijuhina tuleb teha piisavalt, et teistel oleks peamiselt mängimise vaev. See on paratamatu, et proovid ja kontserdid on ainult väike osa bänditegemisest. Pae Kollektiiv meeldis mulle väga ja loodan, et võtame veel koos midagi ette. Aga nii suure koosseisuga on raske esinemisvõimalusi leida ja sellepärast sündis Kirke Karja Quartet. See sai alguse üsna juhuslikult, aga meil hakkas kohe üsna kenasti minema. Ma arvan, et siin on mängus mitu tegurit. Me teeme enne igat kontserti palju proove ning üritame alati ennast proovile panna, vältida meie jaoks klišeelikke lahendusi ning sel moel erineda teistest sarnase koosseisuga ansamblitest.

Praegu kirjutan uut soolokava, mis toetub varem mainitud hulgateooria põhimõtetele.

 

Ja sügisel on plaanis üks uus projekt, mis sai esmase tõuke ajal, mil ma töötasin jazziklubis Philly Joe’s. Paar aastat tagasi tundus mulle, et ainult musitseerimine on minu jaoks liiga aristokraatlik tegevus, tahtsin ka midagi muud teha. Läksin klubisse tööle, pesin seal põrandaid, küürisin WC-potti, istusin vahepeal helipuldis ja mida kõike veel. Aga sain palju uusi tuttavaid, sest esinejad jäid pärast kontserti baari “hängima” ja võisin klubi lukku panna siis, kui ise tahtsin. Ühel õhtul mängisid seal saksofonistid Liudas Mockūnas ja Mikko Innanen, kellega jäime pärast kontserti veel pikalt lobisema ja nüüd ongi sügisel tulemas nendega üks koostööprojekt, mida ma väga ootan. Ma olen mõlemat aastaid hinnanud ja nad on mu lemmiksaksofonistide seas, aga ma poleks julgenud nendega koos töötamise peale isegi mõelda, kui poleks olnud seda vestlust, mille jooksul mõistsin, et nendega musitseerimine võiks olla täiesti loogiline samm.

 

Kolm-neli kuud, mis ma Philly Joe’s töötasin, oli väga tore aeg, kuigi esinejate seas oli ka tõelisi diivasid, kellele miski ei sobinud. Pidin olema viisakas, kui nemad olid väga pirtsakad ja ebaviisakad. See oli hea suhtluskool.

 

Räägime veidi tänase päeva noorest jazzielust. Kuidas sa seda iseloomustad?

 

Siin on muusikul hea olla, kõigil on ruumi ja võimalusi end proovile panna. Igaüks saab viljeleda seda, mis talle endale sobib ning samas arendada ka nõrgemaid külgi. Paraku toob vähene konkurents kaasa ka ohtusid, mida näiteks Berliinis või Pariisis ei kohta. Seal on häid muusikuid meeletult palju ja kui keegi lubab endale hilinemist või piisava ettevalmistuseta proovi tulemist, on väga lihtne keegi asemele leida. Eestis seda võimalust eriti pole ja see võib muusiku laisaks muuta. Mind häirib, kui peab proovis mingi lihtsa materjaliga kaua tegelema, sest keegi teine pole kodutööd ära teinud või on liiga hajevil. Proovides peaks saama tegeleda juba järgmiste küsimustega, mitte nooditeksti õppima. Ühesõnaga: noore jazzieluga on kõik okei, aga distsipliini võiks olla rohkem.

 

Oled iseenda mänedžer. Kui tüütu või aeganõudev see on?

 

Mingil perioodil võtab see rohkem aega. Tüütu on see, kui lihtsad asjad nõuavad palju aega, vahel näiteks lennupiletite broneerimine, kuna kellegi nimes on sidekriips või täpitähed ja süsteem ei toimi. Mulle selline tegevus siiski meeldib – kui midagi läheb viltu, ei saa selles kedagi teist süüdistada. Asjade korraldamine ei võta ka nii palju aega, et see muud elu segaks. Ja selline suhtlemine tõstab sageli ka tuju, sest kõik jazzi valdkonnas tegutsevad inimesed, kellega mina olen kokku puutunud, on väga toredad. Ma ei tahaks seda tööd kellelegi üle anda ka, sest olen aastatega tekitanud juba mingisuguse tutvusringkonna.

 

Loe edasi Muusikast 4/2018

 

 

  

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload