Unistus, joonistus, igatsus ... ehk Mis juhtub siis, kui mobiililevi kaob

Stseen lavastusest. FOTO SAARA–NETTE TÕUGJAS

Tauno Aintsi lasteooper “Guugelmuugelpunktkomm”. Libreto Rein Pakk, Aapo Ilves, Tauno Aints, laulusõnad Aapo Ilves. Lavastaja Marko Matvere, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, kunstnik Rosita Raud, koreograaf Marika Aidla, valguskujundajad Imbi Mälk, Andres Sarv, videokujundaja Janek Savolainen. Esietendus 28. X 2017 Vanemuise väikeses majas.

Proloog

Lasteooperi loomine on heliloojale suur väljakutse. Tavatsetakse ju öelda, et lastele kirjutamine on üks keerulisimaid ülesandeid, kuna sihtrühm on ausa ja otsekohese reaktsiooniga publik. Lastes huvi tekitada vast ei olegi nii raske kui huvi hoida – selles peitub minu arvates taoliste teoste probleem.

Tauno Aintsi ühevaatuseline lasteooper “Guugelmuugelpunktkomm” viib vaatajad elulisse situatsiooni, kus peategelane Juta läheb maale vanaema juurde, kuid seal pole ei internetti ega mobiilil levi. Igatsus Soomes töötava isa järele ja merisiga Possu haigus viivad Juta unenäolisse värvide maailma, kus värvipliiatsite omavaheline võitlus on nende kirkuse tuhmistanud. Ema tegelaskuju on ooperist meelega välja jäetud ja kui aus olla, siis see ei tekitanud etenduse jooksul kordagi küsimust. Minu arvates oligi ilus, et ooperisse oli sisse toodud just tütre ja isa armas ning hooliv läbisaamine. Helilooja oli ooperikeele, mis ei ole lastele kuigi loomupärane, neile sobiva temaatikaga küllaltki nutikalt omaseks muutnud ning haaras oma ilmekusega nii suure kui väikese vaataja juba esimestest taktidest kaasa.

Ooperist

Vanemuise 6. veebruari õhtusel külalisetendusel Estonias esitas peaosatäitja Juta rolli Kadri-Liis Kukk. Mulle tundub, et lapsed ootaksid lasteooperilt selliseid meloodiaid, mis jääksid neile meelde ja oleksid mingites nüanssides võibolla lihtsamad. Kuid Juta partii oli võrdlemisi keerukas ja kohati lauljale liiga kõrge. Siiski lähendas peategelast vaatajaile Kuke lapselik karakteritunnetus ja mänguviis. Koomilise Vanaema osas oli Reigo Tamm (RO Estonia). Sobiva partii ja naljaka karakteriga üdini heatahtlik Vanaema tõi kõigile naeratuse suule. Suured itsitasid saalis tema (mehist) kohmakust ja lapsed tehnikakauget mõttelaadi. Näiteks internetivõrgu puudumisel otsis ta Jutale lohutuseks võrgust turukoti ja püüdis teda sellega lohutada, ooperi pealkirjast kajastuvat guugelkommi tegi ta suhkruvatist. Üks ägedamaid rolle oli Valgel pliiatsil – Arete Teemetsa kuri ja kaval Valge pliiats oli hästi lauldud ja välja mängitud, kuid mul on kahju, et nii võimekat lauljat ei kasutata suuremates osades. Merisiga Possu lõbusa transformatsiooni pisikesest meriseast elusuuruses loomaks kandis ilusti välja Raiko Raalik (RO Estonia). Isa ja Musta pliiatsi rollis oli Simo Breede ning Sinise pliiatsi osas Sigrid Mutso.

Tegelaste kujundamisel oli kindlasti kaasa aidanud teksti ja muusika vaheline tugev side. Aints on intervjuus Klassikaraadiole nimetanud oma koostööd Ilvese ja Pakuga väga intensiivseks, nii et lõpuks võis Aintsi pidada libreto kaasautoriks. Kuid lavaline liikumine oli küllaltki lakooniline. Nagu meie lavastuste puhul kahjuks tihti, jäeti koori ja peategelaste liikumine suurema tähelepanuta. Eriti staatilisena mõjus koor ja kui arvestada, et tegemist on lastele suunatud etendusega, siis just nendele on oluline dünaamilisus, mängulisus ja lavaline erksus. Põnevust aga lisas ooperilavastustes moodsaks saanud videoinstallatsioon, mis andis etendusele teise dimensiooni. Vanemuise orkester üllatas nüansirohke mänguga. Oli tunda, et muusikud on saanud palju eesti kaasaegset muusikat ette kanda. Oluline osa lauljate ja orkestri vahelises muusikalises koostöös oli dirigent Taavi Kullil.

Epiloog

Lasteooperi temaatika oli kaasaegne ja kõnetas lapsi. Küll aga tundus mulle, et ühte tundi oli sisse pandud liiga palju erinevaid teemasid. Alustati Juta üksindustundest, vanaema koomilisest ülehoolitsusest, Possu haigusest ja jõuti värvipliiatsite unenäolisse maailma minekuni, pliiatsite omavahelise võitluse ja sini-must-valge värvi isamaalise paatoseni. Ehk oleks lastele võinud nendest teemadest valida vaid paar, millest oleks piisanud? Või äkki oleks etendus võinud isegi pikem olla, et ka lapsed oleksid nendest kiiretest teemamuutustest aru saanud?

Tähelepanek

Eriti nutikalt oli koostatud kavaleht, mis oli justkui ooperis käimise teejuht. Seal oli lihtsas keeles selgitatud ooperi olemust, millistest elementidest see koosneb, kuidas ja mida jälgida, millal plaksutada ning kes on kuulsamate ooperite autorid jne. Tore, kui noort publikut kasvatatakse nii mänguliselt.