Radulovići suurekspuhutud kammerkontsert

Nemanja Radulović ja ansambel The Devil’s Trills 13. märtsil Estonia kontserdisaalis.

 

Kes on klassikakontsertide kõige aktiivsem ja tänuväärsem kuulajaskond, kelleta see habras valdkond jääks päevapealt kängu? Kellel on piisavalt stabiilne majanduslik baas, küllalt vaba aega ja elu jooksul omandatud õiged väärtushinnangud? Visuaalne analüüs ei jäta kahtlusele ruumi: selleks on ennekõike pensioniealine või sellele lähenev kuulaja. Milline on aga kuulajaskonna sooline jaotus? Sellele küsimusele leiab vastuse igaüks ise, kui mõtleb kõnealuses vanuserühmas üldisemaltki valitsevale demograafilisele suundumusele.

Neid niigi enesestmõistetavaid asjaolusid meenutan üksnes selleks, et avada serblase Nemanja Radulovići publikuedu tausta. Tema artistikuvandis kahtlemata on midagi niisugust, mis klassikakontsertide külastajaskonna kõige stabiilsemat osa endaga kaasa tõmbab, tekitab elevust ja paneb autogrammi järel sabas seisma. Asjatu oleks kaevuda mõistuspäraste argumentide või põhjuste järele. Estonia kontserdisaali publik kuulab targu oma südame häält, süda ütleb aga seda, et Nemanjast paremat viiuldajat olla ei saagi. Kui väidaksin midagi muud, siis ainus, mida sellega saavutaksin, oleks tema andunud austajate tuline põlgus. Austajaid aga olevat Radulovićil kodulehe andmeil terve “leegion”.

 

Klassikalise muusika turundajad armastavad ühtelugu kõnelda teatud “uuest” muusikutüübist, kes pidavat endas koondama kõiki seni puudunud omadusi ja hüvesid: piire ja raame lõhkuv, stiile segav, energiline nagu patareitoitel jänes, laiale kuulajaskonnale mõistetav. Uue muusikutüübi järele hakati puudust tundma mitu aastakümmet tagasi, kui vahepealne majanduseufooria näis põrkuvat vastu klaaslage ja meeleheide võttis tasahilju maad. Lahendust nähakse klassikalise muusika mütoloogia ja popkultuuri retrolike elementide ühendamises. See on tajutav ka Radulovići puhul, kellest on plaadiümbristel ja pressifotodel püütud teha midagi tulipilgulise Paganini ja kuue-seitsmekümnendate nahkpükstes rokkmuusiku vahepealset. Mingil seletamatul põhjusel on produktsioonifirmad veendunud, et niisugune kuvand tõmbab kaasa seni võrdlemisi klassikaleiget nooremapoolset kuulajaskonda. Radulović paistab siiski olevat näide sellest, kuidas turundusbumerang lendab plaanitud sihtmärgist kauge kaarega mööda, aga pöördub siis tagasi ja tabab hoopis teist märklauda otse kümnesse.

 

Kui artist oskab peale kõige muu ka hästi viiulit mängida, siis loomulikult seda parem. Radulovići ülesastumine koos viieliikmelise keelpilliansambliga Kuraditrillerid (The Devil’s Trills) oli õigupoolest tavapärane, ehkki veidi suureks puhutud žestidega kammerkontsert. Tema mängustrateegia, mille tõhusust publiku reaktsioon kinnitas, oli üles ehitatud vastandustele: kord eriti ilutsev ja meloodiline, siis jälle kärmelt tšaardašit vuhistav. Stiilipiiride laiendamise tõotus täideti üksnes poole vinnaga. Sellest on isegi kahju: kui midagi nii intrigeerivat on juba kord välja hõigatud, siis võiks ikka minna julgelt täie panga peale. Paarile filmimuusika seadele vaatamata oli kava üsnagi akadeemiline, kusjuures Bachi “Chaconne’i” seade mõjus sulest välja imetuna. Kõige rohkem jäi kontserdil puudu just nimelt provokatiivsusest (mitte segi ajada maneerlikkusega), millele aidanuks vaieldamatult kaasa parem kavavalik ja õnnestunumad seaded.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload