_page-0001.jpg)
Eestis on vähe muusikuid, kes on kuulnud Johannes Eduard Liinevist (1892–1978), aastast 1939 nimega Eero Liives. Samas on just tema loonud eestlastele väga olulise muusikateose – Johannes Eduard Liinevi 1922. aastal kirjutatud “Pidulik marss” on ametlik Eesti vabariigi presidendi sisenemise marss, mis kõlab paljudel avalikel üritustel, kus president osaleb. See ei ole Eduard Liinevi ainukene heliteos, aga enamik tema Eesti vabariigi algusaastatel kirjutatud muusikast ei ole ammu kontserdipubliku ees kõlanud.
Eesti muusikaloos praktiliselt tundmatu Johannes Eduard Liinev sündis aastal 1892 Virumaal Väike-Maarja kihelkonnas töölisperes. Ta õppis Narva muusikakoolis alguses trompetit, hiljem viiulit. Tollases Narvas oli väga tugev muusikaharidus – paljud läksid sealt otse edasi Peterburi konservatooriumisse, ka Liinev olevat Peterburis eratunde võtnud. Kahekümnendate eluaastate alguses (1912–1916) teenis ta viiuldajana leiba Narva kino‑, kohviku‑ ja operetiorkestreis ning Helsingi kohvikutes-restoranides, kuni kutsuti sõjaväkke ja määrati mängima Petrogradi 180. jalaväepolgu orkestrisse. Peterburi perioodist kirjutas Eduard Liinev ka oma mälestustes: “27. veebruaril mängisime orkestris lastepeol, lõpetasime kella 9-ajal ning kuulsime, kuidas algasid tulistamised…”.1 Võib oletada, et mõni kuu hiljem osales Liinev ka Peterburis toimunud eestlaste poliitilisel meeleavaldusel, mille algatajaks oli eesti sõjaväelastest moodustatud Eesti Vabariiklaste liit. Jaani kiriku ette ja ümberkaudsetele tänavatele kogunes ligi 40 000 eestlast (neist 10 000–12 000 sõjaväelast), kes liikusid sinimustvalgete lippude ja loosungitega sõjaväeorkestrite marsihelide saatel läbi linna Tauria palee juurde, et nõuda Venemaa Ajutiselt Valitsuselt Eestile autonoomiat. Ligi aasta hiljem, 24. veebruaril 1918 kuulutati välja Eesti vabariik.
1917. aasta lõpus naasis Eduard Liinev kodumaale ning asus 1918 viiuldajana tööle Estonia teatri orkestrisse, kuhu jäi pensionieani 1965. aastal. Töö kõrvalt jätkas ta ka 1919–1920 õpinguid Tallinna kõrgemas muusikakoolis Johannes Paulseni viiuliklassis ja eraviisiliselt Adolf Vedro kompositsiooniklassis. Vaid mõni aasta pärast Eesti vabariigi väljakuulutamist valminud “Pidulik marss” kätkes endas kindlasti helilooja isamaa-armastust ning oli kahtlemata inspireeritud noore inimese erakordsetest kogemustest ajaloo murdejoontel.
Liinev tegutses ühtlasi orkestrijuhi ja heliloojana ning Tallinna Poeglaste gümnaasiumis (tänapäevane GAG) muusikapedagoogina. Ta oli 1945–1948 ENSV heliloojate liidu liige ja aastal 1962 kuulus ta Eesti NSV teatriühingusse. 1978. aastal kõrges eas surnud muusik on sängitatud Metsakalmistule teatriliidu matmisplatsile.
Enamik Liinevi heliloomingust pärineb just Eesti vabariigi aegadest. Tal on umbes paarkümmend heliteost – põhiliselt sümfoonia‑ ja puhkpilliorkestrile. Ta pälvis mõneaastase vahega kahel järjestikulisel pidulike marsside võistlusel esikoha: 1920-ndate algul “Piduliku marsi” ja lõpul “Kaitseliidu kotkamarsiga” (täpne loomisaasta teadmata). Hoogsalt kuulsust kogunud heliloojat tabas mõlema teose puhul ka süüdistus plagiaadis, mis pärast põhjalikku uurimist avalikult kummutati. Mitu tema orkestriteost kõlas korduvalt ka tollastel laulupidudel.
Liinevi kõige mängitum teos on kahtlemata “Pidulik marss” puhkpilliorkestrile, millest pool sajandit teadaolevatel põhjustel ei kõneldud. Esimest korda üle pika aja on marssi ajakirjanduses mainitud alles aastal 1990, vahetult enne Eesti taasiseseisvumist. Helilooja poeg, kirjanik Ardi Liives kirjutas siis: “Viimati kuuldi seda marssi tõenäoliselt 24. veebruaril 1940. aastal Vabaduse väljakul Eesti vabariigi 22. aastapäeva tähistamisel. Kolmekümnendate aastate algul kuulutati see ametlikult riigivanema (hiljem presidendi) tervitusmarsiks. Nüüd ei möödunud ligi kümne aasta jooksul ühtki tähtsamat sündmust, kus poleks seda marssi mängitud, kui riigivanem (president) tseremooniast osa võttis. Pärast sõda kutsuti E. Liives ENSV heliloojate liidu liikmeks. Kuna heliloojate liidu tolleaegseil töökoosolekuil nii mitmedki tema palad ei leidnud head vastuvõttu, astus ta paar aastat hiljem loomingulisest organisatsioonist omal soovil välja; tõenäoliselt oli see väga arukas tegu, sest tänu sellele jäi ta VIII pleenumi aegsest turmtulest kõrvale, ehkki heliloojate liidu toonastel paljastavatel koosolekutel mõningate sõnavõttude kõrgkriitikas ei mindud temastki mööda kui kahtlasevõitu “kliki-Eesti aegsest” muusikamehest, ilma kelle kodanlust teeniva marsita polevat “fašistlik president Päts” sammugi astunud … Hiljem ta enam midagi uut ei loonud.”2
Aastal 1939 otsustas perekond nime eestistada ja nii muutus Eduard Liinev Eero Liiveseks. Nõukogude perioodist leidub andmeid ainult paari teose valmimise kohta. Tõsi, tema mitmete teoste puhul on loomisaasta teadmata, kuid võib vist usaldada poja väidet, et pärast ENSV heliloojate liidust välja astumist 1948. aastal helilooja loominguliselt vaikis.
1940-ndad aastad olid Eero Liivesele väga keerulised ka isiklikus elus. Tema peaaegu imelapse staatuses noorem poeg Ardi võitis kodumaal järjest kirjanduskonkursse, näiteks pälvis aastal 1944 alles14-aastaselt preemia ja 750 Saksa riigimarka lavatüki “Talu” eest, 1946-ndal aga 5000 nõukogude puurubla näidendi “Uus elu” eest. Trükki näitemäng ei jõudnud, nagu nüüd arhiivid tõendavad – “ideoloogilise sobimatuse tõttu”. Novembris 1945 aga hukkus Siberis Gulagi vangilaagris kõigest 21-aastasena tema vanem poeg Kuno, kes kuulduse järgi olnud tema lemmikpoeg. Pereni jõudis see karm teade alles pärast pikka teadmatust 1946. aasta lõpul. Raske on kujutleda, mis toimus sel ajal perekonna hingeelus.
1945. aasta suvel esietendus Tallinnas Eugen Kapi (1908–1996) ooper “Tasuleegid”. Aegade jooksul on mitmed populaarsed lavateosed leidnud tee kontserdisaali orkestrisüitide või seadetena kammerkoosseisudele. Nii on ka Eugen Kapi “Tasuleekide” numbritest valminud mahukas viieosaline instrumentaalsüit kahele viiulile, tšellole, kontrabassile ja klaverile. Seade tegi Eero Liives. Samale koosseisule pärineb Liiveselt veel teinegi süit – aasta hiljem Estonias esietendunud Gustav Ernesaksa ooperist “Pühajärv”, mis jäi küll “Tasuleekide” menu varju.
Mõlemale samal, 1908. aastal sündinud heliloojale, Gustav Ernesaksale ja Eugen Kapile, oli see esimene teos ooperižanris. Mõlemad olid hiljuti naasnud Jaroslavlist, kuhu olid mobiliseeritud Eesti NSV Riiklikesse Kunstiansamblitesse Teise maailmasõja rindeüksuste ja sovetliku tagala teenindamiseks. “Tasuleegid” valmiski põhiliselt Jaroslavlis, kuid teose idee pärines juba helilooja tudengipäevilt. Konservatooriumi lõputööna (juhendajaks isa Artur Kapp) kirjutas Eugen Kapp aastal 1931 Eduard Bornhöhe romaanist “Tasuja” inspireeritud sümfoonilise poeemi, mis oli noore helilooja üks esimesi ulatuslikumaid teoseid (poeemis kasutatud rahvaviis kujunes ooperis Tasujate marsi peateemaks). Juba siis olevat helilooja peas keerelnud mõte sellele ajaloolisele teemale põhinevast ooperist, mis kümmekond aastat hiljem sündiski koostöös libretist Paul Rummoga.
Nüüdseks on Eugen Kapi “Tasuleegid” läinud ajalukku eelkõige kui üks Eesti ühiskondlikult keerulisimatel aegadel valminud monumentaalne lavateos. Eesti NSV viiendaks aastapäevaks valminud ooperiga tähistati 600 aasta möödumist Jüriöö ülestõusust. 21. juulil 1945. aastal esietendunud lavateos tituleeriti kohe esimeseks nõukogulikuks eesti ooperiks. Tollase ideoloogia kohaselt oli kaunite meloodiatega, lihtsakoeliselt üheselt mõistetava helikeele ning dramaturgiaga eestlaste vastuhakku ja võitlusvaimu õhutav ajalooline teema väga sobilik. Tollane ajakirjandus kajastas uut ooperit ülivõrretes: “Oma rahvusliku ainestiku muusikalises kujunduses on autor leidlikult kasutanud rahvalaulu, rahvamuusikat ja rahvamuusika sugemeid, seostades neid kunstipärase põiminguga teose huvitavasse struktuuri,” kiitis Richard Ritsing3 ning Bruno Lukk tunnustas, et ““Tasuleegid” ei ole mitte ainult esimene nõukogude eesti ooper, vaid ka esimene muusikaliselt igati õnnestunud eesti ooper. [---] Ainult nõukogude inimene, ainult inimene, kes elas Isamaasõja päevil Nõukogude Liidu tagalas, teades, et Eestis valitses jällegi “kultuurireegerite” vägivald, ja teades, et eestlaste sajandeid kestnud võitlus lõpeb võidukalt, võis kirjutada sellise muusika, mis on tulnud südamest ja peab minema südamesse”.4 Need on vaid mõned näited tollastest ülistavatest retsensioonidest. Hilisemast vaatenurgast on “Tasuleeke” iseloomustatud näiteks Eesti muusika infokeskuse e-lehel: “Ehkki Kapi ooperites on värvikaid stseene ning kauneid aariaid ja duette, ei kuulu tema tööd tendentsliku sisu ja skemaatilise ülesehituse tõttu eesti ooperite paremikku”5, ning kirjanik Aarne Ruben: ““Neljakümnendate aastate keskel jätkus piisavalt naiivsust arvata, et Eesti riik tuleb tagasi ka olemasolevatel tingimustel,” ütles ooperilavastaja ja Eesti muusikaakadeemia dotsent Arne Mikk mulle käesoleva artikli tarbeks. “Isegi Karotamm ja tema meeskond hellitasid naiivseid plaane, sellepärast seoti kaasaeg kangelasliku mineviku teemaga. Ajastu sümboliks oli Eugen Kapi “Tasuleekide” lõpukoor, milles sõnad “Me viljaväljad peavad saama vabaks. Ja vabad tuuled puhuma me randa””.6 Võibolla aja möödudes, kui lähiajaloo rasked haavad eesti inimese hinges on jõudnud rohkem paraneda, saab ooperit hinnata veel hoopis teises (kolmandas) valguses.
Eugen Kapi esikooper on olnud läbi aegade päris tihti eesti teatrite mängukavas. Korduvalt on seda lavastanud Estonia (viimati hooajal 1976/77) ja Vanemuine, aga ka Pärnu Endla. Külalisetendusi on antud välismaalgi – Kiievis, Leningradis, Moskvas. Silma torkavad ka vabaõhuetendused. Kahjuks ei ole tervest ooperist säilinud videosalvestust, ERR-i arhiivis helisalvestus siiski on. Palju leiab “Tasuleekide” üksiknumbrite salvestusi. Eriti populaarseks on saanud Neeme aaria (“Anun, Sirje, sind, et sa mind salliks”), mida tänapäevalgi kuuleb kontserdisaalides. Vähem küll, aga siiski, on eesti lauljate repertuaaris Vambo aaria, Saima aaria, Sirje ariooso, Mehise aaria jt. Kolm koorinumbrit on avaldatud kogumikus “Eesti heliloojate ooperikoore segakoorile” (1986).
Meil pole täpset informatsioon Eero Liivese mõlema ooperisüidi seade valmimisaja ning esituste kohta. Kuid võib oletada, et need olid ühed Liivese viimastest kirjatöödest enne heliloojate liidust väljaastumist. Võibolla üritas teadmata kadunud poja isa, “kahtlasevõitu “kliki-Eesti aegne” muusikamees” kaitsta nii oma perekonda ning oma mainet rehabiliteerida, propageerides värske ENSV teenelise kunstitegelase, Eestimaa Kommunistliku Partei Keskkomitee liikme, NSVL Ülemnõukogu saadiku ning tollase ENSV heliloojate liidu esimehe loodud “ideoloogiliselt õiget” heliteost, sellest seadeid luues. Kahtlemata annab kammerlik koosseis muusikale hoopis laiemad kasutusvõimalused ning peaks olema väga tervitatav ka originaalteose autoritele. Kahjuks pole enam elavate kirjas kedagi, kes midagigi mäletaks seade loomise kontekstist: oli see kirjutatud tellimustööna või omal soovil ning kas, kus ja kes seda üldse on esitanud. Võib vaid oletada, et küllap oli teose üks esitajaid autor ise koos Estonia teatri toonaste muusikutega.
Liives on süiti valinud “Tasuleekide” viis numbrit: Saima aaria, Rahvatantsu, Neeme aaria ja dueti, Feodali motiivi ja Rüütlite koori ning Sissejuhatuse ja Tasujate marsi. Osade järjestus vastab ooperi süžeele ning on valitud loogiliselt, et süidinagi moodustuks kunstiline tervik.
Lugejal võib tekkida küsimus – miks peaks tänasel päeval süvenema ajaloohämarusest pärit tundmatutesse teostesse, mis praegusaja inimest ei pruugi üldse kunstiliselt kõnetada? Sellele küsimusele leidsin vastuse Veiko Märka intervjuust Vaapo Vaheriga, mille teemaks on Vaheri esseistlik 434-leheküljeline monograafia “Imelaps, kellest ei saanud geeniust” Ardi Liivesest: “Eesti kultuur on sedavõrd ahas, et selles alaväärtuslikke tüüpe ei ole. Me peame fikseerima kõik figuurid. Kultuur on nagu ürgmets, mis ei koosne üksnes mastimändidest, vaid ka võsast, õistaimedest, samblast ja samblikest. Kõik sõltuvad kõigist.”7
Kui tänapäeva konkurentsikas maailmas on ooperi “Tasuleegid” lavaletulek Eestis (veel enam välismaal) kunstiliselt küsitav (kuigi ma ei alahindaks selle potentsiaali pakkuda mõnele lavastajale väljakutset), siis kammerteosena võiks Liivese süit oma elu kenasti elada Eesti mitte liiga küllusliku kammermuusika huvitava osana, seda enam, et meie rahvusromantilises kammermuusikas pole klaverikvintette just palju. Kahjuks on oluliseks takistuseks – nagu paljude teistegi eesti kammerteoste puhul – trükinootide puudumine.
Eero Liivese seatud süit Eugen Kapi ooperist “Tasuleegid” kõlab hooaja 2017/18 lõpus kontserdisarja “HELIjaKEEL” Eesti vabariigi sajandale aastapäevale pühendatud kontserdil “Õpetajad”.
1 E. Liinev. “Mälestused Wene suurest revolutsioonist Petrogradis 1917. a.” (hoiul Tartu kirjandusmuuseumis).
2 Kultuurilehes Reede 5. V 1990.
3 Postimees 18. X 1945.
4 Rahva Hääl 24. VII 1945.
5 © EMIK 2010.
6 Sirp 10. IX 2014.
7 Eesti Ekspress 14. XII 2007.