Miski ei saa väärata teed parnassile. Intervjuu pianist Sergei Babajaniga

03/04/2018

Sergei Babajan –  olen kogu aeg otsingutes. FOTO KAUPO KIKKAS

 

Pianist Sergei Babajani avastasin ma seoses praeguse maailma ühe pianistliku esinumbri Daniil Trifonoviga. Juhtusin neid ansamblis kuulma ja siis sain ka teada, et Babajan on ühtlasi Trifonovi õpetaja ja õppejõud maailma ühes kõige mainekamas muusikakõrgkoolis, Juilliardis. Tema omaaegsete konkursivõitude nimekiri on muljetavaldavalt pikk ja sisaldab maailma raskeimaid tippkonkursse: ta on Hamamatsu rahvusvahelise konkursi Jaapanis, Šotimaa rahvusvahelise konkursi ja Casadesuse-nimelise konkursi Clevelandis võitja ning kuninganna Elisabethi nimelise konkursi Brüsselis, Esther Honensi nimelise konkursi Kanadas ja Busoni-nimelise Itaalias laureaat.


Eesti Kontserdi selle hooaja kava uurides leidsin sealt rõõmuga Babajani soolokontserdi. Olin juba täheldanud, et ta esineb sageli ka Venemaal, eriti Peterburis, tihti ka Gergijeviga. Nüüdki läks ta pärast Tallinna kontserti edasi Peterburgi, kus ta oli Gergijevi talvisel klaverifestivalil “Liki sovremennogo pianisma” oma klaveriklassiga, mängijate hulgas mitu hiljutist rahvusvaheliste konkursside laureaati. Deutsche Grammophonis tuli just värskelt välja Babajani plaat Martha Argerichiga “Prokofiev for Two”, kus nad esitavad Babajani enda seadeid kahale klaverile Prokofjevi “Romeost ja Juliast” ning “Sõjast ja rahust” ning muusikast filmidele “Hamlet”, “Padaemand” ja “Jevgeni Onegin”.


Kohtusin pianistiga pärast tema harjutusaega, liikusime edasi Reval Cafésse. Teel meenutas ta, kui eriline tundus Tallinn ja üldse Baltikum talle noorpõlves siin esmakordselt käies. Alustuseks ütles ta mõtlikult: “Mina olen pigem selline pianist, kes läheb hiljem lahti. Ma kogu aeg otsin midagi. Ja mulle tundub, et praeguses vanuses ja arengujärgus on see mulle isegi kasuks tulnud, tunnen end selletõttu palju vabamalt. Küllap on see ka üks põhjusi, et ma pole kaotanud oma armastust ja inspiratsiooni muusikas. Mängisin just hiljuti suurepärase Austria dirigendi Hans Grafiga taas kord Tšaikovski 1. klaverikontserti ja tundsin, et armastan seda lugu veel ikka sama palju, kui kunagi 4-aastaselt!”

 

Seda on suurepärane kuulda. Kuid sellegipoolest te alustasite väga varakult, olete võitnud ja laureaadiks saanud mitmel suurel konkursil.

 

Esimestele konkurssidele minnes olin väga naiivne. Ma ei mõistnud siis veel lääne mängureegleid. Kuid mul läks seal tõepoolest väga hästi. Ma ei olnud sel ajal niivõrd karjäärile orienteeritud ja polnud ka selge, mida edasi teha. Ma meeldisin mõnele dirigendile ja mul avanes võimalus nendega kontserte mängida. Arvatavasti kõik suuremad klaverikontserdid on mul repertuaaris olnud. Hiljem sain Clevelandi muusikainstituuti resideerivaks pianistiks. Mul oli seal ka väike klaveriklass. See võimaldas mulle kindla sissetuleku.
Üks omadus, mis mul on lapsest saati, on see, et tahan alati midagi uut õppida. Mul pole kunagi tunnet, et kõik on juba teada, olen oma olemuselt igavene üliõpilane. Mulle ei meeldi, kui mulle öeldakse professor. Mul pole seda kraadi, ma ei tea kõike ja ei või vääramatult öelda, mis on õige või vale. Ma tunnistan, et ei tea veel paljutki ja olen alati otsingutes.


Mul oli õnn omada selliseid õpetajaid nagu Lev Naumov, Lev Vlassenko ja Mihhail Pletnjov.  Vlassenko võis igat nooti ette näidata, rääkimata Pletnjovist kes on meie aja üks suurimaid pianiste. Lev Naumov nende kombel ette ei mänginud, kuid oli võimeline ühe käega ette näitama nii, et tekkis tunne, nagu puhkeks kevadine õis.

 

Teie enda õpilaste hulgas on väga erilisi, nagu näiteks Daniil Trifonov.

 

Daniili talent on tõesti nagu kõrgemalt poolt antud. Ma ei häbene öelda, et ta on geenius. Olen olnud tunnistajaks erakordsetele asjadele. Daniilil on eriline intuitsioon ja fantastiline keskendumisvõime. Seal taga on tema perekond, ema ja isa. Iga ande taga on üks ema, tänu kellele kõik on alguse saanud. Ja muidugi on Daniili eelnevad õpetajad temaga suurepärast tööd teinud.
Mul on ka teisi väga andekaid õpilasi, nagu näiteks Dmitri Levkovich, Grace Fong, Katya Skanavi ... Aga üldse on mul nüüdseks olnud 24 õpilast. Seda pole palju, aga mul on vaja oma õpilastele maksimaalselt keskenduda. Õpetamine ei tohi muutuda kurnavaks vabrikutööks. Kord tegin Kanadas meistrikursusi – iga päev 16 inimesega. Jäin pärast seda haigeks. Kahjuks mina niimoodi õpetada ei saa.
Õpetajana on mulle ka äärmiselt tähtis, et olen ise esinev pianist. Kui peaksin esinemise jätma, ei oleks ma tõenäoliselt võimeline õpetama.


Olen väga tänulik oma suurepärasele agentuurile Opus 3 ja õnnelik, et saan sageli esineda Valeri Gergijevi ja Martha Argerichiga kes on – võiks öelda – sama hästi kui minu õpetaja. Et saan temaga mängida ja kokku puutuda, õpetab tohutult palju.

 

Kuidas noored pianistid tänapäeval oma karjääri üles ehitavad?

 

Karjäär kujuneb vastavalt sinu pühendumusele. Muidugi on ka neid, kes teevad karjääri n-ö teadlikult: saadavad kirju, lasevad end esitleda mõjukatele inimestele ... Daniil Trifonov ei ole kunagi niimoodi karjääri teinud. Ta lihtsalt armastab kirglikult muusikat! Ta läks Chopini konkursile sellepärast, et tahab Chopini mängida. Mäletan esimesi kordi, kui ta mulle ette mängis – mu esimene mõte oli – ma tahan talle palju Chopini mängida anda! Ma tundsin temas Chopini hingust. Nii ta osales 2010. aastal Chopini konkursil, sai kolmanda koha. Omavahel öeldes, oli see täiesti mõistetamatu otsus. Aga palju olulisem oli, et žüriis olid ka Martha Argerich ja Nelson Freire, kes mõlemad andsid oma esikoha Daniilile. Kaks aastat hiljem läks ta Tšaikovski konkusile. Mitte isegi niivõrd karjääri pärast – lihtsalt see on suurim konkurss maailmas ja suurim konkurss Venemaal, tema on venelane ja konkurss oli talle võimetekohane. Enne seda oli ta võitnud Rubinsteini konkursi Iisraelis ja tundus igati loomulik jõudu katsuda ka Tšaikovski konkursil. Ja nii see läks. Nii et kui te küsite minult, kuidas karjääri teha, vastus on – ma ei tea. Kui oled suur muusik, juhtub karjäär iseenesest. Kui sul on midagi uut öelda Chopini Polonees-Fantaasia või 4. ballaadiga, siis inimesed tahavad seda kuulata ja sinu plaate osta. Kui teed oma interpretatsioonis midagi originaalset, siis inspireerid inimesi argipäevast väljuma ja sinu kontserdile tulema. Seal sa teed nad õnnelikuks, tood neile midagi,  mida igapäevaelus pole.

 

Tšaikovski konkursist rääkides tuleb meelde viimase konkursi üks laureaate, prantslane Lucas Debargue, kellel ei olnud ei sellist õppekäiku, konkursside ajalugu, ega ka mitte ema ja isa, kodu toetust, mida te eespool mainisite, nagu mitmel teisel. Milline tähendus võiks olla sellistel traditsioonilistest raamidest väljuvatel juhtumitel?

 

Kuigi Debargue ei ole selle konkursi ametlik võitja, võitis ta selle konkursi sisuliselt. Kellel sealsetest finalistidest on praegu kõige tuntum nimi ja tihedam kontserdigraafik? Ma arvan, et temal. Trifonovi puhul langes kõik kokku: ta võitis konkursi nii ametlikult kui ka sisuliselt. Seda sellel konkursil alati ei juhtu, kuid vahel siiski. Ka Pletnjovi puhul langes kõik kokku. Žürii valis tema esikohale ja ajalugu tõestas, et valik oli õige. Aga mõnikord, kui žürii hakkab mänge mängima – ja viimasel konkursil polnud isegi vaja ebaaus olla, sest vahepeal favoriidiks tõusnud Lucas Debargue ei esitanud finaalvooru sellisel tasemel, nagu žürii temalt ootas – oleks talle kahtlemata pidanud andma mingi muu preemia, kui selle neljanda koha, mis ta lõpuks sai. Lucas oli esikoht oma talendi poolest, kuid võibolla mitte oma ettevalmistuse poolest.

 

 FOTO KAUPO KIKKAS

 

Tema õppekäik aga näitab, et on muidki teid, peale traditsiooniliste, kuidas edasi jõuda.

 

Jah muidugi, miski ei saa väärata teed Parnassile. Kui saatusest on määratud, et sind peab kuuldama, siis sind kuuldakse. Te küsisite, kuidas karjääri üles ehitada: nii  nagu Lucas Debargue, kes mängis Tšaikovski konkusil sellise II vooru, mida keegi eales ei unusta. Ta mängis Medtneri 1. sonaati , vene helilooja teost, kes on Venemaal peaaegu tundmatu. Ta avas selle teose vene  publikule. Ja ka see, kuidas ta mängis oma maa, prantsuse muusikat, Raveli “Gaspard de le Nuit’d” – väga vähesed on võimelised seda niimoodi esitama.
Karjäär on ettearvamatu mehhanism ja ma olen kindel, et Lucas Debargue ei mõelnud: ma teen nüüd karjääri. Agentuurid ja mänedžerid nägid publiku reaktsiooni tema mängule ja hakkas sadama pakkumisi.

 

Edasine sõltub aga juba sellest, kui originaalne sa artistina oled. Kui oled nagu kõik teised, siis ei aita ka suurepärased oskused ja tehnika. Aasia pianistid on konkurssidel edukad, suurepärased Euroopa või Ameerika õpetajad on neile andnud häid ideid. Nad on väga töökad, neil on töökus veres, nad tahavad konkureerida, võita prestiižseid auhindu. Nad võivad olla väga täpsed. Selline täpsus on konkurssidel hinnatud ja seal nad võidavad. Teistsuguseid muusiku omadusi, nagu spontaansus, loomingulisus, võime igal hetkel midagi uut luua, lapselik poeetilisus, avatud süda, intuitsioon – neid omadusi hinnatakse seal vähem.

 

Nii on see konkurssidel, aga kontserdielu on ju midagi muud?

 

Jah, tänu jumalale on kontserdielu midagi muud. Ja tegelikult see otsustab. Hoolimata sellest, mitu perfektset konkursivõitu sul on, tõeline kunstnik on see, kes loob sideme kuulajatega, hoiab publikut nagu hüpnoosi all. Neid omadusi on ka konkursivõitjatel, kuid mitte kõigil.

 

Kas praegu on veel alles rahvuslikke klaverikoolkondi?

 

Ma arvan, et iga koolkond on nii hea, nagu tema esindajad. Keskpärasus on igas koolkonnas sarnane.  Kui võtta vene pianistlik koolkond, siis mitmed selle esindajad ei ole tegelikult puhtad venelased. Kui Svjatoslav Richteris ei oleks olnud saksa verd – kas ta oleks see Richter, keda me tunneme? Heinrich Neuhaus oli poolakas ja temas oli ka saksa verd, Jakov Zak oli juut. Venelased polnud ka Samuel Feinberg ja Jakov Flier. Aga nende keel oli vene keel ja nad mõistsid sügavalt Vene kultuuri olemust, neil oli sellega sügav side. Nn nõukogude klaverikool tekkis rohkem sõltuvalt “raudsest eesriidest”. Kas Neuhaus oleks jäänud Venemaale, kui tal oleks olnud vaba võimalus sõida Itaaliasse või Prantsusmaale, kui piirid oleks olnud avatud? Kindlasti mitte. Kõik need suurepärased professorid oleksid andnud siin ja seal meistrikursusi ja elanud mitte tingimata Venemaal. Kuid olukord oli selline, nad jäid Venemaale, lõid kuulsa nõukogude klaverikooli, mille kasvandikud aastast aastasse võitsid suuri rahvusvahelisi konkursse. Selline oli käsk, nõukogude pianistid pidid võitma.

 

Sunnitud olukord, kuid sellegipoolest lõid nad midagi erakordset!

 

Meie suurepärane õppesüsteem on loodud Nõukogude Venemaal ja ma olen tänulik, et olen siin sündinud ja hariduse saanud. Kui ma oleksin sündinud Ameerikas, ma võibolla polekski muusik. Siin pole tasuta haridust, kõik sõltub sellest, mida perekond võib endale lubada. Muusikuks saada on siin väga keeruline. Me kritiseerime paljutki, mis oli Nõukogude liidus ja õigusega, aga ärgem unustagem ka suurepäraseid asju, mida see meile andis. Ma alustasin õpinguid 5-aastaselt, mu õpetajad töötasid väga pühendunult, tegid lisatunde meenutamata kunagi sõnakõlksu “time is money”. Palju oli ilusat idealismi, keegi ei rehkendanud aega rahas, vaid mõeldi: aeg on miski, mis tuleb anda neile, kes seda vajavad.


Aga sealsamas oli ka palju ebaõiglust, lausa saatuslikku – Heinrich Neuhausi ei lastud Nõukogude liidust välja ja tema poega Stanislav Neuhausi ei lastud Chopini konkursile. Ta oleks võinud seal võita, aga ta võeti samal päeval lennukilt maha.. Kui ta oleks saanud minna ja ta oleks tõenäoliselt võitnud selle konkursi – tema elu oleks võibolla võinud kulgeda hoopis teistmoodi. Keegi ei mäleta enam selle konkursi võitjat. Kui palju elusid ja saatusi hävitati.

 

Ikka ja jälle räägitakse sellest, et huvi klassikalise muusika vastu väheneb. Kuidas teie sellesse suhtute ja olukorda näete?

 

Ma olen seda kuulnud juba viimased 30 aastat, ja kui ma oleksin vanem, siis 50 aastat! Mingit huvi vähenemist pole. Vastupidi –  huvi on suur. Näiteks Clevelandis, linnas, mida ma tunnen väga hästi, oli kolmel õhtul üks ja sama kava – Mozarti klaverikontsert, Šostakovitši sümfoonia –, välja müüdud! New Yorgi filharmoonikute kontserdid on kolm õhtut välja müüdud, suured kontserdimajad ühe ja sama kavaga. Ooperil on täielik õitseaeg, renessanss. Inimesed on ooperist huvitatud, ooperimajadel läheb väga hästi. Enne Tallinnat olid mul kontserdid  Belgradis – kõik välja müüdud! Mitte sellepärast et oleksin tuntud nimi, inimesed ei teadnud seal minust midagi, ma olin seal esimest korda. Seal ongi klassikakontserdid välja müüdud, inimesed tahavad neid kuulata. Ei pea tulema Richter või Gould olümposelt tagasi, et saali täis saada. Minnakse ka väiksemaid nimesid kuulama. Saalis on palju noori.

 

Nii et olukord on pigem optimistlik?

 

Jah! Ja see on hea.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload