Laura Mvula – haavatav ja isiklik

Laura Mvula usub vaikuse jõudu. FOTO standard.co.uk

 

Televiisoris marsivad Eesti kaitseväe üksused, õues paistab päike ja sajab pehmet lund. On Eesti vabariigi 100. aastapäev. Osa inimesi on paraadil, väike hulk istub kusagil ilusalongis ja annab viimast lihvi välimusele, lõviosa valmistub sünnipäevapeoks (loe: söögiorgiaks). Mina istun oma Kadrioru korteris ja kirjutan. Kirjutan lugu lauljatarist, kes on minu viimase aja üks suur leid. Teadmata temast suurt midagi, ostsin piletid kohe, kui “Jazzkaar” tema kontserdi välja kuulutas. See pole minu puhul tavapärane. Tänaseks olen kuulanud Laura Mvula mõlemad albumid ribadeks ning saanud sisemiselt rikkamaks.

 

Laura Mvula (s. Douglas) on XXI sajandi Briti muusika tõeline pärl, kes lendas komeedina muusikataevasse ja tiirutab sealsetes sfäärides, inspireerides ja lummates publikut muusikaga, mida iseloomustaksin enda välja mõeldud sõnapaariga sophisticated pain (diskreetne, peidetud valu). Mvula erakordsus peitub tema julguses elada ja kogeda. Ta ei peida oma valu, vaid võtab seda kui inspiratsiooniallikat ja muudab selle ehedaks muusikakogemuseks. Teda teatakse souliliku vokalistina, kelle muusika on uudne, justkui atmosfääriline miks rnb’st, jazzist, klassikast ja popist. Mvula on tunnistanud, et teda on kõige rohkem mõjutanud sellised suured muusikud nagu Nina Simone, Jill Scott, Erykah Badu ja Lauryn Hill.

 

Pere on püha

 

 

Laura Mvula sündis 23. aprillil 1987. aastal Birminghami äärelinnas väga kristlikus peres. Perekond oli kõige kese, päike, mille ümber kõik tiirles. Mvula on nimetanud oma kodu “armastuse majaks”, kus ta kasvas oma õe ja vennaga justkui vati sees, eemal maailma reaalsusest. Esimese iseseisva kogemusena mäletab ta kuueteistaastaselt ette võetud bussisõitu. Mvula ema Paula on pärit Kariibi mere saarelt Saint Kittsilt ja isa Elford Jamaikalt. Nende kodu ja elu oli täidetud muusikaga. Ema kuulas lõputult Diana Rossi, isa seevastu Etta Jamesi, Miles Davist ja The Carpentersi – kahe viimase vahel on päris huvitav kontrast. Isa oligi see, kes tütrele jazzigeeni sisse istutas. Laupäeva hommikuti mängiti kohalikus orkestris, kus noor Laura praktiseeris viiulit ja klaverit. Pühapäeviti lauldi gospelkooris ja käidi kirikus, mille liider oli Douglaste perepea. Teismelistena pandi kokku pereansambel Douglas String Trio, kuhu kuulusid Laura, tema vend James ja õde Dionne. Bändi juhatas loomulikult isa Elford. Trio oli kogukonnas hinnatud ja armastatud, esinedes nii pulmades kui ka teistel pidustustel. 2005. aastal liitus Mvula oma tädi a cappella-ansambliga Black Voices, mis omakorda julgustas noort muusikut kokku kutsuma oma esimese, neo-souli viljeleva bändi Judyshouse. Selleks hetkeks oli Laura Mvula saanud juba täisealiseks ning õppis Birminghami konservatooriumis kompositsiooni.

 

Enne kui jätkata Mvula muusikubiograafiaga, teeme väikese kõrvalepõike selle juurde, mis lahendab vast kõige paremini mõistatuse, miks lauljatari muusika suudab nii sügavalt kuulaja hinge puudutada. Nagu oli juttu, kasvas Laura Mvula üles kristlikus peres. Pere oli püha, puutumatu ja purunematu nagu kalju. Noor lauljatar sirgus teadmises ja usus, et pere püsib “kuni surm meid lahutab” ja kogu elu kese on korralik abielu, mis näitab, et inimesel on selge siht ja eesmärk. Konservatooriumis kohtaski Laura Douglas oma tulevast abikaasat Themba Mvulat. Neil oli palju ühist: perekondlik taust ja väärtused, mõlemad olid muusikud. Üks asi viis teiseni ja kooli lõppedes abielluti. Laura Mvula ütleb: “Olime kõigi meelest perfect match. Inimesed imetlesid meid ja uskusime, et nüüd algab meie elu.” See oli 2009. aastal, mil Laura Mvula oli 22. Kuid elul on jõnksud sees, ning üllatused ootavad sellel tänavanurgal, kus ei oska kedagi kohata. Elul on ka üks teine tähelepanuväärne omadus. Nimelt on asjadel kombeks kuhjuda. Olen tajunud, et mõnikord ajab üks ebaõnn teist taga ja lõppu nagu ei paistagi. Nii läks ka Laura Mvulaga, kes ei suutnud pärast konservatooriumi lõpetamist leida endale rakendust, mis teda oleks lõpuni paelunud. Ta juhatas koore, töötas Birminghami sümfooniaorkestri kontoris ja õpetas koolis, kuid miski sellest ei pannud hinge helisema. Tagatipuks saabus uudis, mis lõi jalad lõplikult alt – kahekümne viie aastane Laura sai teada, et tema vanemad lahutavad. Lauljatari maailm purunes pisikesteks kildudeks ja ainus mõte, mis ta peas trummeldas, oli, et kogu tema senine elu oli olnud üks Suur Vale. Kõik väärtused ja tõekspidamised perest, millega lauljatar oli üles kasvanud ja millesse ta oli uskunud, olid ühtäkki kadunud. Mvula ei osanud valuga muud peale hakata, kui peitis selle enda sisse, lootes, et aeg parandab haavad. Tänu toetavale abikaasale, kes julgustas viimaste aastate suurimat Briti staari muusikat looma, astus Mvula sammu, mis muutis tema elu jäädavalt. Ta otsustas hakata laulude kirjutamisega ise oma katkist hinge ravima. 2012. aastal saatis tulevane staar kaks demolugu kahele produtsendile ja ühel hommikul helises telefon. Helistaja oli mänedžer Kwame Kwaten.

 

 

 

Loe edasi Muusikast 4/2018

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload