Pühendus. Maimu Jõgeda

Nagu plaadiümbriselt lugeda võib, kutsub Maimu Jõgeda kuulajat kaasa retkele iidsesse muinasjutumaailma, kus võib juhtuda kõike. Maimu muusikast kostub põhjamaist kargust, positiivset melanhoolsust, helgust ja õhulisust, mis on kokku seotud jazziliku harmoonia, pärimuslike motiivide või popmuusikale omaste elementidega. See muusika on jutustavalt omanäoline, mõtisklevalt äraviiv, selge, helge ja kuulama panev. Iga pala iseloomustab kindel, justkui programmiline ülesehitus: iga pala jutustab loo, kus kuulaja saab olla üks tegelastest.

Palju on kasutatud korduvaid motiive, kõlavärve loovat akordikat, põnevaid harmooniajärgnevusi ja rütmilahendusi. Leida võib unelevaid, samas lendlevaid ja õhulisi soololõike ning nii jazzihõngulisi (“Kahekõne”, “The Circle”), pärimuslike sugemetega (“Kolme peale”) kui ka popmuusikale omase tunnusega palu (“Lend”, “Outro”). Eraldi tahan tuua välja filmi “Amelie” muusikat meenutava pala “Pilvede tants”, kus on vastandatud kaks karakterit. Lemmikut sellelt plaadilt on raske välja tuua, iga lugu on omamoodi tore ja kaasahaarav: “Lend”, “Kahekõne”, “Videvik”, “Kolme peale”.

Maimu Jõgedal on olnud õnn mängida akordionil erinevat repertuaari klassikast popini ja see on teda kindlasti palju kujundanud. Ta kasutab nii mahedat ja mahlakat madalat registrit kui ka kõrgemat, selget kõla, samuti keskmist registrit, nii paremas kui ka vasakus käes. Ta on oma lugudesse toonud akordionile omaseid tehnilisi võtteid, mis muudavad palade ülesehituse veel värvikamaks. Mõnes loos on kuulda pilli eripärast tulenevaid mehhaanilisi helisid, kuid kuulamist need kindlasti ei sega.

Maimu Jõgeda paistab olevat “valsihingega” helilooja ja muusik, enamikus paladest kasutab ta kolmest taktimõõtu. Plaat tundub kalduvat melanhoolsuse poolne, kuid see on kindlasti positiivne. Helgust ja heatahtlikkust kiirgab nii Jõgeda muusikast kui temast endaski. Plaat on raamistatud sisse ja välja juhatavate paladega. Maimu muinasjutumaailma minek on loomulik ja avab ukse, “Outro” on aga hoopis teise helikeelega, justkui sulgedes esimese plaadi ja sillutades teed järgmisele.