Kohmetusest sündinud

Manfred MIM ja Lennart Meri Kadriorus.FOTO GABRIELA LIIVAMÄGI

 

“Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas”: muusika ja libreto Manfred MIM, lavastus MIMproject, dirigent Kaspar Mänd, osades Priit Volmer, René Soom, Juuli Lill, Mati Turi, Mart Laur ja Mart Madiste. Esietendus rahvusooper Estonia ja Kanuti Gildi SAALi koostöös 19. jaanuaril Estonia teatris.

 

Manfred MIMi ooper (nii seda tükki kavaraamatus nimetatakse) kahes vaatuses “Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas” jõudis Estonia lavalaudadele Eesti vabariik 100 teatrisarja “Sajandi lugu” raames. Kui arvestada kogu seda paatost ja tõsidust, millega EV 100 üritusi vaikimisi garneeritakse, on kindlasti vastukaaluks värskendav, kui noored lavastuskunstnikud toovad publiku ette muusikaetenduse, mis on rahvuslikus mõttes läbinisti eneseirooniline.

 

On ju tüki põhiideeks kelmikas väide, et Kaali meteoriidi maha sadamine Saaremaale mõni tuhat aastat tagasi kohutas tollaseid elanikke sedavõrd, et nad ehmatasid endid eestlasteks. Kui Lennart Meri oma “Hõbevalges” Kaali meteoriidiga kaasnevat mõneti mütologiseeris, siis kõnealune etendus, vastupidi, seda naljaga pooleks juba demütologiseerib.

 

Lennart Meri (René Soomi vaimukas kehastuses) ongi “Ehmatusest sündinud rahva” üks peategelasi. Põhitegelane on aga müütiline ning ajas ja ruumis ringi rändav Manfred MIM (Priit Volmer), kes aitas nii Gustav Ernesaksal (etenduses Mati Turi) 1944. aastal laulu “Mu isamaa on minu arm” kirjutada kui oli ka Saaremaal ise kohal, kui Kaali meteoriit alla sadas. Selles mõttes oleks Manfred MIM idee poolest justkui koondkuju Forrest Gumpist, kes oli alati platsis, kui USA ajaloos midagi pöördelist juhtus, ja teisalt Bulgakovi loodud Wolandist, kes oli niiditõmbaja nii Jeesuse ajal kui Annuška puhul, kui too Patriarhi tiikide juures päevalilleõli trammiteele kallas.

 

Samas pole Manfredi tegelaskuju – erinevalt Lennart Meri omast – pole paraku libretisti(de)l kuigivõrd huvitavaks karakteriks lahti kirjutatud. Manfred lihtsalt ON. Erinevalt Forrest Gumpist, kes Zemeckise filmis ikka midagi teeb ka, Manfred äsja nähtud muusikaetenduses ainult sekeldab ja seletab. Kohati on see jutt, mis ta oma leiutistest räägib, küll absurditunnetuse piirimail, kuid absurdihuumori või musta komöödiani see paraku ei jõuagi. Nii et karakteriks välja arendamata lavakujuna on Manfred üsna mõttetu mees …

 

Siin jõuamegi “Ehmatusest sündinud rahva” ühe olulisema vajakajäämiseni. Tüki lavastuse, libreto ja koreograafia autorina on kavalehel märgitud loomekollektiiv MIMproject, mille koosseisus on ära toodud tervelt 14 autorinime. Neist Tatjana Kozlova-Johannese puhul eeldaks mõistagi muusika autorsust ja Mart Kolditsa puhul lavastamist. Kuid nii või teisiti – kui kõik teevad kõike, siis võib mõnikord juhtuda, et keegi ei tee midagi. See on teadupärast üks “kollektiivse vastutuse” eripärasid.

 

Igatahes läbiva tegevustikuga libretot sel muusikalavastusel pole, selle asemel on lavale toodud rida omavahel üsna lõdvalt seotud stseene. Näiteks Manfred ja Lennart Meri Kadriorus 1960. aastatel, Aristoteles ja Pythea Antiik-Kreekas, Artur Alliksaar Tartus Werneri kohvikus jne. Kui etenduses tegevustikku õieti polegi, siis on lavastajal ka raske midagi lavastada. Seetõttu ootaski siinkirjutaja saalis lausa pikisilmi, et lõpeks see esimene vaatus ükskord ometi ära. Peaaegu midagi ei toimu, muusikat ka vähe. On see nüüd ehmatusest sündinud rahvas või kohmetusest sündinud etendus? Et äkki teises vaatuses siiski toimub midagigi!?

 

Õnneks toimuski – teises vaatuses läks elu laval juba üsna vilkalt käima. Selles mõttes, et etenduse tempo tõusis, kuna süžee-episoode oli laval “kokku pakitud” märksa tihedamalt. Ka visuaalne pilt muutus huvitavamaks, sest lisandus mõni tantsunumber (nt Pythea stseen muinasaegsete Saare naistega). Manfred MIM jõudis Tallinna laulukaart ehitama ja pea igale poole oma jaburaid, “oma ajast ees olevaid” leiutisi ja teooriad tutvustama … Paeplaatidele heli salvestamine, leviteeriv piksel ehk makroskoop, pulsatsioonid aegruumi vertikaalteljel, neljamõõtmeline partituur … kogu seda mudru on etenduse autorid Manfredi ümber kuhjanud liiga palju. Samas pole need “leiutised” ka nii atraktiivsed ega naljakad, et kuulajale-vaatajale meelde jääda. Kui Manfred oleks näiteks aretanud koerasuurusi mesilasi, kes turumuttidelt meepurke varastamas käiksid, siis oleks ilmselt teine asi. Aga paekivile või dolomiidile heli salvestav dolomofon pole vist piisavalt absurdne, et vaatajat naerutada.

 

Kuid see selleks. Puudutamata on veel “Ehmatusest sündinud rahva” muusikaline külg ja etenduse visuaalne kujundus, st kunstniku (kunstnike) panus. Alustuseks sellest, et tüki “ooperiks” tituleerimine kavaraamatus on ilmselt näide manfredmimilikust huumorist. Tegemist on ikkagi muusikalise sõnalavastusega, kus on kasutatud ooperlikke väljendusvahendeid ning episoodiliselt ka koreograafilisi stseene. Muusika roll etenduses on peamiselt illustratiivne, tegemist on heal tasemel teostatud ja leidlikult orkestreeritud kujundusmuusikaga. Aga mitte ainult. Paiguti saab kuulda ka muinasajale viitavat, ugri-mugri regilauluga seonduvat koorikõla.

Ning siis see etenduse ooperlik komponent, mida siinkirjutaja arvates (ja eriti lavastusse kaasatud ooperilauljaid silmas pidades) oli kasutatud liiga tagasihoidlikult. Mida arvata sellest, et Priit Volmeri mõningad vokaalpartiid koosnesid vaid pikkadest ühe noodi kordustest? Või et Mati Turi vokaalset potentsiaali oli etenduses välja mängitud nõnda vähe?

 

Siiski-siiski – peab tunnustavalt märkima, et vähemalt see stseen, kus Lennart Meri üritab akadeemik Anto Raukasele (Mati Turi kehastuses) rääkida oma Kaali meteoriidi teooriast, oli hästi vaimukalt lahendatud. Mati Turi laulis skeptilise Anto Raukasena Lennart Meri jutu peale bel canto stiilis hüsteeriliselt: “Ei usu, eei uusuu, eeeei uuuu-suuu-uuuuu …” Rahvas saalis naeris, mina ka. Siiski oli ainus vokaalpartii, milles võis kuulda sõna otseses mõttes ooperlikku haaret nii muusikas kui artistlikus esituses Juuli Lillel Pythea rollis. Väga tubli!

 

Tunnustama peab samuti etenduse kunstnikutööd ja visuaalselt terviklikku lahendust. Mitmesuguste videoprojektorite ja vaheekraanide abil oli loodud ühelt poolt dünaamiliselt muutuv ja teisalt lavaliste stseenide emotsionaalset toonust hästi väljendav visuaalne keskkond, mida omalt poolt toetas ka detailselt läbimõeldud valgusrežii.

 

Lõpetuseks tahan märkida, et vaatamata mõningatele eeltoodud vajakajäämistele mõjus “Ehmatusest sündinud rahvas” ikkagi sümpaatselt. Idee oli igatahes hea – olgugi, et kas ehmatusest või kohmetusest või ajapuudusest tingituna ei osanud tegijad seda päris lõpuni, publikut naerutavaks välja mängida. Äkki peaks Manfred MIMi teooriaid hakkama nüüd hoopis tõsiselt võtma?

 

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload