Kahel järjestikusel jaanuariõhtul täitusid Niguliste kiriku pingid huvilistega sedavõrd, et kasutusse läksid ka lisatoolid. Millest selline elevus? Kummagi kontserdi juhtivaks jõuks oli rahvusringhäälingu muusikatoimetajate valikul aasta muusiku tiitli pälvinud Jaan-Eik Tulve, kelle pühendunud töö on välja teeninud kasvava kuulajaskonna nii kodus kui võõrsil. Tulve esines dirigenditöö kahes erinevas ilmingus, mis andis uudishimulikele väärt võimaluse võrdlevalt kuulata: esmalt 13. jaanuaril külalisdirigendina Eesti Filharmoonia Kammerkoori ees, järgmisel õhtul oma “koduansamblit” Vox Clamantist juhatades.

 

EFK kava “Palved II: Missa syllabica” põhines iidse ja uudse sünteesil. Ajalõuendile kanti kõlavärve keskajast kaasajani, mida sidus ning silus katoliku kiriku missa ülesehitus. Hoolimata tohutust ajavahest või näiliselt kontrastsest materjalist jäi kõrvu sisuline samasus, justkui lähtumine samast algest. Kyrie’s kõlas Machaut’ ja Pärdi komponeeritud muusika lausa vaheldumisi, mis kummalisel kombel sobitus sedavõrd sujuvalt, nagu oleks tegu ühe teose erinevate vormlõikudega: Machaut’ “La Messe de Nostre Dame” polüfoonia voolavust täiendasid Pärdi “Missa syllabica” homofoonilised lõigud. Koor kõlas mõlema pooluse esitamisel ja ühendamisel kiiduväärselt veenvalt.

 

Liturgilised tekstid pöörduvad kõrgeima poole sageli kollektiivselt, “meie” vormis. Sel taustal mõjus liigutava isiklikkusega hiliskeskaegse armastuslüürika pärl “Ay mi! dame de valour” (“Oh mind vaest! Üllas daam”). Laulis kaunihäälne bass Ott Kask, kelle resonantne toon lendus lummavalt Niguliste võlvikaartesse, täites püha ruumi inimlikult igatseva hingeõrnusega. Südamedaami ülistamise ja imetlemise varjust piilub ometi siingi alltekstina religioosne kõrvaltähendus – Jumalaema austamine. Vokaalmuusikale vahelduseks esitati Marco Ambrosini improvisatsioonilise ilmega prelüüde, mis meeleolult aimasid järele sajanditevanust muusikat, aga seda üsna isepärases kõlakuues: autor ja Angela Ambrosini mängisid nyckelharpa’del ning Anna-Liisa Eller kandlel. Viimased panid kontserdile ka punkti, pakkudes ülevil publikule hoogsa folkloorse tunnetusega lisapala.

 

Muusika veebruarinumbris mõtiskles Kai Taal: “Mina eelistan pigem muusika sisusse tungivat tõlgendust kui tehnilise teostuse laitmatust”. See ergutab küsima, mis kuristik siis kahte “vastandit” lahutab? Või on need hoopis ühe terviku eraldamatud osad? Kas on võimalik üks teiseta? Pühapäevaõhtune Vox Clamatise kuulamine pani aina mõtlema, et siin on midagi lahutamatut: tehnilise laitmatuse nimel töötamise pikk tee, aeganõudev nokitsemine materjali kallal, selline püha mäletsemine (ruminatio sacra)1 viibki esitaja sügavaimal moel muusika sisse. See omakorda võimaldab leitud rikkusi publikule pakkuda, tehnilise teostuse lihvitusega pealekauba.

 

Vox Clamantise kava “O Antiphonen” alustati lavale jalutades esitatud Tõnis Kaumanni “Ave Mariaga”, mille lihtne konstruktsioon kõlas köitvalt. Kõlameelt paitasid ka liikumisest ja hiljem lauljate asetusest tingitud akustilised muutused. Helena Tulve “You and I” (XIII sajandi pärsia luuletaja Rūmī tekstile) oli helikeelelt uudsem ja nõudlikum harmooniline rännak, mis kulges unisoonist pehmete klastriteni, vahele kaunid melismid ning põgus aleatooriline episood. Liigutavalt ilusast tekstist vormus kaunis ja rikkaliku kõlaga tervik, üks kontserdi mõjuvamaid momente. Perotinuse “Beata viscera” juhtrolli kandis eelmiselgi õhtul soleerinud Ott Kask, lauldes taas suurepäraselt. Arvo Pärdi “Sieben Magnificat Antiphonen” raputas võimsusega, millist pigem ootaks suuremalt ansamblilt. David Langi “For Love Is Strong” oli välistelt joontelt minimalistlik, tugevate kontrastideta materjalis, agoogikas ja dünaamilises arengus, samuti rõhutatult tekstikeskne. Ometi hoidis see kuulajaid kütkes väikeste erinevuste ja delikaatsete faktuurimängudega. Samas rippus kõik nagu juuksekarva otsas: esituse kvaliteedi pisimgi kadu võinuks teose kärsitumate kuulajate haigutustesse matta. Riski suurendas ka Niguliste kurikuulus akustika, kus istumiskohast sõltuvalt võib esitaja jäädagi tabamatult kaugeks. Õnneks tagas Vox Clamantise tehniline suutlikkus ja nüansitunnetus hoopis vaimustava ettekande.

 

Liigutaivama elamuse kinkis esimene lisapala (juudi laul “Ma navu“), mille krooniks oli solist Sander Pehk, kelle häälest õhkus säärast magusat melanhoolsust, et lõppedes tuli veeälevil silmi pisut kuivatada. Omaette kogemislusti pakub ka Jaan-Eik Tulve juhatamine, mille žest ja miimika väldivad käskivat kõneviisi või enese forsseeritud kehtestamist, mis mõne teise juhatava suuruse puhul võib lausa sel määral häirida, et silmi sulgemata ei saa kuulamist jätkata.

 

Miks õnnestub muusika ülendamine Vox Clamantisel pigem reegli kui erandina? Ilmselt seetõttu, et teoste omaks tegemisega ei kiirustata. ERSO esiviiuldaja Triin Ruubel on väljendanud haakuvat mõtet: “Heliteos on esitamiseks küps, kui on saanud osaks mu vereringest”.2 Kahjuks ei saa seda protsessi ühegi vahendiga katalüüsida, hoogustada, kiirendada. Tormavas ja rööprähklevas nüüdisühiskonnas (tühiskonnas), kus ideaalideks efektiivsus, hoog ja ekspansioon, näib ansambli rahuliku kulgemise eetos lausa kummastav. See mõjub oma vanamoelisuses põrutavalt uudsena, juba viimased 20 aastat!

1Keskajal nimetati psalmide üle järelemõtlemist “pühaks mäletsemiseks” (ruminatio sacra). Toomas Haug, Marju Lepajõe. Inimese vertikaalist. Looming, 2017, nr 10.

 

2 Vikerraadio saade “Kajalood” 7. X 2017.




 

  

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload