Eksootilist ja kammerlikku “MustonenFestil”

28/02/2018

Jacob Reuven ja tema elukaaslasest duopartner Mari Carmen Simon.

 

Suurvormide ja hiigelkoosseisude kõrval on “MustonenFest” alati pakkunud ka intiimseid, vahetuid kontakte esinejate ja esitatavaga. Tänavu toimus kaks kõige kammerlikumat kontserti Hortus Musicuse ajaloolises kodusaalis Väravatornis. Neist esimesel astusid kuulajate ette lauljatar Sanaa Marahati ja viiuldaja Salim Amri Marokost. Kuuldud kava oli geograafiliselt kirev, kuid siiski koherentne, rännates sajanditevanuse Araabia muusika radadel Andaluusiast Põhja-Aafrikani.

 

Väravatorni esines täissaalile ka kaks mandoliinimängijat: Jacob Reuven Iisraelist ja Mari Carmen Simon Hispaaniast, kes moodustavad duo 16 Strings. Kontserdi kavas olid barokkmuusika transkriptsioonid, originaalmuusika mandoliinidele ja kõige efektsema teosena ülikeerukas esimene osa Ysaÿe’ sonaadist kahele viiulile. Duot iseloomustab äärmine mängutehniline virtuoossus, kaunis kõla, nüansirohkus ja suurepärane partneritunnetus. Usun, et sellisel tasemel mandoliinimängu kuulis Eesti publik esimest korda. Suurem kuulajaskond sai kaht muusikut näha “MustonenFesti” galakontserdil, kus nad soleerisid Vivaldi kontserdis kahele mandoliinile.

 

Jacob Reuven, kes on ka tunnustatud pedagoog, andis kontserdi eel ka lühikese intervjuu.

 

 

Rääkige veidi Iisraeli mandoliinimängu traditsioonist. Teame, et teil on palju kõrgetasemelisi mängijaid ja kollektiive.

 

Jacob Reuven: Mandoliin jõudis Iisraeli 1950. aastatel Euroopast ja Nõukogude Liidust pedagoogilise instrumendina. Kuuekümnendatel tegutses juba viis-kuus lasteorkestrit, kus õpetati nooditundmist ja pillimängu. Seitsmekümnendatel tuli Nõukogude Liidust Iisraeli suur hulk juute, nende seas viiuliprofessor Simcha Nathanson, kes oli ka minu õpetaja. Ta juhendus mandoliini õpetades viiulimängust ja viiulirepertuaarist. Vene rahvapillid on balalaika ja domra, mandoliini kohtab seal vähem, aga lähenemine pillidele on sama. Andsin Venemaal meistriklassi ja nägin, et seal on samuti nagu Iisraelis – üle poole repertuaarist moodustab viiulimuusika, mitte spetsiaalselt mandoliinile kirjutatud palad. Seitsmekümnendatel saavutas mandoliinimäng Iisraelis juba väga kõrge taseme. Mina õpetan mandoliini Jeruusalemma muusikaakadeemias, mis on ainus kõrgkool, kus saab seda pilli õppida. Praegu on mul kuus õpilast, keda koolitatakse nii solistiks kui ka kammermuusikuks.

 

 

Kui palju on spetsiaalselt mandoliinile kirjutatud muusikat?

 

Repertuaar on tohutu, üle kümne tuhande teose. Romantismiajastul oli viljakas itaallane Calace, varasemal perioodil Hummel, Barbella, Beethoven, loomulikult Vivaldi. Prantsuse mandoliinivirtuoos Gabriele Leone kirjutas palju mandoliinile, sealhulgas kaksteist sonaati, mis kuuluvad oma värskusega kõigi aegade kaunimate sonaatide hulka. Väga huvitav on XX ja XXI sajandi mandoliinimuusika, mida on samuti arvukalt.

 

Mina olen valinud repertuaari mõttes üsna kitsa raja. Minu lemmikrepertuaar on Bachi partiitad ja sonaadid, Ysaÿe’ viiulisonaadid, Calace mandoliiniprelüüdid ja -kontserdid. Sageli esitan Iisraeli helilooja Avner Dormani mandoliinikontserti, mis mulle väga meeldib, samuti mu kaasmaalaste Michael Wolpe ja Ayal Adleri kontserte. Aga südames olen ma “ühe kiriku mees” üksinda Bachi chaconne’i mängimas.

 

Olete esimest korda Eestis. Millised on teie muljed meie muusikaelust?

 

Külastasin “MustonenFesti” avakontserti ja küsisin endalt: mis on see, mis mind nii sügavalt puudutas? Ma ei saanud terve öö und. Segakoor Latvija on üks parimaid, mida ma eales kuulnud olen. Kui proovisin oma muljet analüüsida, sõnastasin enda jaoks kaks liini, mis siinset muusikategemist läbivad. Üks neist on range, tipptasemel professionaalsus. Aga teine on väga suur, emotsionaalne kommunikatiivsus. Eesti muusikud on tundlikud ja tundelised. Tänapäeval võib esitada väga avangardset muusikat, mida interpreet võibolla naudib, aga mis ei puuduta kuulajat. Mida ma märkasin Eestis ja sellel festivalil, on kõrge tase nii pillimängus kui ka pühendumises.

 

Me arvame ise, et oleme külm rahvas külmal maal ...

 

Täiesti vastupidi! Mul on väga hea meel, et sain siinse muusikakultuuriga tuttavaks.

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload