• Maarja Kindel. muusikateadlane

Mõne inimese mõtlemine lihtsalt on alati originaalne

Berliini koomilise ooperi pealavastaja ja kunstiline juht Barrie Kosky (s 1967) on üks säravamaid lavastajaisiksusi nüüdisaegses teatrimaailmas. Tema käekirjas on teravust, mängulisust, originaalsust, aga ka tugevat teatrivaistu ning stiilitunnet. Teda on mitmel korral pärjatud parimaks ooperilavastajaks maailmas (2014 Opernwelt ja 2016 International Opera Awards). Tema “Võluflööti” (esietendus 2012. aastal Berliini koomilises ooperis koostöös Paul Barritti ja Suzanne Andrade’ga) on maailma eri paigus näinud rohkem kui 300 000 teatrikülastajat. Ootamatute kunstiliste valikute ja värvika isiksuse tõttu on Kosky kohta ilmunud ka kriitilisi hinnanguid: teda on sildistatud eneseimetlejaks, skandalistiks, provotseerijaks, režiiteatri kohutavaks näiteks. Võimalik, et sellistel hinnangutel on oma tõepõhi all, aga eelkõige on Kosky ikkagi huvitav loominguline mõtleja, kes on teatripubliku lugupidamise võitnud uudse lähenemisega nii teostele kui ka teatritegevusele laiemalt.

Vanaema, kes rääkis seitset keelt

Kosky on Euroopa immigrantide lapselaps. Tema elu esimesed kolm kümnendit möödusid Austraalias, ent kultuurilised sidemed Euroopaga tekkisid juba noorukieas. Seda eelkõige tänu Ungarist pärit grand madame’ilikule vanaemale, kes kõneles seitset keelt ja kelle suur armastus oli ooper. Mitmekülgsete huvidega vanaema tutvustas Barriele Goethe ja Schilleri loomingut ning viis seitsmeaastase poisi “Madame Butterfly” etendusele. Kosky alustas klaveriõpingutega viieaastaselt ning õppis hiljem juurde ka tšellot, oma 18. eluaastaks oli ta külastanud ligikaudu 200 ooperietendust, mänginud koolietendustes ning proovinud kätt ka lavastajana. 1985. aastal alustas ta õpinguid Melbourne’i ülikoolis klaveri ja muusikaajaloo erialal. Tõsisem teatritegevus algas 1990. aastatel, kui Kosky asutas teatritrupi Gilgul, mille kunstilise juhina tegutses ta 1997. aastani. Ehkki Kosky lavastas Austraalias nii muusika- kui ka sõnalavastusi, said just viimased pahatihti väga mürgise kriitika osaliseks. Tema draamalavastusi on hinnatud tahtlikult solvavateks, labasteks, fantaasiavaesteks, liialdatult dekoratiivseteks. Näib, et ränk kriitika ja solvangud pole Koskyle kunagi ülearu korda läinud. Austraalia lehtedes ilmunud salvamiste taga nägi ta süüd hoopis austraallaste konservatiivsel maitsel ja piiratud arusaamal kunsti rollist ühiskonnas. Konformism polnud Koskyle vastuvõetav, seega tuli leida sobivam keskkond oma ideede elluviimiseks. Tänu vanaemale valdab Kosky suurepäraselt saksa keelt, mistõttu polnud keel talle saksa kultuuriruumi sisenedes takistuseks.

Jõhker “Poppea” Viinis

Aastatel 2001–2005 töötas Kosky Viini Schauspielhausi juures. Sellest perioodist pälvis kõige rohkem tähelepanu Kosky Monteverdi “Poppea kroonimise” tõlgendus (2003). Tema lavastuses oli “Poppea” justkui alusmaterjal, millele oli lisatud uudseid tähendusvälju ja kunstilisi täiendusi. Monteverdi muusikalise materjali vahele oli lükitud segmente “Hoffmanni lugudest”, aga ka Broadway tähe Cole Porteri laule, mis kas vastandusid või lahjendasid, vahel just joonisid alla Monteverdi muusika tahke. Lauljad esinesid läbipaistvates rõivastes, Monteverdi ooperi ainese eiramatu erootika ja kehalisus oli esitajate poolt välja mängitud elektriseeritult ja pingestatult. Lavastajana uuris Kosky süvenemisega, nagu teadlane, Poppea tegelaskuju mõjuvõimu saladusi, mis ei väljendunud pelgalt lihtsakoelises naiseilus, vaid pigem mingisuguses ürgses algolemises. Ajakirjanduses ilmunud kriitikas rõhutatakse “Poppea” lavastuses domineerinud lavavägivalda, verd, sünget rõhuvust ja piina, aga samas tõsteti esile seda tasakaalustanud hingeminevaid armastusavaldusi ning lõpuni läbitunnetatud näitlemist. Austraalia näitekirjanik ja libretist Alison Croggon on “Poppead” kirjeldanud nõnda: “Etenduse lõppedes tundsin sügavat kurbust, mis ilmselt tekib inimeses siis, kui ta kogeb midagi ilusat. Lavastus asetas meid vahetusse olevikuhetke. Kogetu pani langetama kaitsed, mis hoiavad meid valusa tegelikkuse – inimese surelikkuse – mõistmise eest.” Erinevaid arvustusi lugedes jääb mulje, et Kosky “Poppea” puhul oli tegemist sügavalt puudutava lavalise kunstiteosega.

Vaatamata mitmetele kunstilistele õnnestumistele ei tundnud Kosky end Viinis siiski hästi. Tema sõnul pole Viinis veel toimunud n-ö õhupuhastust: “Viin on tänini üks suurimaid antisemiitlikke linnu, aga see on niivõrd peenelt peidetud, alateadlik juudivaenulikkus.” Siit hargneb aga ilmselge probleem: Kosky on rahvuselt juut ning oma lavastustes kajastab ta varjamatult antisemiitlusega seotud teemasid. Katkestanud töösidemed Schauspielhausiga tegutses Kosky vabakutselisena, tehes väljapaistvaid lavastusi erinevates teatrites, sealhulgas Hannoveris, Frankfurdis, Münchenis, Edinburghis, Brisbane’is, Sydneys ja mitu lavastust Berliini koomilises ooperis. Viimasega näis Koskyl tekkivat eriline side ja nii saigi 2012. aastal sellest Kosky koduteater. Pärast kahte esimest õnnestunud hooaega pikendati lepingut 2022. aastani. Kosky armastab Saksamaad, eriti aga Berliini selle prii vaimu ja erilise loomingulise energia tõttu. Kosky sõnul pole lavastajale paremat kohta kui Saksamaa, kus ooper on lahutamatu osa rahva kultuurilisest DNA-st.

Loe edasi Muusikast 2/2018