_page-0001.jpg)
Lembit Orgsele valmistatud klavessiin (2003), pilli kujundas Kai Kaljo (2004).
FOTO LEMBIT ORGSE
2011. aasta 7. veebruaril peeti klavessinimeistri Peeter Talve 50 aasta juubelit ning sel puhul korraldati Eesti teatri- ja muusikamuuseumi saalis kontsert, kus esines eesti klavessinistide tuumik. Teatavasti kuulub sealne Talve ehitatud saksa tüüpi klavessiin muuseumile tänini. Praeguseks on muuseumi ekspositsioon tundmatuseni muutunud, kaasaegsemaks ja ühtlasi ka sisukamaks-atraktiivsemaks. Liigutatavate paneelide abil on tekkinud eraldi sopistused, kus ühes on kesksel kohal kabinet-tiibklaver, teises klavessiin jne. Peeter Talve pole aga kaugeltki piirdunud vaid ajalooliste klahvpillide nagu klavessiin, klavikord ja spinett ehitamisega. Tema sõrmede alt on tulnud arvukalt mitmete Eesti varajase muusika ansamblite käsutusse antud keskaja keel- ja näppepillide koopiaid. Nimetagem vaid valikuliselt mõned neist: rataslüüra ehk hurdy-gurdy, harf, kaasaja viiuli eelkäijad rebekk ja fiidel, jpt. Kõik see tõendab Talve äärmist mitmekülgsust ja süvenemisvõimet.
Tere Peeter! Põhjalikkuse ja kannatlikkuse kõrval on sinu tegevuse oluline motiveerija alati olnud huvi, vaimustus, tung otsida pidevalt midagi uut. Seda taotleb iga loojanatuur, sest uue katsetamine, avastamine, enese proovilepanek, tehniliste oskuste arendamine hoiab loometegevuse värskena. Mis on praegu teoksil?
Praegu n-ö tuunin üht eravalduses olevat Saksamaal ehitatud flaami pilli, mis on üsna hea kõlaga, arvestades asjaolu, et see on algselt kit-ist1 ehitatud pill. Varustan selle transpositsiooniga, st kahe erineva kõrgusega – 415 Hz ja 440 Hz, mis avardab pilli kasutusvõimalusi, eriti basso continuo osas. Selleks tuleb klavessiini servadesse paigaldada klotsid, üks neist teha õhukeseks nõnda, et oleks võimalik klaviatuuri nihutada. Ühtlasi tuleb pillilt eemaldada eelmine, üsna kõvaks kuivanud ja õline värvikiht. Selle töö käigus olen juba mitu peitlit läbi kulutanud.
Kuhu sind praeguseks uue otsingud on juhtinud? Tundub, et su elu ülesanne on kordades ületatud – tänu sinule on paljuski klavessiin saanud meie mail väärilise tähelepanu ja nüüdseks õpetatakse seda juba väga paljudes koolides üle Eesti. Mis perspektiivid-arengud võiksid su tegevuses veel ees seista?
Elu ise, aga samuti kahtlemata uue otsingud, on mind vahepeal juhtinud hoopis teistele radadele, ehkki jah, olen siiski jäänud klahvpillide juurde. Praegu on olnud ridamisi töid koos orelimeister Olev Kentsiga. Oleme restaureerinud oreleid mitmel pool Eestis ja Soomes. Olen töömehena targemaks saanud, külastanud paiku, kus leidub suurepäraseid ajaloolisi oreleid. Ka YouTube’i vahendusel olen huvitunud ajaloolistest orelitest. Üks erilisemaid on Taanis Fredriksborgi lossis orelimeister Compeniuse pill (1610). Sellel orelil on iga register niivõrd värvikalt karakteerine. Ehtne varabaroki esteetika!
Orelimeister Olev Kents on öelnud, et selleks, et Eesti oreleid remontida, tuleb vahepeal Soomes töötada.2 Seda teeb ta juba 1990. aastast peale ning siiani teeb ta koostööd orelifirmaga Urkurakentamo Martti Porthan OY.
Paraku nii ta ju on, aga põnev juhtum oli mul kunagi Põhja-Soomes seoses Martti Porthani oreliga. Ta valmistab eeskätt Silbermanni tüüpi oreleid ja neid on Soome paljudes kirikutes – näiteks Kotka, Oulu, Kippula jpt. Juhtum selline: Oulu oreli-ja klavessiiniprofessor Christian Ahlskog mängis Porthani uue pilli esitlusel kuulsat Bachi tokaatat d-moll BWV 565. Ta vahetas registreid ise, nii et iga lõigu vahel oli kuulda häälekat registrinupu tõmbamist, mille tulemusena tekkis muusikasse tsesuur. See lõi teoses täiesti uue struktuuri. Osad olid hoopis uudsel moel liigendatud ja sellest kujunes huvitav lisaväärtus. Oleme harjunud, et organist lülitab sisse kombinatsiooni nupu, kõik registrivahetused toimuvad n-ö siledalt, kiire üleminekuga. Sama on CD-plaatide salvestustel, kõik on viisakalt “glatt”. Mulle avas tema arhailine lähenemine hoopis uue tahu barokkmuusika esitustes ja tegi teose koos selge liigendatusega mulle nüüd hoopis omasemaks.
Nii mõnigi kogemustega kaasaja pillimeister on arvamusel, et naturaalsete orelite ajastu on möödanik. Tulevik pidavat olema digiorelite, Hauptwerk tüüpi pillide pärusmaa. Kuidas sa sellele “ennustusele” vaatad?
Alust on nii arvata küll, aga iga sedalaadi ilminguga käib teatavasti koos vastureaktsioon, ja mina arvan nii, et ka ajalooliste ehitusviiside ja naturaalsete orelite pooldajaid saab olema arvukalt. Nii et see tõik mind ei heiduta.
Pealegi, praegu huvitab mind pööraselt selline pill nagu portatiivorel, organetto. See on 2´-jalase registriga, ulatuseks natukene rohkem kui oktav, 20 klahvi. Mängija hoiab pilli põlve peal, ühe käega töötab lõõtsa kallal, teisega mängib. Netis on suurepärane näide, kus musitseerib Catalina Vicens koos löökpillimängijaga.3 Õhuvool liigub organettos ebaühtlaselt, tulemuseks eriliselt “elus” kõla, mil, nagu lauljal, saab aeg-ajalt õhk otsa. See annab muusikale ülimalt naturaalse hingamise, mängija fraseerimine ja koordinatsioon lõõtsa “tallamise” ajal on ülitähtis. Samasugune olukord on ju ka kalkantidega, orelitallajatega. Nad peavad esitatavat lugu tundma – kohtades, kus on tihedamad akordid, jõulisemalt pumpama, samuti heli hääbumisi kujundama muusikalõikude lõpus. See praktika on meie digiajastul äärmiselt põnev.
Teine uus huvi on mul praegu XIX sajandi kitarr. Eestis on olemas õnneks paar pilli, milledest saan ehitustegevuses juhinduda.
Tõepoolest, ülal nimetatud vastureaktsiooni esindajaid on ju ka meil Eestis. Orelimeister Ago Tint on üksi ehitanud Niguliste kirikule väärtusliku barokiajastu stiilis pilli, mis tänaseks on pälvinud järjest rohkem rahvusvahelist tunnustust. Teatavasti valas ta viled vana ehitustraditsiooni kohaselt liivale, tegi üksi otsast lõpuni käsitsi kogu töö. Teine mees, keda ülimalt hindan, on puhkpillide meister Taavi-Mats Utt. Ka tema töötab ülimalt hoolikalt, käsitööpuhtalt.
Su töö pole sulle kunagi olnud mitte niivõrd ametlik positsioon, kui pigem elukutse, isegi elustiil, millega käib paratamatult kaasas teatav eraklikkus. Kuid vahepealne olukord tõendab, et oled täiesti koostöövõimeline.
Koostöö Olev Kentsiga on olnud igati mõttekas, kuna hoidsime töökojas kumbki oma puumaterjali varusid, tööriistu jne. Muidugi on oreli spetsiifika hoopis teine, ses mõttes olen kenakesti oma profiili laiendanud ja palju põnevat juurde õppinud. Mõnda aega töötasime Nõmme Rahu kirikus. Paistu ja algselt Soomest, täpsemalt Joutjärvist pärit Mustvee orel on olnud töömahukad projektid. Lähiajal võtame Saaremaal ette Kihelkonna väärtusliku oreli, mis peaks valmima järgmise aasta sügiseks. See on 1805. aastal ehitatud Johann Andreas Steini hilisbaroki stiilis ehitatud pill. Algul oli tal vaid üks manuaal, teine ehitati hiljem juurde.
Muidugi meeldiks mulle töötada töökojas omaette, näiteks umbes 3-registrilise oreli kallal, selle asemel et olla külmas kirikus, süüa nagu juhtub, magada iga päev eri tingimustes jne. Tervis on juba märku andnud, et see keskkond pole mulle just konti mööda. Soomes on muidugi olme ja töötingimused hoopis teised, kuid 500-kilomeetrised vahemaad sõita pluss laevaga loksuda on üsna kurnav.
Orelimeistrid ei saa teatavasti läbi kunstnike abita. Eestis on olemas asendamatu inimene, kes kirjutab orelinuppudele sildid registrite nimedega, teeb kuldamistöid jne. See on ikoonimaalija, KUMU maaliraamide restauraator Sirje Säär.
Kuldamise tööd sain harrastada Põhja-Soomes, läbisin Sääri juures lausa selleteemalise koolituse. See on äärmiselt aeganõudev töö, aga põnev. Töö käob kullaliimiga, millega kantakse töödeldavale pinnale üliõhukesed kullaliistakud. Minul oleks algajana kulunud tööle umbes neli kuud, samal ajal kui Soomest leiti vilunud asjatundja tegi töö ära hoopis kiiremini.
Tean, et lapselapsed on sulle olulised. Kaheksa tooniga puust ksülofon sai sul kunagi tehtud lapselaps Karlile, ja seda nime kannabki see uus mudel. Ksülofon on ehitatud männipuust ja termokasest. Mis asi see viimane on? Ja kas lapselastele ning ühtlasi ka uutele pillidele on vahepeal ka lisa tulnud?
Ei, lisa pole tulnud. Aga see ksülofon on, jah, eesti männist. Iga klahvi all on kastike ning klahvipealsed on termokasest ehk eriliselt töödeldud kasepuust. See tehnoloogia on pärit Soomest –puu nimelt põletatakse vanemaks-kuivemaks. Eraldi klahve saab terve laste orkester kasutada, midagi Carl Orffi praktika laadset teha.
Kuidas on praegu Eestis lood klavessiinide, spinettide ja klavikordide tellimustega? Kunagi oli sul ka Venemaalt rida tellimusi, kuidas on praegu? Või on poliitilised sündmused sellele lõpu teinud?
Praegu on ses tegevuses vahe tekkinud. Vanasti oli mul klavessiini ehituseks vähemalt ühe pilli jagu materjali alati olemas, kui tellimus peaks tulema. Nüüd enam nii pole, sest seoses orelite restaureerimisega on vahe sisse jäänud. Pealegi oli mul viimati tegemist üsna tülikate klientidega raja tagant, kes soovisid minult võimatut: lisada klavessiinile kvint kõrgema kõlaga flaami muselaar. 4 Siis taheti veel 394 Hz prantsuse häälestust pluss 512 Hz kõrguses häälestus, ja muid absurdseid lisasid. Sooviti, et nende klavessiin oleks paplipuust, nii nagu on Bostoni muuseumi pill, mis on punasest paplist. Ühesõnaga, vaidlused viisid selleni, et katkestasin tellimuse. Ei suuda nii pretensioonikate eratellijatega töötada.
Küsiksin sinu käest paar kentsakat küsimust, nagu näiteks:
Kas sul on olnud juhuseid, kus mingi näpuka, väikese vea tõttu oled pidanud poolelioleva pilli ära viskama?
Kunagi ammu oli tõesti selline juhus, et parajasti juhendasin üht Läti tüdrukut, kes tahtis muselaari ehitada. Samal ajal tegin ise hurdy-gurdy’t5 ja juhtus nii, et tähelepanematusest olin teinud vasakukäelise pilli, kogu mehhanism töötas tagurpidi ... aga see oli tõesti ammu.
Ja veel üks: Mulle sattus näppu ansambli Rondellus pilt, kus sul seljas mungarüü ja käes trummid ... Kas oled pillimehena hiljemgi üles astunud?
No see pidi vist küll ürgvana foto olema, ilmselt mu õpingute ajast Otsa koolis. Kuna sel ajal tuli kõik ise teha, alates trummipulkadest, siis ilmselt olid ka trummid mu oma kätetöö. Aga hiljem pole ma küll enam pillimehe nahas pidanud olema.
Kas oled oma klavessiine signeerinud, näiteks à la “Peeter Talve me fecit anno ...”?
Jah, kõlalaual asuva roseti sisse olen lõiganud oma initsiaalid. Selleks peab puu olema ristipidi süüga, aga sama motiivi võib ka valada.
Olev Remsu on nentinud, et meie rahvusele on iseloomulik tagasihoidlikkuse puudumine.6 Kui järele mõtlen, siis on selles ütluses tõene aspekt olemas ... Peeter Talvega on teisiti. Ta ei näi toretsevaid tähelepanuavaldusi eriti ihaldavat, ning kogu ta ülimahukas töö on meistri enese sõnul “lihtsalt asjaga tegelemine”. Tahtmatult meenub katke Enn Põldroosi autobiograafilisest raamatust “Mees narrimütsiga” (lk 261): “Ma pean inimese uhkeimaks oskuseks elada parasjagu mööda ajast, kuhu kosmiline kronoloogia on teda juhtumisi toppinud. Luua endale ise aeg ja ruum.”
1 Kit on sisuliselt poolfabrikaat ehk pooltoode, mis koosneb pillimeistri valmistanud detailidest. Üksikasjaliku juhise abil saab pilli igaüks ise kokku panna. Samuti korraldavad meistrid sel otstarbel kursusi, kus nende käe all ehitatakse pill valmis.
2 http://www.vooremaa.ee/eesti-orelite-remontimiseks-tuleb-soomes ...
3 Selle leiab YouTube’i aadressil: Portativo Per Non Far Lieto. Catalina Vicens organetto.
4 Muselaar on klavessiini perekonda kuuluv näppepill, välimuselt sarnaneb inglise virginaaliga.
5 Rataslüüra ehk hurdy-gurdy on keskaegne keelpill, mille keeled paneb helisema nahaga üle tõmmatud vändaga pööratav ratas. Ratas funktsioneerib viiulipoogna sarnaselt ning pilli kõla on lähedane viiuli omale. Meloodiat mängitakse klahvide abil, mis suruvad kiilukujulisi puitdetaile keelte vastu, muutes nende kõrgust.
6 Sirp, 1. IV 2010. Bolševistlik poliithaltuura.