_page-0001.jpg)
Marten Altrov (klarnet) ja Johan Randvere (klaver) 13. I Mustpeade majas.
Võrdsest kohtlemisest kõneldakse praegusajal küll tülpimuseni, ent suhtumises muusikainstrumentidesse on selle juurutamisel käia veel pikk tee. Seda tõestab lihtne katse. Avagem eesti artiklite digiandmebaas Digar ja trükkigem otsingusõnaks “klaveriõhtu”, mõneti vanamoodne saksa keelest laenatud mõiste, mis tähendab soolokontserti. Vasteid tuleb üle tuhande. Seejärel sisestagem võrdluseks “klarnetiõhtu”. Selgub, et seda määratlust on eesti ajakirjanduses tarvitatud kõigest paar korda, viimati rohkem kui kolmkümmend aastat tagasi. On tõesti tagumine aeg, et teenimatult tundmatu sõna “klarnetiõhtu” au sisse tõsta ja klarnetistide verbaalsele allasurumisele lõpp teha.
Haruldane pole loomulikult mitte üksnes sõna, vaid ka nähtus ise. Meenutamaks, millal Tallinnas klarnetiõhtu viimati aset leidis, tuleb hoolega mälusoppides ja otsingumootoris sobrada. Seda rohkem väärib tähelepanu Marten Altrovi ja Johan Randvere hiljutine kava. See vastab igati klarnetiõhtu määratlusele, olles seejuures veel läbinisti eestipärane. Ligikaudu tunni ja veerandi kestnud kava sisaldas kümmekond omamaist klarnetimuusika näidet, alates Aadu Regist (“Kolm pala”, 1956) kuni Erkki-Sven Tüüri (“Saltatio borealis”, 2012) ja Sander Pehkini (“Nishida kanali ääres I”, 2014).
Puhkpillidele loodud concertante- või kammerteosed on siinmail üsna hiline nähtus. XX sajandi esimesest poolest on ette näidata kaduvvähe. Toonaste heliloojate põhiprobleem oli selles, kuidas kehtestada end tagantjärele XIX sajandi vormide ja žanride peavoolus, mistõttu puhkpillid kui ajalooliselt teisejärguline valdkond pidi ootama oma aega. Klarneti vastu tärkas huvi õieti alles 1950-ndatel ja 1960-ndatel, kui Eestis kodunes mõnevõrra hilinenult uusklassikaline väljenduslaad koos sellele omase puhkpille tähtsustava kõlaesteetikaga. Džässmuusika oli veel üks oluline mõjutegur.
Vanakooli klarnetimängijad armastavad ikka öelda: “Pilli tuleb puhuda nii, et laest krohv kukub ja kopsust tükid lendavad”. Altrovi ja Randvere küllalt nõudlik kava pakkus selle agenda täitmiseks palju võimalusi. Ester Mägi sonaadi tõlgenduses jooniti alla pigem selle tõtlik-postminimalistlikku kui mõtlik-dramaatilist või rõhuvalt maadligi aspekti. Nii ongi ilmselt õige. Ka Hillar Kareva sonaat nr 1 oli eestipärasest raskejalgsusest põhjendatult vaba. Altrovi põhiolemuselt lüüriline-fraasitundlik mängulaad ja Randvere rütmitäpne-konkreetne pianism moodustasid neis palades sobiva koosluse. Mustpeade maja akustika toob detailid hästi esile, rõhutades pianissimo’s ehk liigagi klarneti keskregistri mõningaid loomuomaseid kõlaküsitavusi. Tervikuna oli kava siiski stabiilselt tugev ja pakub siinsetele klarnetiõppijatele väärt repertuaariideid. Käputäie sonaate (Valter Ojakäär, Lembit Veevo ...) ja mitu käputäit lühipalu leiab eesti heliloojate toodangust veel, mistõttu arvatavasti pole jätkukontsert välistatud.