Aastalõpu klaverijazz

 

Jazzikontsert TAFF Clubis 28. XII, Holger Marjamaa (klaver), Mihkel Mälgand (bass), Ahto Abner (trummid) ja Estonian Cello Ensemble.

 

Mustpeade maja keldrikorruselt Valgesse saali reidinud TAFF Club kutsus aasta lõpus esinema noore jazzpianisti Holger Marjamaa, kes on pärast Kristjan Randalut teise Eesti jazzmuusikuna kanna kinnitanud peavoolujazzi absoluutses Mekas – New Yorgi jazzilavadel. Marjamaad seob oma praeguse õpetajaga ka tugev klassikalise klaveri kool. Tema mitmekesine taust soosib laiemat mõtlemist ja haaret, näiteks ka klassikat ja jazzi siduvaid, popilikuma tunnetusega crossover-lugusid, milleks olid kontserdil jazzistandardite kõrval kõlanud palad Marjamaa esikplaadilt “Message/Serenade”. See viie aasta tagune, lahkunud õpetajale pühendatud naiivhelgelt melanhoolne, paiguti tsitaadiline keelpillikvartetiga album on Marjamaa esimene ja seni ainus autoriplaat. Peagi on plaanis põhiliselt autoriloominguga album koos New Yorgi muusikutega ja see tuleb kirgliku mainstream-jazzi vaimus.

 

Muude mänguelementidega võrreldes tõuseb Marjamaa praeguses stiilis meloodia kantileen vähem esile, suurem tähelepanu on harmooniakäsitlusel ja ka tehnilistel “jooksudel”, mis on Suure Õuna karmil sportlikul võistlusareenil “kilbiga jäämiseks” ainuvõimalik. Harmoonia on olnud Marjamaale lapsest saati põhipäästik muusikamaailma ning ta on ses osas jätkuvalt tundlik ja enesenõudlik. Praegusel arenguetapil on ta treeningkambris ametis hammond-oreli harmooniakäsitluse klaverile kandmisega. Aga proovige seda teha (tüüpilise gospel- ja bluusharmoonia asemel) kõrgjazzi akordikaga. Oh seda näppude venitamist! Tulemuseks saab kindlasti väga isikupärane, väga erilisena mõjuv stiilielement. Kontserdil sai selle maiku juba tunda.

 

Meloodiavõimalused vääriksid kindlasti tähelepanu, kuna just meloodias tuleb rahvuslik-personaalse muusikatunnetuse omapära rohkem välja. Aga see eeldaks ilmselt ka teistsugust kasvukeskkonda kui tempokas Ameerika linnamuusika. Kantileeniks pole klaver (ansamblis) ka just liiga tänuväärne instrument, kuna vaatamata oma komplekssetele võimalustele pakub ta teiste tüüpiliste jazzipillidega võrreldes vähem võimalusi esile küündida. Klaveril on ju küll atakk, kuid kestev noot põhimõtteliselt puudub, crescendo’st rääkimata. Ega kiires svingis pikematele nootidele kohta polekski, ballaadides aga see kitsaskoht mõnevõrra piirab. Loomulik laulva meloodiatunnetuse avardamise ja mitmekesistamise võimalus on pianistile mõistagi süntesaator ja orel, ka seesama Hammond-orel, mis võimaldaks ka meloodial paremini esile tõusta.

 

Kuna kontserdile sattus salongi- ja ehk ka jõuluformaadi tõttu ka jazzikaugemat publikut, olnuks paslik palu ja enda seoseid nendega veidi tutvustada, rääkida lugusid lugudest. Selline lähenemine võimaldaks publikule mõtteainet ja kujutlusseoseid, mis oleks kindlasti üks võimalus jazzipublikut laiendada.

 

“Kraad mainstream-jazzis” on Holger Marjamaal kaitstud, tegelikult juba mõnda aega tagasi. Nüüd ehk on käes aeg teadlikult tegeleda “oma laulu” leidmisega, ka täiendava kompositsiooniõppega, sest vaatamata oma elaanile on etableeritud barokne peavoolujazz siiski lõppude lõpuks vaid üks paljudest muusikatunnetuse ja loomeenergia ammutamise viisidest. Kui sprindilihased on maksimumini välja arendatud, sobivad arenguks teivashüpe, avamaajooks, orienteerumine.

 

 

 

 

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload