_page-0001.jpg)
Kokkuvõte 12. XII 2017 Viljandi Pärimusmuusika Aidas toimunud konverentsil “Pärimusmuusika hetkeseis ja tulevik” peetud loengust.
On üpris selge, et keele-, meele- ja lauluilm on omavahel orgaaniliselt seotud, kuigi lõplikku tõde ei saa me ilmselt kunagi teada. Meie pärimuslaulu ja pärimuslikku laulutaju (kui oletada, et selline asi üldse eksistseerib) on usutavasti mõjutanud nii metsa- ja linnurohked maastikud kui ka läänemeresoome keelte struktuur. Arvo Krikmann on arvanud, et kõikvõimalike deskriptiivide ja imitatiivide rohkuse tõttu on meie keeletaju üpris sünesteetilise loomuga. Eesti keel kubiseb sõnadest, mis on loodud edasi andmaks mittekuuldelisi aistinguid mingi meie keelevõime tundmatu osa kaudu (vilksti, jõnksti, hopp, sillerdama, siksakiline jne). Ka Jaan Kaplinski on mõtisklenud, et läänemeresoome keeled paistavad kõikide maailma keelte seast välja selle poolest, et siin on piiramatud võimalused loominguks deskriptiivide ja onomatopöa vallas. Teisisõnu iseloomustab meie iidse moega keeletegu põnev tunnusjoon, et läänemeresoome keeletunne leiab hõdlpsasti mistahes meelelisele aistingule foneetilise vaste. See aitab kahtlemata kaasa nii sõna- kui laululoomele ja tekitab maagilise tunde, et terve maailm on “lauldav” või radikaalsemalt väljendudes koguni laulu abil loodav.
Kuna sedamoodi sünesteetiline tähendussild on osa meie sünnipärasest keelevaistust, võib see oskus teatud inimestel intuitiivselt levida ka keelest kaugemale. Neuroloogilisel tasandil seletatakse tänapäeval sünesteesiat peegelneuronite hüperaktiivsusega. Üheks selle avaldumisvormiks on nähtus, kus inimene hakkab tajuma teatud mustreid seal, kus neid objektiivselt (st teiste jaoks) ei ole või on need tavalise inimese jaoks märkamatud. Seda tüüpi tundlikkus hakkab kergesti looma mustreid näiteks looduses liikudes, kus kõikvõimalikke rütmilise moega kordusi ja üleminekuid esineb eriti rohkesti. Sellised inimesed võivad kogeda tugevaid elamusi silmitsedes näiteks ämblikuvõrku, puuriita või siis üraski poolt esteetiliseks näritud tüvesid. Kuna läänemeresoome keelevaist kipub kõikide mustritega andma kergesti foneetilisi lühiseid, võib kahe hüpersensitiivse maailma põrkumisest sündida väga põnevaid asju. Looduslik muster astub ühtäkki helikirja staatusesse ja võib oletada, et vähemasti mõnedel sünesteesia vormide puhul aitab mitmiktaju luua omamoodi isikliku noodikirja. Seda võiks nimetada ka teatud muusikaliseks privaatkeeleks. Nii võib ebaharilikust looduselamusest sündida ühtaegu ka muusikaline tippkogemus.
Olgu ära toodud ka mõned lennukamad mõttearendused, kuidas näiteks suured puud ja laululinnud inimeste muusikailma aegade vältel mõjutanud on. Charles Darwinile kuulub imitatsiooniteooria, mille kohaselt muusika tekkis linnulaulu imiteerimisest. Esimene “koduloom” ei olnud mitte koer, vaid oletatavasti mõni linnuliik, kes ajapikku kohanes inimlaste eluviisiga. Kuna varane inimene oli suuresti puuviljatoiduline, leidus nende elupaiga ümbruses rohkesti seemneid, mis pakkusid lindudele toitu. Kuna paljud linnuliigid annavad häälekalt märku lähenevast ohust, võisid just tiivulised sõbrad moodustada inimese esimese turvafirma. Kusagil siin võib olla peidus ka vastus küsimusele, miks on inimeste ja värvuliste kõrvakuulmine üllatavalt sarnane. Miks tundub just linnulaul nii ilus ja meloodiline? Hominiidide kõrv võis ammusel ajal koevolutsioneeruda koos lindudega, n-ö õiges heliribas püsimine oli neile eluliselt vajalik.
Ilmselt on helide visualiseerimine märksa loomulikum ja lihtsam kui suulise kõne vangistamine alfabeeti, kuid me pole lihtsalt harjunud niiviisi mõtlema. Viimati võis näha üht sellist omanäolist muusikalist privaatkeelt mõned aastad tagasi Viljandi pärimusmuusika festivalil hiina parmupillimängija Wang Li esituses, kes meloodiaid kaunite käeliigutustega pillihelidele juurde maalis. Ka paljud eesti keele matkimissõnad on loomu poolest üheks tähendustervikuks sulanud hübriidid, kus sõna kõlaline pool sulandub kokku liigutustega. Vahest on ka muusikalised kõlamaalingud mingil ürgsel ja varjatud kujul olemas meie soome-ugri keeleinstinktis, leides teinekord üsna ootamatu väljundi mõnes ebaharilikus looduselamuses – näiteks siis, kui puuvõra või üraskimuster omandab meie ettekujutuses ühtäkki maagilise notatsiooni tähenduse.
Ja viimaks veel väike põige pärimuslikesse metsadesse. Suured puud on meie laiuskraadil ühed kõige uhkemad loodusvormid, varjates endas salapäraseid ja rikkalikke laulumustreid. Raoul Hausmann on nimetanud väliste vormide mõjul tekkinud kujutluslikke helielamusi optofoneetikaks. Sünesteetilise improvisatsiooni viljelejatest on näiteks Gil J. Wolman kutsunud kõige silmapaistvamaks muusikariistaks kapsapead. Wolmani dirigendikepiks oli pikk lauanuga, partituuriks aga kapsapea. Lõigates kapsapea rahva ees pooleks, hakkas ta selle järgi laulma. Ja tõepoolest, kuna iga kapsapea on isemoodi, ei või iial teada, missugune laul tema sees parajasti peidus on. Kauni loomuga kapsa- ja sibulamustrid on inspireerinud ka eesti maarahvast: “lipitud-lapitud, ilma nõela pistmata” (kapsapea) ja “seest siiruviiruline, pealt kullakarvaline” (sibul) on ühed meie armastatumad mõistatused.