Nikolai Luganski: elav kontsert on alati ime

 

On muusikuid, kellega kohtumist alati kannatamatult ootad. Nad toovad kaasa midagi väga olulist ja

tõestavad oma olemusega seda, et “vene in­telligent” on tõeliselt elav mõiste. Just selline on üks meie aja parimaid pianiste Nikolai Luganski, kelle kunstiga on Eesti publik tut­tav juba 1997. aastast alates. Siis oli Luganski 25­aastane, aga juba oli näha tema ande ulatust. Juba varem ütles Luganski õpetaja, väljapaistev pianist Tatjana Niko­lajeva: “Kõige paljutõotavam minu õpilas­test, minu suurim tulevikulootus on 21­-aas­tane Nikolai Luganski. Minu arvates on ta lausa Richteri mastaapi muusik. Ta pole mitte ainult eriliselt andekas, vaid tal on avar mõistus, õilis ja helge hing ning hea­tahtlik loomus.” Tatjana Nikolajeva sõnad osutusid prohvetlikuks, tema lühike Lugans­ki iseloomustus aga hämmastavalt täpseks. Praeguseks on Luganski üks maailma tuge­vamaid ja huvitavamaid pianiste, muusik sõna ülimas tähenduses, kes loob ilu, har­moonia ja headuse reeglite järgi.

 

“Kunsti imega ei ole võimalik harjuda”– need legendaarse Heinrich Neuhausi sõ­nad meenusid mulle Luganski klaveriõhtul festivalil “Klaver ‘04” ja ka hiljuti selle aasta aprillis, kui Nikolai Luganski esitas Soome raadio orkestriga Sakari Oramo juhatusel Rahmaninovi Neljandat kontserti. See heli­looja sõnul “pöörane” muusika, mis on täis traagilist üksindust, talumatut igatsust ja valu, haaras oma siirusega. Nikolai Medtner on öelnud: “Temas tunne mõtleb, aga mõte tunneb.” See ongi kõige olulisem Rahmani­novis, ja Luganski suutis selle edasi anda. Mulle tundub, et nende sõnadega võib ise­ loomustada ka Luganski enda mängu, sellepärast on talle ka Rahmaninovi muusika lä­hedane. Enne kontserti õnnestus mul pianis­tiga vestelda.

 

Valgusesaarekesed pimeduses

 

Rahmaninovi neljas kontsert ei ole nii populaarne nagu Teine, Kolmas või Rapsoodia Paganini teemale. Seda esitatakse harva, ehkki paljud muusikud peavad seda peaaegu üheks Rahmaninovi parimaks teoseks.

 

Ma armastan väga seda kontserti, muidu ma seda ju ei mängiks. Aga minu arvates määratlust “parim” muusikas ei eksisteeri. Kõik Rahmaninovi viis kontserti on parimad ja ainulaadsed. Rahmaninov alustas selle kontserdi kirjutamist 1914.–1916. aastatel Venemaal. Neljandast kontserdist on olemas kaks redaktsiooni. Esimene versioon on huvitav, aga väga ulatuslik. Mina mängin teise redaktsiooni järgi, mis on tehtud juba Euroopas ja Ameerikas. Selle kontserdi ebapopulaarsuse põhjus on minu arvates see, et siin pole märkigi õn- nelikust lõpust. See on Rahmaninovi kõige traagilisem teos, traagilisem isegi kui “Sümfoonilised tantsud”. Muusikas väljenduvad erakordse jõuga lootusetus, süngus, noorusillusioonide ja küpse ea ootuste täielik kokkuvarisemine. Võib-olla mõnele saab selline sügav traagilisus takistuseks. Peale selle on kontsert raske ka ansamblilises mõttes. Siin on vaja dirigendi, solisti ja orkestri täielikku üksteisemõistmist ja ühist tunnetust rohkem kui teiste kontsertide puhul.

 

Ega asjata ei kirjutanud Rahmaninov Nikolai Medtnerile, kellele see teos on pühendatud, et “orkester siin peaaegu ei vaiki” ja et “see pole mitte klaverikontsert, vaid kontsert klaverile ja orkestrile”. Mul on olemas suurepärane salvestus, kus te mängite seda teost Birminghami sümfooniaorkestriga Sakari Oramo juhatusel.

 

Meenutan rõõmuga meie koostööd Sakari Oramoga. Salvestasime temaga kaks Rahmaninovi plaati (need plaadid on saanud prestiižseid auhindu, nende hulgas Echo Klassik 2005) ja oleme temaga korduvalt koos mänginud. Mulle imponeerib, et Sakari Oramo ei pane oma isikut kunagi esikohale. Talle on oluline muusika ja talle on ükskõik, kas teda märgatakse või mitte. Ta on andekas dirigent ja ka suurepärane viiuldaja. Kord Birminghami kontserdihooaja avamisel õnnestus mul tema mängu kuulata – see oli suurepärane! Kui meil tekkis idee mängida Soome raadio orkestriga Rahmaninovi kontserti, oli algul juttu kolmandast kontserdist, mida ma muidugi jumaldan, aga pärast soovitas ta neljandat. Olin rõõmuga nõus. Selles kontserdis pole avaraid meloodiakaari, siin on Rahmaninovile nii iseloomulikud harvad lüürilised avastused. Need on nagu väikesed saarekesed üldise sünguse ja õuduse taustal. Seda mõjuvamad ja ängistavamad nad on. Muide, Arturo Benedetti Michelangeli, üks 20. sajandi suuremaid pianiste, salvestas Rahmaninovi kontsertidest ainult neljanda.

 

Michelangeli on üks teie lemmikpianiste. Olete öelnud, et pianisti ja muusika suhe on peaaegu nagu armulugu. Pole saladus, et Rahmaninovi vastu on teil erilised tunded. Nagu esimene armastus, on tema muusika alati teiega.

 

Rahmaninov on minu suur armastus, aga mitte esimene. Viie kuni seitsme aasta vanuses olid lemmikud Chopin ja Beethoven – nii nagu kõigil. Armastus Rahmaninovi vastu tuli hiljem ja muutub iga aastaga üha sügavamaks. Hindan kogu tema loomingut, eriti “Kellasid” ja Teist sümfooniat. Iga helilooja on terve maailm ja püüan nende muusikat mängida nii, nagu helilooja ise oleks soovinud.

 

Esitaja – kas kaaslooja või tõlk?

 

Te laiendate pidevalt oma repertuaari, aga ei mängi üldse nüüdismuusikat. Kas see on teil põhimõte?

 

Nagu ütles Kozma Prutkov: “Ei saa haarata haaramatut.” On rohkesti muusikat, mida olen mõned korrad kuulnud ja mis mulle meeldib, aga mida ma pole seniajani mänginud. Mis puutub aga nüüdismuusikasse, siis ma ei ole siin leidnud seda,mis mind haaraks, millesse ma armuksin. Võimalik, et ma pole piisavalt otsinud. Õppimise ajal mängisin Schnittke Viiulisonaati, küpsemas vanuses Pletnjovi Capricciot klaverile orkestriga. See on üks raskemaid teoseid, mida üldse olen esitanud, tõeliselt kaasaegne muusika, polüstilistiline, romantismist avangardini välja.

 

Pletnjoviga seovad teid loomingualased ja sõbrasidemed. Te mängite sageli tema rahvusorkestriga ja välisorkestritega tema dirigeerimisel. Aga mida arvate sellest, et ta enam pianistina ei esine?

 

See muidugi kurvastab mind, sest tema kontserdid olid alati tohutult huvitavad ja haaravad. Olen õnnelik, et olen saanud Pletnjoviga erinevatel eluetappidel palju kordi mängida. Aga kui sõprusest rääkida… Minu poolt oleks see mõnevõrra nahaalne väide. Pletnjov on minust vanem ja ta on tunduvalt mastaapsem muusik. Miks ta aga viimased kaks ja pool aastat pole enam pianistina esinenud? Tema anne on nii mitmekülgne, et arvatavasti on talle praegu huvitavam dirigeerida ja komponeerida ning teha mitmesuguseid projekte. Klaverimäng nõuab suuri piiranguid ja selleks, et jääda väga heaks pianistiks, tuleb harjutamisele pühendada pidevalt väga palju aega. Jah, kahju, et me ei kuule tema klaverimängu, aga see-eest kuuleme tema teoseid ja sümfoonilise muusika kavu. Paljud suured instrumentalistid on hakanud hiljem dirigeerima, mõnel, nagu näiteks Barenboimil, õnnestub ühendada mõlemad elukutsed, mõnel aga mitte. Loodan, et Pletnjov on oma pianistikarjääri vaid ajutiselt kõrvale jätnud. Ta ju harjutab, ainult kontserte ei anna. Pletnjov on kolossaalne isiksus, ta on tõesti muusika interpreteerija. Tal on teostele väga isikupärane vaade, selles mõttes läheneb ta Rahmaninovile. Pletnjov on pianist, keda võib nimetada kaasloojaks, sest tema ande suurus lubab seda.

 

 

Kümme aastat tagasi kõnelesime samuti sellel teemal. siis te leidsite, et interpreet ei ole siiski heliloojaga samaväärne. Kas jagate ka praegu seda arvamust?

 

Jah. Harvadel juhtudel võib tõlge olla samaväärne originaaliga – nagu näiteks Lermontovi Goethe-tõlge. Muidugi on interpreedi-vahendaja kunst avaram kui tõlkijal, see ongi peaaegu nagu kaasloomine. Aga siiski täiuslik interpreet-kaaslooja, kelle kunst on täielikus vastavuses loominguga, oli minu meelest vaid Rahmaninov. Võib-olla ka Judina ning veel mõned temasarnased interpreedid.

 

Kas praegu on selliseid interpreete vähemaks jäänud?

 

Vastupidi, neid on rohkem. Rohkem on neid, kes peavad end kaasloojaks, ja rohkem on ka neid, kes neid sellena tunnistavad. Võtame näiteks popmuusika, kus andetu hulgas leidub ka andekat – meloodiaid, arranžeeringuid jne. Seal saate harva teada, kes on muusika autor, aga alati on teada, kas seda laulab Celine Dion või Whitney Houston. Ja veidral viisl laieneb see ilming ka klassikalisele muusikale. On juba teatud hulk publikut, kes tuleb kontSerdile vaid seetõttu, et seal esineb nende lemmikartist. Helilooja nimi on aga kirjas kavalehel. Ja paljud interpreedid peavad end kaasloojaks, mitte põrmugi madalamaks heliloojast. Ajuti on see juba lausa koomiline.

 

Malendid ja dirigendikepp

 

Te olete mänginud rohkem kui 170 dirigendiga – nii on öeldud teie kodulehel. Mis on teile oluline interpreedi ja dirigendi loomingulises tandemis?

 

Kontsert on alati ime, sest noodid muutuvad järsku elavaks. Dirigendi amet on salapärane ja müstiline. Nii imelik kui see ka pole, on hulk dirigente, kes segavad muusika kulgu, kes nagu tahaksid tõestada, et nad on vajalikud, et orkester ilma nendeta mängida ei saa. Aga on dirigente, kelle olemasolu laval vaimustab ja innustab nii, et muusika muutub elavaks. See on minu jaoks peamine! Sel hooajal mängisin kahe oma vene lemmikdirigendiga, Pletnjovi ja Temirkanoviga. Aga üldse on mu elus olnud palju suurepäraseid dirigente. Praegu teeme koostööd Sakari Oramoga.

 

Pletnjoviga on teil ühine harrastus – malemäng.

 

Arvan, et Pletnjovi jaoks ei ole male just suurim hobi, ehkki oleme temaga mitmel korral maletanud. Esimesed korrad võitis tema. Mina olen aga olnud malest rohkem huvitatud (2002. aastal võitis Luganski muusikute maleturniiri).

 

Aga kellega olete veel malet mänginud?

 

Paljudega. Muusikutest Saša Knjazeviga, Vadim Repiniga. Aga kahjuks jääb selle hobi jaoks üha vähem aega.

 

Kas annate endiselt sada kontserti aastas?

 

Umbes nii palju jah. Arvatavasti vähendan edaspidi pisut kontsertide arvu.

 

Hiljuti esitasite Peterburis uut soolokava, millega pärast tallinna sõidate turneele Siberi linnadesse.

 

Ei, Siberis ma mängin juba teist kava: Chopini, Prokofjevit ja Rahmaninovi. Peterburis, Permis ja Moskvas mängisin hispaania muusikat: Granadose kahte “Goyescat” ja kolme pala Albenize tsüklist “Iberia”. See on minu jaoks täiesti uudne muusika ja ma pole kindel et hakkan mängima “Iberia” kõiki kahtteist pala. See on arvatavasti virtuoosses mõttes üks raskemaid teoseid ja sellega tuleks algust teha juba 14-aastaselt. Aga sellest hoolimata jätkan selle muusika mingi osa esitamist.

 

Kas teil ei ole kunagi tekkinud tahtmist dirigeerida?

 

Ei, kuigi üks kord olen orkestriga proovi teinud. Selles töös on väga oluline üks mitte muusikaalane omadus, oskus avaldada inimestele mõju ja mitte lasta end häirida orkestrantide negatiivsetest reaktsioonidest. Nad ei tohi oma joviaalse või sünge olekuga dirigenti mõjutada. Peale selle peab dirigent lahendama hulga administratiivseid probleeme ja suhtlema võimuesindajatega. See kõik aga mind ei tõmba.

 

Aga kas olete kunagi soovinud komponeerida? Kunagi tegite te seadeid Wagnerist.

 

Komponeerisin kuni kümnenda eluaastani. Ent mida rohkem ma muusikat tundma õppisin, seda vähem tahtsin ise komponeerida. Aga seaded… Tegin transkriptsioonid mõnest Wagneri “Jumalate huku” stseenist ja paarist Brahmsi palast. Arvatavasti teen kunagi jälle midagi, kuid praegu ma sellega ei tegele.

 

 

Milleks sõita Ivanovkasse?

 

Tahaksin lõpetuseks Rahmaninovi juurde tagasi pöörduda. Te sõidate igal aastal perega Ivanovkasse, mängite helilooja majamuuseumis, annate heategevuskontserte ja meistriklasse. Võiks öelda, et see on kujunenud teile traditsiooniks, nii nagu ka iga-aastased esinemised Prantsusmaal Roque d’Antheroni ja Nantes’i festivalil.

 

Jah, arvatavasti lähen tänavu suvel kas juuli algul või augusti lõpul jälle Ivanovkasse. See on imeline koht, tüüpiliselt venelik, süvenemist soodustav ning sügavalt seotud Rahmaninoviga, kes kirjutas seal suure osa oma muusikast. Kõik seal viibinud kinnitavad, et sinna tahaks üha ja jälle tagasi pöörduda. Muuseumi direktor Aleksandr Jermakov on erakordselt raskees oludes suutnud korda saata ime. Ta ehitas Rahmaninovi muuseumi nullist üles. Kodusõja ajal põles seal kõik maha, seda laastasid nii antonovlased kui ka bolševikud. Jermakov, elukutselt õpetaja ja muuseumitöötaja, on asjatundja mitmes valdkonnas ning on muuseumi pannud kujuteldamatult palju energiat, teadmisi ja aega.

 

Paljud meist, nende hulgas ka mina, peatuvad sageli takistuste ees. Jermakovi eeskuju võiks aga innustada iga ala inimest. See on ka üks põhjus, miks ma Ivanovkasse ikka ja jälle tagasi sõidan.

 

Jah, selline eeskuju innustab tõepoolest. Öeldakse, et maailm püsib sellistel inimestel. Milline on teie arvates praegu klassikalise muusika olukord Venemaal?

 

Rahalises mõttes pole asjad enam nii väga halvad. Kui näiteks võrrelda Inglismaaga, kus toimub väga palju igasuguseid muusikasündmusi, on meie olukord isegi parem. Teine asi on üldine olukord. Venemaal pööratakse spordile ja meelelahutusele palju suuremat tähelepanu kui muusikale. Nii sport kui meelelahutus on suurepärased asjad, eriti sport, aga üks asi on joosta kellestki mõned sekundid kiiremini, teine aga kirjutada luuletusi, maalida või luua muusikateoseid. See looming ei sõltu ajast ja kestab sajandeid. Hea oleks, kui seda mõistaks need, kes meie riiki juhivad ja kelle kätes on meediakanalid. Kõige hämmastavam on aga see, et publiku suhtumine muusikasse pole muutunud halvemaks. Venemaa provintsides on publik lihtsalt suurepärane! Minu soovitus kõigile või- muesindajatele on: Memento mori! Klassikaline muusika, maalikunst ja teised kunstialad on igavikulised, meelelahutus ja sport on aga mööduvad. Sealjuures ma väga armastan sporti.

 

Puškini, Lermontovi ja Tjuttševi looming ning Rahmaninovi, Chopini ja Beethoveni muusika aitab alati, nii õnnes kui õnnetuses, toetab noort ja vana ning aitab ka surma lävel.

 

Meenutagem Tšaikovski sõnu: “Ma soovin kogu oma hingest, et minu muusika leviks, et suureneks nende inimeste arv, kes seda armastavad ja kes leiavad selles lohutust ja tuge.”

 

Seda leiavad inimesed sealt kindlasti. Aga poksimatš võib olla meeletult huvitav, kuid tuge sealt juba ei saa. Selline on minu arvamus.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload