_page-0001.jpg)
Kalle Sepa debüütplaat “Mäng” on sündinud produtsendi ja helilooja Mikk Tammepõllu käe all ja see on andnud natuke liiga ühtlustava efekti. Plaadi pealkiri juhib kuulaja mõtted näitemängule ja kujunduses kasutatud valge mask vihjaks justkui “Ooperifantoomile”, milles Sepp edukalt üles astus. Tekib küsimus, miks ei valinud lavastuses end parimast küljest näidanud andekas laulja oma debüütplaadile ühtki muusikalihitti? Küllap soovist eksponeerida oma rockilikumat külge. Samas panin plaadi mitmekordsel kuulamisel tähele, et Sepp kasutab hääle andmisel läbivalt pehmet, vabalt voolavat tämbrit, mille ilu tuleks lüürilisemates lauludes paremini esile. Rocki lauldes kasutatakse sageli pingestatumat tooni ja tihtipeale kipuvad lauljad sellega liialdades ennast kordama. Seda eksiteed pole Sepp õnneks läinud ja vokaalselt pole talle midagi ette heita. Kui just midagi soovitada, siis julgust oma sooloalbumile lugude valimisel rohkem sõna sekka öelda. End näosaates väga mitmekülgsena eksponeerinud laulja võinuks ka plaadile panna pisut kirjuma valiku. Praegusel juhul mõjub ainult produtsendi-helilooja Tammepõllu looming natuke üheülbaliselt. Värskendavat vaheldust oleks toonud kas kaver või mõnelt teiselt heliloojalt tellitud uus laul. Tõsi, plaadile on kutsutud ka külalisi, aga nad on jäänud ainult kaasautoriteks. Muidu alati vaimukas Jaan Pehk on seekord kahetsusväärselt saanud osaks plaadi nõrgima loo “Plaan on puudu” sepitsenud meeskonnast. Kokkuvõttes moodustab “Mäng” siiski sümpaatse terviku, mis hakkab iga kuulamisega üha enam meeldima. Kõrv tabab nüansse, mõnigi meloodia jääb kummitama. Mis muud, kui ootan Kalle Sepa järgmist kauamängivat!