_page-0001.jpg)
Loo autor on ametilt spordireporter. Peategelane on dirigent ja laulja. Seega oleme intervjuu tegemisel juba stardis ebavõrdsed vastased. Aga ma olin suvel käinud kuulamas Viljandi pärimusmuusika festivalil koori Collegium Musicale ja kaks päeva enne meie kohtumist Jaani kirikus kontserti “Õhtu ilu”, kus Endrik Üksvärav juhatas Bachi, Vivaldi ja Uusbergi teoseid. Päev varem oli Endrik lubanud mul proovi külastada.
Kohtusime kohvikus, kuhu Endrik saabus kohvriga, otse lennukilt – kontserdi ja intervjuu vahele jäänud neljakümne tunni jooksul oli ta jõudnud laulda Haagis.
Hakkame pihta minu kui muusikahariduseta spordireporteri küsimusega. Ma kuulasin su kontserti “Õhtu ilu”. Sa juhatasid hariliku pliiatsiga. Miks?
Ma juhatan proovis alati pliiatsiga. Ühtepidi saan kohe mingid asjad sujuvalt ära märkida ... Ja midagi lihtsalt peab käes olema. Eriti kui juhatad orkestrit.
Kui mina loen spordiuudiseid, siis mul peab ka alati pastakas käes olema, on justkui millestki kinni hoida. Näed, leidsimegi kohe ühise lüli!
Me oleme tegelikult väga sarnased. Kui sina loed spordiuudiseid, siis sa vahendad kellegi teise tegevust. Mina olen tegelikult seesama. Muusikat ma ei kirjuta, aga vahendan seda, mida heliloojad on kirjutatud. Nii laulja kui ka dirigendina. Loen partituuri ja annan edasi seda, mida sinna kirja on pandud. Ma ei täienda seda omapoolsete nootidega, vaid esitan nii nagu helilooja on üles tähendanud. Sõltumata sellest, kas see mulle sobib ja meeldib või mitte.
Jah, me mõlemad oleme peegeldajad. Kas mäletad aega, mil muusika ei ole sulle korda läinud?
Muusika on minu elu ja eriti just praegu on nii, et pigem tunnen iga päev, et saan liiga vähe sellega tegelda. Tahaksin jõuda palju rohkem. Kuid selline murdepunkt oli küll. 2003. aastal läksin kaasa Ameerika ühe programmiga “tööta ja reisi”, kus sulle otsitakse suvel neljaks kuuks töökoht. Võibolla oli see kevadväsimus, aga siis mõtlesin mingil hetkel, et äkki peaksin õppima hoopis matemaatikat või füüsikat. Ameerikas oli palju tööd, olin teises keele- ja kultuurikeskkonnas. Seal sain aru, et kui võtta minult muusika, siis ma tegelikult väga tahan sellega tegelda. Neli kuud oli piisav, et saada aru, et tahan muusikat teha ja armastada.
See võib kõlada imelikult, aga pole ühtegi päeva, mil ma mõtleksin, et ei taha muusikaga tegelda. Ja kuna nii palju on ka igasuguseid korralduslikke asju, mis võtavad suure osa ajast, siis pigem tunnen, et aega, mil tõepoolest saan muusikale pühenduda, võiks olla hoopis rohkem.
Muusika on suur ja lai ja nõuab oma rada. Sinul on selleks barokk ja Bach. Kuidas sa selle juurde sattusid?
Tegelikult alustasin muusikaõpinguid trompetimängijana. Siis tuli koorijuhtimine ja paralleelselt ka metsasarv. Kooris olen laulnud väikesest peale, hiljem Tallinna muusikakeskkoolis ja EMTA-s. Stiile on olnud tõepoolest “polkast rokini”, klassikalise muusika mõistes vanamuusikast kaasajani. Otseselt barokini jõudsin aga nii, et minu naine Kristel tegi mulle sünnipäevaüllatuse – registreeris mind Bachi laulmise meistrikursusele Leipzigis. Sellel kursusel oli õpetajaks Peter Kooij. Tuli laulda ette Bachi aariaid ja valiti välja need, kes saavad aktiivselt osaleda. Mina osutusin üheks neist ja kursuse lõppedes kutsus Kooij mind Haagi kuninglikku konservatooriumisse õppima. Ta ütles, et see on eriline kool. Sel ajal Eestis vanamuusika laulmist õppida ei saanudki. Kooij ütles, et on õppejõuna töötanud paljudes koolides ja rõhutas, et Haagis õpitakse reaalselt kõiki vanamuusika pille ja see on väga suur erinevus. Teistes koolides on võibolla klavessiin ja flööt ja viiul, aga Haagis on kõik olemas ja saab muusikat reaalselt praktiseerida. Teine oluline asi on see, et koolitöö on läbi põimunud. Mängijatel on vaja lauljaid, lauljatel mängijaid ja nii käiakse gruppidena üksteise tundides. Vaadatakse ja hinnatakse koos, milliseid probleeme on vaja lahendada. Lõpuks sünnivad sellisest suhtlusest kontserdid. Lisaks on kooli projektid, tavaliselt kestavad need esmaspäevast reedeni ja kulmineeruvad kontserdiga. Kõik õpilased on kaasatud ja nii saab aastas osaleda viies-kuues projektis, mida on väga palju. Kolmandaks, õpetajate süsteem ei ole vertikaalne, vaid horisontaalne – igaüks õpetab oma asja. Seega ei ole mitte õpetajal neli õpilast, vaid õpilasel on neli õpetajat.
Loe edasi ajakirjast Muusika 1/2018