Taaveti laulud ja mängud prantsuse vaimus

EMTA tudeng Karl Tipp jättis oma sumeda tooni, sõrmejooksu kvaliteedi ning artikulatsiooniselgusega sümpaatse mulje. Foto Liis Reiman

 

Estonia kontserdisaal täitus 3. detsembri õhtul ootusäreva maiuskonnaga, kes tuli nautima Eesti muusika- ja teatriakadeemia sügissemestri mastaapseima kontserdiprojekti helivilju, mis sel korral pärinesid kõik peenest prantsuse sortimendist. Mida kuulajaile siis pakuti?

 

Avamängu aseainena sai kuulda Claude Debussy (1862–1918) esimest rapsoodiat klarnetile ja orkestrile, soleeris Leedu päritolu klarnetist Artūras Šukys, kes praegu õpib professor Toomas Vavilovi klassis. Solisti külluslik toon rõõmustas stabiilse mahukusega nii ülemises, alumises kui keskmises registris, teoses sageli ette tulevad registrivahetuse “murdepunktid” ületati elegantselt ja sujuvalt. Orkestri valdavalt õhuline, kohatiste puhangutega partii vormus Toomas Kapteni juhatusel veenvaks, kindlaks ning tundlikuks.

 

Debussy “Première rhapsodie” pealkiri on mitmeti petlik: ei järgnenud ei teist ega kolmandat, samuti on teose ehitus mõneti rangem harilikult vaba vormiga seostuvast rapsoodiast. Taiese põnevus seisnebki loogika ja fantaasia põimingus, kus terviklikkuse loob keskne motiivistik. Esiplaanil pole kujutluspilte maaliv või “impressionistlik” komponent, millega Debussy varasemat loomingut sageli seostatakse, pigem liiguvad helilooja mõtted abstraktsuse suunas. Kõnealune rapsoodia, nagu ka mõnevõrra hilisemad kolm sonaati eri koosseisudele, näikse vihjavat hoopis tärkavale neoklassikalisele mõtlemisele. Aga mitte need asjaolud ei meelita klarnetiste Debussy rapsoodiat mängima, vaid pigem tõik, et kompaktses teoses väljendub eredalt pilli mitmepalgelisus: pehmed ja voolavad meloodiad on kõrvuti naljatleva loomusega.

 

Saksofonile luuakse soolokontserte kaunis harva, mistap pälvib iga õnnestunum teos mängijate seas sooja vastuvõtu. Ometi kõlas Debussy lahkumisaastal sündinud Paul Bonneau’ (1918–1995) kontsert altsaksofonile ja orkestrile Eestis tõenäoliselt esimest korda. Eelkõige levi- ning filmimuusika autorina tuntud helilooja oopus sobis mõneti edeva hoiakuga saksofonistile suurepäraselt. Praegu vahetusprogrammiga Küprosel õppiv EMTA tudeng Karl Tipp jättis oma sumeda tooni, sõrmejooksu kvaliteedi ning artikulatsiooniselgusega sümpaatse mulje, mis annab mõista, et ülesandele oli lähenetud kompromissitu teotahtega.

 

Õhtu peateosena kõlas Šveitsi juurtega prantsuse helilooja Arthur Honeggeri (1892–1955) oratoorium “Kuningas Taavet”, mille esitamiseks astus publiku ette aukartust äratav hulk lavajõude: solistid Ksenia Kuchukova, Tuuri Dede, Endrik Üksvärav, poiss-sopran Erki Elbrecht, jutustaja Ain Lutsepp, Anu Lamp (Endoori nõid), lisaks EMTA koor, kammerkoor Collegium Musicale, Lõuna-Karjala Klassikakoori lauljad ning EMTA sümfooniaorkester, vägesid tüüris Toomas Kapten. Honeggeri elamusmahuka taiese silmapaistvaim tunnusjoon on erinevate muusikastiilide süntees, mis sulatab ühte gregooriuse laulu, baroki elemendid, polüfoonilise kirjaviisi, luterliku kirikumuusika vihjed ja isegi džässi põgusad pudemed. Ometi ei teki muljet haraliolekust või liigsest eklektilisusest. Teose 27 kokkusurutud muusikalist numbrit andsid võimaluse end näidata paljudele esitajatele. Eredaimana sööbisid mällu Tuuri Dede vokaalselt kandvad repliigid, iseäranis “Teenija laul”. Säravaid momente pakkusid ka koorinumbrid ja orkestri esituses “Vilistide marss”, teravalt puudutas Endoori nõia lausumine (Anu Lamp).

 

Kogu õhtut iseloomustas nutikalt koostatud kava, stabiilselt kõrge esitustase ja järjestikused muusikalised avastused, millest osasaajate hulk võinuks olla suurem. Ootusärevus ületas paraku publikunumbri, aga saali aitas soojusega täita seegi.

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload