Foto: facebook.com/corellimusic

 

Kodust väljudes tekkis hetkeks mõte, kas ikka minna. Õues oli tõeline koerailm, ligemärg vihm ja kiuslikud tuulepuhangud. Aga poeetilise pealkirjaga kontsert “Vox Angelorum” (“Inglite hääl”) meelitas. See oli Corelli Musicu festivali “Kirikupühad Maarjamaal” (aastast 2006) avakontsert esimesel advendil Tallinna Rootsi-Mihkli kirikus. Orelihelide pidulikkusele lisasid ebamaisust väidetavalt kõige ingellikum pill viiul ja kõige taevalikum inimhääl sopran. Just nende kaudu on heliloojad kõige sagedamini üritanud väljendada inglite häält, mille vahendajateks olid seekord sopran Arete Teemets, viiuldaja Ingmar Simson-Valtin ja organist Ines Maidre-Aarvik.

 

Kavas oli mõne traditsioonilisema teose, nagu Francki “Panis angelicus” kõrval ka mitmeid huvipakkuvaid leide, näiteks Julien Bret’ “La valse des anges” orelile, mõtlik, kerge irooniavarjundiga teos. Ines Maidre-Aarvik esitas meisterlikult, väga selge struktuuriga ka Messiaeni “Les anges” ja piduliku ning võimsa lõputeose, Jehan Alaini “Litaaniad”. Wagneri laulu “Der Engel” saatis ta klaveril, aga ilmselgelt tunneb ta end oreli taga praegusel ajal märksa sundimatumalt.  

 

Õhtu staariks oli kindlasti hõbehäälne Arete Teemets, kelle puhul ei saa jätta imetlemata professionaalset suhtumist iga teose väikseimatessegi nüanssidesse. Ma pole päris kindel, kas see oli autoridebüüt, aga esitusele tuli ka lauljanna enda “Ave Maria” – heakõlaline, ansambliliselt läbikomponeeritud lugu, kus üllatavalt tundus vahepeal hääle asemel soleerivat viiul. See võis nii näida partiide sarnase tessituuri tõttu, aga oleksin soovinud soprani tekstiosa paremini kuulda.  

 

Ingmar Simson-Valtin sulandus professionaalse orkestrandina hästi ansamblisse, sooloteostest sobis talle enim Regeri “Viiuldav erak”, mille inspiratsiooniallikas on kuulsa Šveitsi sümbolisti Arnold Böcklini maal (pilt sellest oli ka kavalehel), kus üksildase viiuldaja mängu kuulavad võlutult inglilapsukesed. Kavas oli ka Piazzolla “Milonga del angel”, aga siin domineeris hispaanialiku hõõgumise asemel teatud põhjamaine vaoshoitus, eemalolek ja korrektsus, nii et tervikuna jäi esitus igavaks. Number oleks ehk positiivsema mulje jätnud, kui ma poleks paar nädalat varem juhtunud kuulma Sigrid Kuulmanni esitatud Kuulbergi sonaati nr 4 sooloviiulile, kes mängis seda Eesti helilooja teost sellise põlemise ja temperamendiga, et kaasaelamisest jäi lausa hing kinni. Aga sellegipoolest pakkusid inglid advendiaja alguseks meelerahu ja kuigi mulle ilmselt ainult tundus nii, oli koju minnes ilm ka juba vähe parem.

 

SILDID

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload