“Lageda laulud” – kasvav puu elumaastikul

20/12/2017

 Foto: Kaupo Kikkas

 

On teoseid, mis nagu elusad puud kasvavad järjest kõrgemaks. Selline on Tõnu Kõrvitsa koorile, keelpilliorkestrile ja solistidele loodud teos “Lageda laulud”. Mäletan 2015. aasta esiettekannet, sellest loost räägiti, oldi vaimustuses, see puudutas nii paljusid. Nüüd, kaks aastat hiljem “Lageda laulude” teekond jätkub. Mul oli hiljuti võimalus osa saada kahest erilisest kontserdist Itaalias ja veenduda, et loo mõju on tõepoolest universaalne. See puudutas ka itaalia publikut sama kõrgekraadiliselt ja ehedalt. Kasvõi hetk, kui teose südameosa “Öö pimeneb mu ümber” (“The night is darkening round me”) lõppedes kostis seljatagusest reast tasane ohe: bellissimo! Selle aasta novembris oli teosel ka väike uus turnee Eestis – Tallinnas, Pärnus, Jõhvis ja Tartus.

 

Ma ei tea, kas muusika peaks silme ette ja meeltesse tekitama pilte ja kui professionaalne on neist rääkida, kuid väga head muusikat kuulates tekivad kindlasti assotsiatsioonid, seosed, jadad, kus üks välgusähvatusena mõjuv tõdemus viib teiseni. Peale selle peaks muusika emotsionaalselt inimest avama, midagi temas muutma. Mõistsin järsku, et Tõnu Kõrvitsa teoste pealkirjades kordub nii mõnigi kord sõna “laul”. Jäin juurdlema, mida see laulule viitamine tähendab. Kuigi Tõnu Kõrvits on helilooja, kes suurepäraselt tunnetab häält, vokaalsust, meloodiat, on tema muusika minu jaoks olnud siiski eelkõige instrumentaalne. Kui laul peaks viitama ühehäälsusele, siis tema looming on taas just kihiline, läbipõimunud faktuuriga. Tõnu Kõrvitsa loomingut on laulu aspektist analüüsitud ja leitud lähedust poplauluga, rocki ja bluusiga. Mulle selline vaatenurk tema puhul väga lähedane ei ole ja katsun seda alatist loomemüsteeriumi avada mõnest muust, oma aspektist.

 

 Fotod: Tõnu Kõrvits

 

Kuna teose aluseks on Emily Brontë imeilusad ja piinavad luuletused, siis võiks sellele läheneda nii, nagu Juhan Liiv kutsus oma kontsentreeritult intensiivseid luuletusi lauludeks. Äärmusliku mõjuga, eriliselt sugestiivne looming piirneb sageli ka äärmusliku eluga. Nii ka Kõrvitsa teost inspireerinud XIX sajandi inglise kirjanikul Emily Brontë’l. Isoleeritud oludes, mitmeski mõttes äärmuslikes ja ebaloomulikes tingimustes napilt 30-aastaseks elanud Emily Brontë oli Brontë’i õdede-kirjanike kolmiku üks liikmeid (teised neist tuntud Charlotte Brontë, kuulsa “Jane Eyre’i” autor, ning Anne Brontë, samuti mitme ulatusliku, alles hiljem hindamist leidnud romaani autor). Tema ainsa romaani “Vihurimäe”, mille tegevus toimub sealsamas Yorkshire’i nõmmede lummuslikul maastikul, peategelane on byronlikult kütkestav ja saatanlik. Justkui romantiline, aga tegelikult on see halastamatult ja kõledalt realistlik romaan. Emily Brontë oma äärmises intensiivsuse kehastub aga justkui kummituseks, kes poeb oma tegelaste nahka.


Ka Tõnu Kõrvits on öelnud, et esmane tutvus Emily Brontë’iga oli tal läbi “Vihurimäe”. Sealt liikus ta luuletuste juurde. “Need luuletused ei ole puhas lüürika, neis on üks teistmoodi jõud. Kogu tema loomingus on magu haavatud linnu karje. Kui Doris Karevaga neid valisime ja ta neid järjestas, tekkis seal mingi omamoodi dramaturgia.

 

 

Ma arvan, et see on väga universaalne lugu. Küllap on iga inimene tundnud vahel selliseid tundeid ja mõelnud selliseid mõtteid. Siin on muidugi midagi ka meist, midagi põhjamaist, aga see ei ole tingimata midagi väga otseselt eestilikku. Meil on küll ka omane sarnane loodustunnetus, looduse psühhologiseerimine nagu Brontë’i tekstides.”

 

“Lageda laulud” oli Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Risto Joosti tellimus keelpilliorkestrile kammerkoori ja solistidega. Selle kohta ütleb helilooja: “Selline koosseis võimaldab palju kombinatsioone: terve koor, koori naishääled, koori meeshääled, orkestrilõigud, a cappella koor solistiga jne. Kuna see tekst on väga musikaalne, siis oli kuidagi kerge kirjutada, kujundid tekkisid ise, ühte osa tehes tulid juba järgmise osa mõtted. Kui olin looga poole peal, viienda-kuuenda osa juures, siis käis mul korraga nagu mingi sähvatus peast läbi ja mõistsin, mida Doris siin luuletustega järjekorda pani. Esimesel hetkel see ju kohe läbi ei kuma. Sain aru, milline kõhedusttekitav lugu selle kõige all hoovab.

 

Naishäältele kirjutatud neljas osa “Fall, leaves, fall” on tsüklis kõige liikuvam, esimesel pilgul võib tunduda, et isegi rõõmus, aga tegelikult kurva tekstiga: lehed langevad, kõik närbub ja kaob. Viies osa “She dried her tears and they did smile” on tüdrukust, kes päeval on rõõmsa näoga, kuid öösel nutab hinge välja – mõtlesin, et mõjuks üsna eriliselt, kui seda laulaksid meeshääled.

 

 

Lõpuosa jaoks oli keeruline võtit leida. Tahtsin seda teha mahlerlikult, nagu tema 9. sümfoonia viimases osas, kus metsasarv ja tšello mängivad sama a-nooti ja tekib eri pillide tämbri värvide vaheldus. Seal on glissando’d ja keelpillid nopivad sellest noote välja. Siin on kaks poolust: helge ja leppiv kooriosa, millele vastandasin keelpillid. Muster, mis neist sünnib, võib tunduda peaaegu kaootiline, aga selles on nagu koodidena katkendeid minu teistest lugudest. Ja teose lõpp – see ei ole helge, kuid seal on mingi valgus.”

 

Lageda laulude esimene osa “Koos kõndigem” on kui sissejuhatus, mis viib lummuslikule nõmmemaastikule ning vangistab sinna. Voogavad keelpillikaared, koori laiad vokaalliinid loovad nagu looduspildi ja samas sisepildi, kus näilisse heakõlalisusse imbub pidevalt sisse dissonantse.


Teise osa “Ehk ealeski enam tuul” juhatavad sisse orkestri laskuvad käigud. Eelmise osa pahaendelised dissonantsid on nüüd kätte jõudnud. Orkestri pizzicato’d, mees- ja naishääled pudenevad laiali ja põimuvad taas.


Teose tähenduslikem ja ehk ka kohutavaim kolmas osa “Öö pimeneb mu ümber” on kirjutatud solistile a cappella kooriga. Tekstis mainitakse loitsu, mis hoiab hirmutavas kohas oma kütkes. See ongi loits, lohutamatu valu, talumatu ja ilus.


Neljas osa “Lange, leht, ja närtsi, lill” pakub hetkelist kergendust. See on objektiivsem hetk, vaade kuhtuvale loodusele, lühenevale päevale, hämaruse võidukäigule. Helikangasse tõusevad hooti katkelised motiivid esimesest osast. Osa lõpu võtab enda valdusse taas valus siseilm.

 

 

Viies osa “Ta pühkis silmad, nägid kõik” pöörab taas pilgu siseilma. Kirjutatud vaid koori meesrühmale, nende hääled on kui haavatud. Osa lõpeb kummaliste halavate toonidega.


Kuues osas “Kuuvalgus suveöine” on solistile ja orkestrile. See on esimesel pilgul kaunis looduspilt, samas suguluses selle ajastu gooti romaanidega, kus nähtava alt aimub alatasa ohtu.


Seitsmes osa “Päev loojunud, vaid kõrge hein” on taas pisut objektiivsem intermetso. Ka siin kõlab esimese osa motiive, mis on kui meenutus pöördumatult maha jäänud helgest maailmast.


Kaheksas osa “See selge öö toob sõnumeid” seab inimese vastamisi oma hirmutava sisemaailmaga.

 

Üheksas, viimane osa “Kuust kuusse, aastast aastasse” on nii võti kui ka tupik. Murdunud, hälbinud hing, mida sümboliseerivad häältes pidevad laskuvad glissando’d. Muusika tugevnedes jõuab illusioonidest ilma jäetud hing mingi selguseni. Orkestri lindudena võbelevad repliigid koori orelipunkti kohal on ehk ühed mõjuvaimad hetked selles teoses, kus jõutakse tõdemuseni – “minu hing on päev” –, ja mingisuguse lunastuseni.


Peale Itaaliat tõdes helilooja: “See lugu muutis minus palju ja jäi mind saatma. Ma ei saanud temast kaua lahti lasta. Kuid Itaalia teisel, Torino kontserdil, tundsin korraga, et nüüd on aeg, mine nüüd ...”

 


DORIS KAREVA: “Meie koostöö Tõnu Kõrvitsaga saigi vist alguse Emily Brontë tekstidest. Esialgu tuli tema ettepanek mulle üllatusena, kui aga hakkasin mõistma, mis see on, mis Tõnut Emily tekstide juures köidab, sündis luuletuste valik ja kokkupanek juba intuitiivselt. Selline sõnaline komponeerimine on miski, mis mulle tegelikult väga meeldib. Lugesin Brontë kohta palju juurde ja vaatasin ära ka mõne filmi, et need karmid, ometi lummavalt kaunid rabanõmmemaastikud, mille keskel ta kogu oma üürikese elu elas, tõlkides silma ees oleksid. Luuletus on ju kootud sõnadest ja vaikusest just samamoodi kui muusikagi – aga igal vaikusel on oma värv, lõhn, tunne, mis peaks olema ka tõlkes tajutav. “Lageda laulud” annab minu meelest Brontë elutunnet ehedalt edasi ja on muusikaliselt väga rikkalik teos.

 

Koostöö jätkus “Linnuteelaevaga”, mis on Tõnu Kõrvitsa kooriteos minu tekstile, ja “Kellamänguga”, mille Tõnu kirjutas norra muusikutele ja mille esiettekanne toimus Oslos Püha Kolmainsuse kirikus. Eestikeelset teksti laulis põhiliselt keskaegset muusikat, aga ka vanu vaimulikke viise esitav vokaaltrio Trio Mediæval, koos vaikse ja puhta, otsekui flöödikõlaga jazztrompetisti Arve Henrikseni ja Norra kammerorkestri keelpillimängijatega. See originaalne ja lummav kolmeosaline teos puudutas sügavalt, väga tahaks seda kontserti Eestiski kuulda.

 

Tõnu Kõrvitsaga on rõõm koos töötada – ta tajub väga tundlikult nii sõna kui heli ja tunneb kohe ära, mis tema nägemusega kokku langeb ja mis mitte. See on selline vaistupidi liikumine, kus tulemus enamasti  üllatab ja tagantjärele tundub ainuvõimalik. Ennekõike köidab mind Tõnu muusikas just kirkuse ja sügavuse kokkukõla, ülevuse ja melanhoolia omamoodi plahvatuslik, kiirgavalt intensiivne sulam. Ja suur inimlik soojus.”

 

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload