Kaheksa teost kaheksale muusikule

Cantores Vagantese Telemanni ja tema inglise kaasaegsete kontserdi koosseis. Foto Cantores Vagantes.

Varajase muusika stuudio Cantores Vagantes koosseisus Reet Sukk (plokkflöödid, barokkflööt), Taavi-Mats Utt (plokkflöödid), Sabina Yordanova (barokkfagott), Pavel Serbin (Venemaa, barokktšello, viola da gamba), Marina Katarjnova (Venemaa, barokkviiul), Melissa Jõesaar (barokkviiul), Mall Help (viola), Reinut Tepp (klavessiin) 4. novembril TÜ aulas. Kavas G. Ph. Telemann (1681–1767) ja tema inglise kolleegid R. Woodcock (1690–1728) ja W. Babell (ca 1690–1723).

Igipõlise Bachi-austajana olin end Cantores Vagantese Telemanni-Babelli-Woodcocki loomingut pakkuva kontserdi kuulamiseks eraldi ette valmistanud ning seetõttu oli oodatav muusika mõnes mõttes kõrvus kõlamas juba enne kui interpreedid lavale astusid. Kuigi tundes stuudio liikmete perfektsusetaotluse taha varjatud vaimukat sädelust ja retoorikast kantud mängulusti, milleta barokkmuusika ju õieti ei sünnigi, olid mul lisaks ettekujutustele ka teatavad kahtlused, et nii lihtsaks see õhtu ei kujune. Üllatused ei lasknud end oodata: stuudiokoosseisu asemel astus esmalt publiku ette habras Marina Katarjnova (Venemaa) Telemanni sooloviiulifantaasia (G-duur nr 2) tõeliselt teatraalse esitusega, mis paiskas esile nii jõulised akordid kui ka imeilusad, õhkõrnad mustrid ja vaikusesse hajuvad fraasilõpud. Meeleolu, ootus ja hämmeldus olid korraga saavutatud ning seejärel kogunesid lavale seekordse Cantores Vagantese koosseisu kõik tegelased. Kuigi kavas olnud autorite repertuaari ei loeta üldiselt väga sügavasisuliseks, oli see esitatud nii informatsiooni-, värvi- ja emotsioonitihedalt, et saan siinkohal vaid üksikuid nüansse välja noppida. See oli mäng, kus skulptuursete ja filigraansete ornamentide vaheldumine muutus lausa visuaalselt ettekujutatavaks või kus punkteeritud rütmide ilmumine mõjus erakordse uudsusega. Kuigi muusikute koolkondade erinevus mõjus kohati mõnevõrra harjumatuna, andis just see kooslus kontserdile sära. Kõlavärvide vaheldumist pakkusid erinevad sooloinstrumendid ja nende kombinatsioonid. Mitmel korral oli kahju, et komme teoste osade vahel plaksutada on akadeemilisest kontserdipraktikast hoolikalt välja juuritud. Üks selliseid hetki oli näiteks Telemanni F-duur kontserdi II osa järel, kuid see polnud sugugi ainus. Marina Katarjnova juhtis keelpillide ja ka continuo-grupi mängu võimsa energialaenguga, terves tema olemuses kehastus muusika nii täielikult, et see võiks kividki elustada. Piiritu tehniline meisterlikkus ja kergus kõigi sisuliste nüansside esitamisel olid väga muljet avaldavad. Ansambli kõigi liikmete kohta võib ainult kiidusõnu öelda ja see tervik, mis sündis mitte ainult osade liitmise, vaid ka nende vastasmõju toel, oli huvitav kuulata. Selline koosseis võis endale lubada võtta igasuguseid riske, ka tempodes, ja see oli nauditav! Soliste toetas continuo-grupp, mis oli saavutanud üheaegselt nii harukordse kompaktsuse kui ka tundliku nüansseerituse. Tämbrilist rikkust lisas Sofia Yordanova barokkfagoti maitsekas mäng. Õnneks oli tal võimalus Telemanni kontserdis plokkflöödile (Taavi-Mats Utt) ja fagotile ka soleerida.

Kontserdi mõttelise teise poole algust märkis Telemanni fantaasia viola da gambale e-moll nr 3 Pavel Serbini (Venemaa) esituses, kes võlus lugu jutustades väga küpse pinge kasvatamise ja hoidmise oskusega. Meisterlikult valdas ta ka barokktšellot. Veel enne kontserdi lõppu võimaldas Reet Sukk nautida väga peenetundelist mõttepausidega Adagio’t Babelli kontserdis ning ülipika noodi sisse joonistatud crescendo-diminuendo kaari, samas kui kiirete osade meloodilise joonise virvendused voolasid mängleva kergusega. Viimaseks teoseks valitud Telemanni kontrastiderohke ja alati oma dramaatilisusega üllatavas e-moll kontserdis tõid Reet Sukk ja Taavi-Mats Utt kuulajateni barokkflöödi ja plokkflöödi erinevad kõlavärvid, orkester keelpillide pizzicato, mis on alati efektne, kui see nii hästi õnnestub, ning tõelist tuld ja kirge viimases osas. Osavalt meisterdatud tervik, mida alustas Telemanni fantaasia, jõudis sellega lõpule ja kahetsust võivad tunda need, kel see kuulmata jäi. Enneolematu pikkusega kavale nõuti veel lisagi, millena Purcelli chaconne hoopis teised meeleolud avas. Telemann jäi seekord peale.