_page-0001.jpg)
2017. aasta sügishooaeg on kontserdielus olnud pianistide poolest väga aktiivne. Esinetud on nii Eesti erinevates saalides kui ka Peterburi Jaani kirikus. Kui nimetada kasvõi ainult klaveriõhtuid, siis: Anna Szalucka, Johan Randvere, Mihkel Poll, Irina Zahharenkova, Holger Marjamaa, Age Juurikas, Maksim Štšura – viimane 24. oktoobril Estonia kontserdisaalis.
Maksim Štšura on Ida-Virumaalt pärit Londonis resideeriv pianist, keda viimasel ajal kuuleb meil esinemas üsna harva. Seda suurem oli rõõm nüüd temaga üle hulga aja kohtuda. Pärast õpingute lõppemist EMTA-s Ivari Ilja juures on Štšural Londonis läbitud magistrantuur ja praegu käsil doktoritöö Inglise nüüdisheliloojate teoste klaverile transkribeerimisest. Štšura esineb soolo- ja kammerkontsertidega mitmel pool maailmas, eriti ohtralt duos viiuldaja Michael Foyle’iga, kellega esinemistelt Mehhikos saabus Štšura peaaegu et otse lennukilt.
Klaveriõhtu kava kuulates tekkis temast mulje kui klaverit väga mitmekülgselt valdavast artistist, kel on oma selged, targalt planeeritud taotlused, hea teose proportsioonide taju ja terav kõrv faktuuri iseärasuste edasiandmisel. Seega väga hea pianistlik kultuur. Väljenduses on Štšura heas mõttes ratsionaalne, emotsionaalselt delikaatne, kui mitte öelda – ettevaatlik.
Kui Prokofjevi palu tsüklist “Põgusad hetked” esitades polnud pianist veel päris asja sees, siis “Romeo ja Julia” süidis olid kõik seal ette tulevad persoonid ja situatsioonid kujukalt tutvustatud. Štšura oma delikaatsuses muidugi maksab lõivu “Julia-tütarlapse” graatsiale-kelmikusele (esiplaanil kiirus), “Montecchide ja Capulettide” võimukusele ning “Mercutio” vihale ja raevule. Faktuur oli aga korrektne ja norida ei tohiks.
Beethoveni sonaadis nr 28 A-duur oli Štšura oma elemendis, seda eriti sonaadi esimestes osades, mis olid hästi kujundatud ja kõlama pandud. III osas oleks ehk saanud con affetto’t rohkem armastada, et mitte liiga objektiivseks jääda. Ja kui vähe viimase osa peateemas ülevoolavat rõõmu välja pakkuda, on muidugi maitseasi. Või stiiliküsimus? Seevastu fugaato oli oma polüfoonilisuses kõigiti selge, pingeline ja tahteliselt üles ehitatud.
Brahmsi “Variatsioonid ja fuuga Händeli teemale” kippus hoolimata mõtestatud esitusest kontrastide vähesuse tõttu asjalikuks jääma. Štšura eelistas oma lähenemises eelkõige Händelit, ehkki oleks võinuks sagedamini teha kummardusi Brahmsi poole. Mõni variatsioon lausa karjus Brahmsi järele. Selles suures karakterite galeriis jäid kasutamata teatud variatsioonide omavahelised seosed ja nii mõnedki kõla- või tempovõimalused. Ometi jäi loost terviklik mulje ja see oli suurepärane teos kontserti lõpetama. Maksim Štšura “aruanne publikule” ootab järge.
Kuuldavasti on pianistidele tulemas uus esinemiste sari “Virmalised” Inglismaal, kuhu on oodata meie pianistide invasiooni, millest võtab osa ka Maksim Štšura.