Rahvusmeeskoor – julged kavad ja kõrge tase

Foto Anu Huntsaar.

 

Tänu Eesti Rahvusmeeskoori peadirigendile Mikk Üleojale on järk-järgult saanud harjumuspäraseks palju julgemad kontserdikavad ja kõrgetasemelisem ansamblilaul, kui seda RAM-ilt varem võis oodata. Selle asemel, et jääda meeskoorirepertuaari klassika juurde, on laia silmaringiga Üleoja tööd krooninud väga põnevad kontserdid. 19. oktoobril esitas RAM uusi vaimulikke teoseid, autoriteks armeenia helilooja Vatšhe Šarafjan (s 1966) ja eesti helilooja Andres Lemba (s 1968). Kontserdil pealkirjaga “Vari ja valgus” said kokku kaks väga erinevat kõlamaailma ja andsid ka väga erineva tulemuse.

 

Šarafjani “Stabat mater” metsosopranile ja meeskoorile põhineb kümnel stroofil, mis pärinevad kuulsast XIII sajandi hümnist. Märkimisväärse soolopartii esitas Iris Oja, kes seda täielikult valdas. Teos oli muljetavaldav, maalitud tumedates sügisvärvides, kaeblike ja lainetaoliste fraasidega, mis uhtusid Oja mõnikord täiesti üksi esitatud soololiine. Isegi kulminatsioonikohti saatis leinav vaoshoituse tunne. Šarafjani tihe harmooniakasutus voolas orgaaniliselt, kuid ei olnud kunagi ette aimatav. Vahetult enne viimast laiendatud aamenit kõlas sagedasti muusikasse seatud tekst üllatavas tõlgenduses – tavalisest märksa süngema ja meeleheitlikuma viimse palvena paradiisi hiilguse järgi (“... anna, et mu hing kantaks Paradiisi kirkusse”). Paarkümmend minutit kestnud teos oli haarav ja intensiivne. RAM esitas selle väga keskendunult, laial dünaamilisel skaalal, kuid isegi kõige tihedama faktuuri puhul valitses kõlaline tasakaal. Mõnikord jäid kõige madalamad bassid nende kohal toimuva tõttu veidi varju, kuid selle süüdlaseks saab pidada vaid heliloojat. Iris Oja sooloosa eristus aga alati selgelt. Lauldes meeskooriga samas registris, läbistas tema hääle metalne tämber alati RAM-i faktuuri. Kui solisti partii tõusis koorist kõrgemale, jäi tämber metalseks, kuid muutus ka kuumalt hõõguvaks. Imekaunis väljendusrikas esitus, mis ülimalt sobis sellele suurepärasele uuele teosele.

 

Šarafjani müstilise varjudemaailmaga võrreldes ei avaldanud Andres Lemba banaalne, neoonvärvides “Missa” mees- ja poistekoorile ning orelile mulle muljet. Igas osas seob helilooja omavahel kokku lühikesi korduvaid fraase ja magusaid harmooniaid, mida tänapäeval liigagi palju kasutatakse. Kooriosad vahelduvad missas oreli prelüüdi ja nelja interluudiumiga, mida esitas alati säravalt musikaalne Ene Salumäe. Teose alguses ei olnud koor samal tasemel kui “Stabat materis”, alustades Kyrie’t mõnede lohakusvigadega, kuid sai õige pea joonele ja esitas järgnenud osad edukalt, kaunite soolodega jäid kõrva koori enda lauljad Kuldar Schüts, Karel Tohv, Ott Indermitte ja Geir Luht.


Sünnipäeva üllatuskingiks (ja publikule üllatuseks) lõpetas RAM kontserdi 27. oktoobril 50-aastaseks saava Mart Siimeri võluva ja õrnalt hoogsa noorpõlveteosega “Suur suislepapuu”, mis oli suureks kontrastiks eelnenule. Kontsert sai sobilikult helge lõpu, mis haakus välja käidud ideega uurida varju ja valgust.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload