Läinud aegade mõtted. Anne Adams / Anne Adams

“Läinud aegade mõtted” on päris mõnus kuulamine. Kui laenata plaadi teise loo pealkirja ja mõelda, et “mis seal siis erilist oli”, siis see, et terve albumi vältel hoitakse meeleolu oskuslikult õiges tonaalsuses. Suurt dramaatikat ega läbiraputavaid emotsioone üles ei köeta, kulgemine ühest loost teise on sujuv ja pinget kasvatatakse märkamatult alles plaadi lõpus.

Huvitavaid meeleolumuutusi kohtab albumi keskel. “Tulede ime” on Henno Kelpi kaunis lugu jaani- ja jõulutulede ühendavast soojusest, kuid teksti kuulates kippus hardus pöörduma muigeks, sest käibefraasid “võtta tuleb täiega” ja “tuleb iga ilmaga” riivasid kõrva. Minu meelest ei sobi need fraasid selle laulu stilistikaga, autor võinuks näha veidi vaeva alternatiivide otsimisega. Võibolla ei pööranudki Kelp komponeerides tekstile kuigi palju tähelepanu, sest samast laulust leidsin ka sõnapaari “leek leegitseb”. Sedasorti sõnatüve korduste vältimiseks oleks tark kasutada emakeele sünonüümide rikkust. Kogenud lauljatar võinuks laulu autorile teksti kohendamisel abi pakkuda. Küllap süvendas negatiivset muljet kontrast, sest järgmine laul “Meremustlane” on saanud sisuka teksti Peeter Volkonskilt. Plaadi eelviimases laulus kasutatakse eesti- ja ingliskeelset teksti segamini, aga mind see ei häirinud.

Esituse poolest on laulud “Tulede ime” ja “Meremustlane” õnnestunumate hulgas. Plaadi ava- ja ühtlasi nimilugu tundub vokaalselt nõrgem, sest lauljatari tämber kisub kohati nasaalseks ja esitus veidi maneerlikuks. Ehk oleks albumi avalöögiks paremini passinud “Veel tollel tänaval on Supilinna maitset”? Selles duetis Jaan Söödiga on kumbki valinud pehmema tooni ja kahe laulja tämbrid sobivad lausa ideaalselt. Meeldivalt mõjus särtsakas ja salapärane, maailmamuusikahõnguline “Tähetark”. See plaadi lõpulugu jätab kuulaja põnevil ootama järgmisi laule ... juba järgmiselt plaadilt.