• Tarmo Johannes, muusik

Suursündmus eesti muusikaelus. Gérard Grisey’ “Les Espaces Acoustiques”


24. november oli Eesti muusikaelus tähtis päev – tervikuna tuli ettekandele Gérard Grisey’ opus magnum “Les Espaces Acoustiques” (“Akustilised ruumid”). Seda võib võrrelda XX sajandi muusikaajaloo suurteostega, nagu Stravinski “Püha kevad” või Messiaeni “Turangalîla sümfoonia”. Tegemist on krestomaatilise teosega, mida märgitakse kõigis muusikaõpikutes, kuid ükski loetud artikkel ega kuulatud heliplaat ei asenda elava esituse kogemist kontserdisaalis.

Gérard Grisey’d (1946–1998) peetakse üheks olulisemaks XX sajandi II poole heliloojaks ning teda seostatakse enamasti mõistega spektralism – s.o komponeerimisviis, mis lähtub heli ülemhelispektri analüüsist. Grisey ise oli selle sildi suhtes kriitiline: “Spektraalmuusika ei ole süsteem. See ei ole süsteem nagu seda on serialism või isegi tonaalne muusika. See on suhtumine. See suhtub helisse mitte nagu surnud objekti, mida on võimalik hõlpsasti igas suunas permuteerida, vaid kui elusolendisse oma sünni, elu ja surmaga. [---] Teine spektraalmuusika tähtis seisukoht oli, eriti alguses, püüe leida parem tasakaal kontseptsiooni ja taju vahel, partituuri üles ehitavate printsiipide ja selle taju vahel, millega publik teost vastu võtab”. Tihti on tsiteeritud ka Grisey’ mõtet: “Ma ei komponeeri nootidega. Ma komponeerin helidega.”

Mis on heli spekter, mida siin ja allpool korduvalt mainitakse? Iga heli tekitav keha, näiteks pilli keel või õhusammas pilli õõnes, ei võngu lihtsalt edasi-tagasi nagu kella pendel, vaid tegemist on kompleksse liitvõnkumisega, mis tuleb sellest, et keha ei võngu ainult tervikuna, vaid ka osadena – näiteks kolmandikena, veeranditena, viiendikena jne. Iga osavõnkumise sagedusele vastab teatud helikõrgus ja seda nimetakse osaheliks. Osavõnkumised liituvad omavahel ning põhjustavad helilaine, mille kõlavärv ehk tämber sõltub sellest, millised osavõnkumised kehas esinevad ja milline on nende tugevus. Kui osahelide sagedused on täisarvulistes suhetes (1:2:3:4 jne) – nagu näiteks enamiku keel- ja puhkpillide puhul – siis nimetatakse seda harmooniliseks võnkumiseks ja helikõrgus on selgelt tajutav. Kui suhted on korrapäratud, nimetatakse seda inharmooniliseks spektriks ning helikõrgust on raske või võimatu määratleda (näiteks paljude löökpillide puhul). Kui võnkumine on täiesti korrapäratu ja selles esinevad kõikvõimalikud sagedused, kõlab see meie kõrvade jaoks kahinana, seda nimetatakse valgeks müraks.

Tänapäeva tehnika abil on võimalik küllaltki täpselt analüüsida, millistest osavõnkumistest heli koosneb. Seda nimetatakse ka spektraalanalüüsiks ning spektraalmuusika lähtubki tihti sellisest analüüsist. Grisey ja teised tema kaasaegsed on kasutanud kohati ka vastupidist protsessi, nn instrumentaalset resünteesi – kui panna analüüsitud spektri vastavaid osahelisid mängima erinevad pillid, tekib omakorda terviklik, uus tämber, mis on korraga nii akord ansamblis kui uus tervikheli. “Les Espaces Acoustiques’” aluseks on trombooni madala E-noodi (41,2 Hz) analüüs. Ehk siis kogu tsükli enam kui kaks tundi muusikalist materjali on sündinud ühest noodist.

Grisey’ muusika juures on helide kõrval teine vähemalt sama oluline komponent aeg. Aeg, mida inimene tajub väga erinevalt sõltuvalt sellest, kas helilised sündmused on etteaimatavad või mitte, kuidas kuuldu suhestub nii olemasoleva mälupildi kui tekkinud ootustega: “Heliloojale on vast kõige tähtsam materjal mitte pelgalt helid ise, vaid tajutavad erisused helide vahel, sealhulgas see, mil määral on helilised sündmused “ette kuulatavad””. Seda teadvustades on võimalik luua nii kokkusurutud kui väljavenitatud aega – üks olulisemaid printsiipe, mis on täheldatav “Les Espaces’i” kõigis osades.

Loe edasi Muusikast 11/2017