_page-0001.jpg)
Kontserdisari “Eliitkontserdid. Peterburi sillad” 20. septembril Estonia kontserdisaalis. Laval Triin Ruubel (viiul), Johanna Vahermägi (vioola), Marcel Johannes Kits (tšello), Henry-David Varema (tšello) ja Kärt Ruubel (klaver). Kavas Anton Rubinsteini klaverikvartett C-duur, Anton Arenski keelpillikvartett viiulile, vioolale ja kahele tšellole op. 35.
Nii nagu õunte küpsemine annab märku saabuvast sügisest, kõlas kuuldud kontserdil sellele kargele aastaajale sobiv valik vene romantilist muusikat. See mõtlik ja lüüriline muusika kätkeb hapukaid ja mõrkjavõitu meeleolusid, mida teisedki heliloojad on kasutanud justnimelt sügist iseloomustades.
Estonia kontserdisaalis esinesid sedapuhku nooremapoolsed Eesti muusikud, kes kõik on mingi perioodi õppinud ja töötanud või käesoleval ajal õpivad välismaal. Laval sai näha kaksikõdesid Ruubeleid – viiulil ERSO kontsertmeistrina viimastel aastatel kõigile tuttavaks saanud Triin ja klaveril tema Berliinis elav õde Kärt. Muidu pigem melanhoolsetes meeleoludes muusikasse said just nemad kõige rohkem sära tuua, kui Rubinsteini kvartetis kõlasid kelmikad klaveri ja viiuli lühidialoogid.
Veel oli laval mõnda aega Iisraelis elanud vioolamängija Johanna Vahermägi, kes annab praegu muusikaakadeemias kammermuusikatunde ning tegutseb vabakutselisena. Tema paremal käel istus tšellist Heny-David Varema, kes on ansamblikaaslastest jupp maad vanem ja kammermuusikaga üles astunud isegi New Yorgi Carnegie Hallis.
Ansamblimängus tundsid nad kõik end kenasti nagu kodus ning musitseerisid küllalt kirglikult. Hakkas silma nende tähelepanelikkus ja ekspressiivsus, mis on kammermuusika puhul suur boonus ja kuulajalegi väga meeldiv. Ükshaaval ma esinejaist kedagi eraldi välja ei tookski, sest kõik andsid ühtsesse ansamblimängu oma parima. Keelpillimängijad suutsid terve kontserdi vältel hoida ilusat sügavat tooni ning iga interpreet mängis väga hingestatult.. See käib ka tarmuka tšellisti Marcel Johannes Kitse kohta, kes kontserdi teises pooles vahetas välja pianist Kärt Ruubeli.
Nimetatud artistide puhul oli oodata väga head esitust, kuid tõsiasi, et nii oligi, väärib siiski esile toomist. Muusikaline tase oli igati priima, mistõttu oleks tarbetu norida mõne detaili kallal. Publikuridu vaadates tabasin end aga mõttelt, et kammerkontserdid on alaväärtustatud. Klassikalise kammermuusika huviliste mõttes võib mõnekümnepealine publik keset töönädalat olla isegi proportsionaalselt päris paras, ent arvan siiski, et publik ei oska väärtustada hea klassikalise muusika teraapilist poolt. Närvilises ja alati kuhugi kiirustavas ühiskonnas võiks muusika inimestel aidata rattalt maha tulla ja hamstrist tagasi inimeseks muutuda. Kontserdile minnes ei pea ilmtingimata eelnevalt repertuaari tundma. Küll võiks kõrva taha panna, et romantismiaegne muusika on enamasti kindla peale minek. Ka neile, kes tahavad lihtsalt oma mõtteid mõelda, tundes kontserdielamuse rahustavat ja hinge toitvat poolt. Tööpäevast väsinuna on hea muusika saatel väga meeldiv mõttepuntraid sirgu tõmmata.