On, kuhu poole püüelda

Kristiina Poska. FOTO EESTI KONTSERT

 

22. septembril toimus Estonia kontserdisaalis juba kevadest saati reklaamitud kontsert, kus lavale astusid Euroopas tunnustatud Eesti naised, dirigent Kristiina Poska ja lauljanna Annely Peebo. Rõõm oli näha pungil täis saali, meeleolu oli pidulik juba enne kontserdi algust.

 

Poska on jäänud meelde nooruslikult tulise energia ja tarmuka konkreetsusega, mis mõjub kaasahaaravalt ja intensiivselt. Kontserdi avaloona kõlanud Erkki-Sven Tüüri “Saw the Wind” (“Külva tuult”), mis kõlas Eestis esimest korda, näib olevat Poskale sobivaimat sorti muusika – energeetiline, kompaktne, selgete kontrastide ja arenguga, visuaalseid assotsiatsioone tekitav teos. Väga sisendusjõuliselt mõjus kujutlus üksikute soolopillide tuulde visatud seemneist välja kasvavast ennustamatust ja hirmutavast stiihiast. Kontserdilt tervikuna jäigi avaloost kõige sügavam mulje.

 

Kava esimeses pooles kõlas veel metsosopranite armastatud tsükkel, Richard Wagneri “Wesendoncki laulud”, solistiks Viinis tegutsev palju kiidetud laulja Annely Peebo. Pean tunnistama, et pole kunagi tema kunsti suur austaja olnud, võibolla pole ma lihtsalt sattunud tema säravaimaid esinemisi kuulma. Ka see kord ei lükanud mu seniseid kogemusi ümber. Kuuldavasti oli lauljataril olnud probleeme tervisega, küllap saab selle süüks panna ka mitmete kõrgemate nootide ilmselt spontaansed oktavi võrra madalamale võtmised ja üsna värvivaese läbi laulude kiirustamise, mistõttu ei tekkinud Wagneri muusikale iseloomulikku avaruse ja igavikulisuse tunnet. Siiski tundus, et mitmed maneerid on artistile loomuomased; eriti segas mind muusika karakterist olenematult pidevalt ühesugune, mittemidagiütlev, aga silmatorkav kehakeel. Tundus, et nii solist kui orkester tunnevad ennast ebamugavalt, ei leia ühist liikumist ega värvi; ka orkester kõlas siin kuidagi hõredalt ja kahvatult, justkui poleks endas kindel ja peaks kogu aeg midagi parandama.

 

Teise poole täitis Johannes Brahmsi looduslüüriline 3. sümfoonia. Esimene osa algas rabedalt, keel- ja puhkpillide tempod olid millegipärast erinevad, keelpillide kõla polnud nii mahe ja mahlane kui oleks soovinud ja orkestrist kostis siit-sealt “kalasid”, justkui poleks muusikud suvisest vormist veel toibunud. Aga mida edasi, seda rohkem tekkis ka kindlust ja järgmisi osi võisin juba rõõmuga nautida. Võrreldes harjunud interpretatsiooniga oli see esitus kiirem ja elavam – kõrvus on pigem laiema pintsliga maalitud rahulikumad maastikud –, aga miks mitte, ka selline rahutum ja dünaamilisem versioon veenis. Eks noored interpreedid peavadki mängima just noore inimese moodi. Eriti nauditav oli minu jaoks kolmanda, hõljuvalt tantsulise osa alguse peenelt timmitud ja hästi töötav puhkpilliansambel. Paistab, et selline interpretatsioon mõjus ka publikule, sest aplaus ei tahtnud kuidagi lõppeda, publik tõusis püsti ja meeleolu oli ülev.

 

Kontserdist jäi tõstetud tunne, aga midagi jäi siiski ka hingele. Riietehoius ühe tuttavaga rääkides ütles tema välja selle, mida mõtlesin kontserdi ajal ka mina. Viimati kuulsin sümfooniaorkestrit laval Pärnu muusikafestivalil, kus külastasin Eesti Festivaliorkestri ja Euroopa Liidu noorte sümfooniaorkestri kontserte. Mõlema orkestri kõla, just eriti keelpillide puhtus, tooni sügavus ja tundlikkus andsid ERSOle ikka silmad ette. On, kuhu poole püüelda!

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload