• Taavi Hark, muusikateaduse üliõpilane, koorijuht

“SügisFesti” heliviljad


Valle-Rasmus Roots. FOTO SÜGISFEST

Oktoobris, mil muusikapidustuste kõrghooaeg tegelikult seljataga, toimus 18. korda Eesti muusika- ja teatriakadeemia uue muusika festival “SügisFest”. Festivali tuumaks on ikka olnud värsked helid, ent sel korral sai kuulda varasemaga võrreldes enam ka nüüdismuusika klassikasse kuuluvaid teoseid. Ei hõlju ju uudnegi õhus ega tule tuulest, vaid toetub mingil moel eelnevale ja kanoonilisele, olgu vastandumise või dialoogi kaudu. Iseäranis avaldus retrospektiivne suunitlus kahel kontserdil, mil valgusvihk paistis modernismi “vanade meistrite” loomingule. Neil põgusalt peatukski.

Avakontserdi (7. X Estonia kontserdisaalis) sisuline tuumik moodustus Šostakovitši loomingust. Helilooja hilisel perioodil valminud 1. tšellokontserdis (1959) soleeris EMTA sümfooniaorkestri ees noor tšellist Valle-Rasmus Roots, kelle mängutehniline üleolek, agoogiline veendumus ja bravuurist hoiduv kehakeel lubasid asetada esiplaanile tõsise muusika, taandades viisakalt solisti enese (kahtlemata sisuka) isiku. Šostakovitši väljenduse isepära näib Roots üpris orgaaniliselt tajuvat. Sellise, olgugi et subjektiivse üldmulje loomine on väärtus iseeneses, mis pole jõukohane igaühele, ning viitab pühendunud tööle nii teose peensuste kui suurema pildi kallal. Kõlalise lopsakuse ja rikkaliku värvipaleti saavutamises on hindamatu roll ka pillil – nimelt mängib Roots 1904. aastal valmistatud suurepärasel tšellol (meister Celeste Farotti), mille on käesoleva aasta aprillist andnud tema kasutada Eesti pillifond.

Paraku ei evinud võrreldavat kindlust orkestrantide kollektiiv tervikuna, kust küll ajuti tõusid esile säsikad ja kvaliteetsed remargid, ent teisal esines mõnetist kohmakust, püüdes haakuda paremini valmistunute elaaniga. Tagajärjeks oli paigutine artikulatsiooniline kõhklevus ja kõlaline ebaühtlus, vahel lausa lohiseti solisti impulsside slepis. Õnneks ei kummitanud säärane mõteteahel kaugeltki kogu esituse vältel, pigem efemeerselt ja just keerukamates lõikudes, kus Šostakovitši üsna kammermuusika vaimus kirjutet orkestripartii kapriissemaks või hõredamaks teisenes, nõudes mängijailt tugevat närvi ja tehniliselt kindlat sooritust.

Teises pooles esitati Paul Mägi dirigeerimisel verinoore Šostakovitši 1. sümfoonia (1924/25), mis on põnev sümbioos nobedast mõttelennust ja vaimukusest kõrvuti dramatismi ja traagikatunnetusega. Helilooja nooruse taustal mõjub teose sisukus ja tehniline leidlikkus lausa põrpivalt: ei ole esimene järgnevatest kehvem. Nagu tšellokontserdis, valitseb siingi kammermuusikalik mõtlemine, mis asetab terviku kujundamisel igale orkestrandile üsna suure vastutuse. Olgu ära märgitud mõni enim meelde jäänud panustaja, nagu klarnetist Artūras Šukys, Märt Metsla trompetil, Anni Ruugla föödil, kauni kõla ja peene intonatsiooniga viiuldaja Eeva-Maria Laas.

Esmaspäevase kontserdi pealkiri “Fookuses on tudengid” reetis õhtu sisu vaid osaliselt. Üliõpilased olid tõepoolest keskmes, siiski valdavalt interpreetidena. Pakuti meeleolukat ja kontrastset kokteili XX sajandi erinevate esteetiliste suundumustega loojailt, sekka päris värsketki heliloomet. Viimasesse kategooriasse mahub Richard Mägari (s 1998) tšellopala “8”, mille Andres Metspalu veenvalt ette kandis. Prevaleeriv meloodilisus ja tajutavalt tšello harjumuspärasemaid omadusi rõhutav pillipärane helikude lubavad aimata eeskujusid aegade tagant Bachist Brittenini.

Sügavaima elamuse pakkus pianist Kristi Kapten, kes esitas klaari, selge ning mõtestatud moega György Ligeti etüüdid nr 10 ja 13. Juba etüüdide sugestiivsed pealkirjad “Võluri õpilane” ja “Kuraditrepp” lubavad ennustada tõelist kõlalist ja tehnilist tulevärki, mille kadestamisväärse süvenemisjõuga realiseerimise eest teenis pianist vahest õhtu marulisima aplausi.

Festivalikontsertide kõiki rikkusi ei võimalda see põgus meenutus adutavalt sõnadesse püüda, mistap jääb vaid tagasihoidlikult soovitada külastada järgmist “SügisFesti”.