Aja tajumisest muusikas. Elis Vesiku “Kadumispunkt nägemisväljal”

25/10/2017

 

 

Oktoobri lõpus toimunud rahvusvahelisel nüüdismuusikafestivalil “AFEKT” tuli esiettekandele Elis Vesiku orkestriteos “Kadumispunkt nägemisväljal”. Elis Vesik on õppinud heliloomingut EMTAs Helena Tulve ja Toivo Tulevi juures ning on end täiendanud Lyoni kõrgemas rahvuslikus konservatooriumis. Tal on ka bakalaureuse kraad eesti filoloogia erialal Tallinna ülikoolist, kus ta lisaerialana õppis audiovisuaalset kompositsiooni.

 

Elis Vesiku teos “Impacts” pälvis 2014. aastal Viini muusika ja esituskunstide ülikooli rahvusvahelisel heliloojate suveakadeemial peapreemia, millega kaasnev tellimusteos “To become a tree” tuli ettekandele 2016. aasta suveakadeemia raames Viinis, Arnold Schönbergi keskuses. Sama teos valiti tänavu kevadel Sitsiilias peetud rahvusvahelisel heliloojate rostrumil kümne soovitatud teose hulka. Sel suvel osales Elis Vesik Pariisis toimunud IRCAMi uue muusika festivalil ManiFeste, kus tema uudisteose esitas Prantsuse Raadio filharmooniaorkester Pierre-André Valade’i juhatusel.

 

Järgnevas kirjutises tutvustab helilooja lähemalt oma teost “Punctum concursūs in prospectu” (“Kadumispunkt nägemisväljal”) ning laseb pisut pilku heita sellele, mis peitub helide maailma taga.

 

Üks keskseid teemasid siin on minu jaoks ehk see, kuidas aja tajumine mõjutab muusika kirjutamist ja vastupidi, kuidas kirja pandud muusika mõjutab kuulaja jaoks aja tajumise viisi. Otsin erinevaid struktuure ja harmooniaid, mis aitavad hetkes püsida. Otsin muusikalisi vahendeid, mis aitaksid toetada teatud puhta temporaalsuse keskset mõtlemist lootuses, et see aitab ära tunda elu tsüklilisust, hingamist, rahu. Näiteks on mulle olnud oluline kulgevate harmooniaväljade loogika, kus teatud aja tagant korduvate helide hulgas kuigi palju või üldse midagi ei muutu.


Harmooniate genereerimiseks kasutasin oma teoses eksponentsiaalvõrrandit, mis võimaldas luua teatava mikrotonaalse häälestuse ja akordiloogika. Nii sai kõrvutada oma mikrotonaalset häälestust pillide naturaalse häälestusega ning neid häälestusi omakorda võrrelda praegusaegse tempereeringuga (siin on oluline seegi, et teoses eksisteerivad erinevad häälestused rahulikult koos). Püüan silmas pidada, et struktuurid ning akordiloogika toetaks vertikaalset ajatunnetust, kindla suuna puudumist (mittedirektsionaalsust) ning rõhutaks tsüklilisust. (Direktsionaalsuse mõistet on käsitlenud John A Sloboda oma raamatus “Perception and Cognition in Music”) Näiteks suurele orkestrile ja lindile kirjutatud teoses “Punctum concursūs in prospectu” (“Kadumispunkt nägemisväljal”) moodustavad üksteise sisse jooksvad ja lõikuvad helid (glissando’d) omamoodi fraktaalse spiraali. Selline struktuur pakub võimalusi ka lõputuks korduseks.

Harmooniaid genereerides on aluseks kahanev eksponentsiaalvõrrand (eksponentsiaalne kahanemine). Kui rääkida lähemalt võrrandi teostamise tehnikast, siis nägin siin head võimalust võtta võrrandi ühe poole aluseks teatav heli fundamentaalsagedus, mis kahanedes liigub nullväärtuse suunas (samas sinna kunagi jõudmata), võrrandi teine pool aga annab seega vastavalt arvutustele rea kasvavaid punkte (sagedusi). Seega sain iga valitud fundamentaalheli järgi arvutada oma harmoonilise rea. Teose akordid kasvavad seega justkui lõpmatusse, samas orkestri võimalused ning reaalsus seavad teatud piiri. Fundamentaalheli, millelt oma akordid arvutasin, liigub teatava jagatava väärtuses nullväärtuse (nullsageduse) suunas. Seda protsessi illustreerib teoses glissandeeriv liin.

 

Paljud muusikavälised seosed tekivad hiljem. Näib, et mida enam on muusika loomise protsess seotud muusika enda ja muusikalise reaalsusega, seda rohkem annab see võimalusi peegeldada ümbritsevat ja selle mustreid.

 

Just kahanev eksponentsiaal on mulle pakkunud struktuuri osas suuri võimalusi, suhteliselt aleatooriliselt materjali esitamise viisilt (“Fluchtpunkt” ) läbikomponeerituma teostuseni (“Punctum concursūs in prospectu”), kus sain realiseerida oma ideid veidi korrastatumalt. Leidsin selle kohta mõtteid oma möödunudkevadisest kirjavahetusest dirigent Baldur Brönnimanniga:

 

“Mulle meeldib idee muusika sisemisest kvaliteedist (intrinsic quality), mis mõjub kuulajale korrastavalt. Sooviksin mõelda, et idee poolest võiks struktuur toimida ka isejuhtiva energeetilise süsteemina. Oluline on töötada fookuspunktidega või nagu ma neid näen – matemaatiliselt arvutatud energiapunktidega.”

 

Akordiloogikas jõudsin enda jaoks teatava lahenduseni juba 2015. aastal teost “To become a tree” kirjutades, kus järjestikku jooksvad vertikaalsed akordid esinesid impulssidena, mis justkui hajusid vertikaalselt. Sealt sai ilmselt alguse ka teatav renessanslik harmoonia ja aja mittedirektsionaalne, vaid vertikaalne tunnetus. Viimastes orkestrilugudes kasutan juba teadlikumalt akordide horisontaalset ja vertikaalset asetust: vertikaalselt antud akordid kulgevad osaliselt ka horisontaalselt, akordide endi vahel puudub seos, kui välja arvata teatud arvutuste lähtepunkt.

 

“Punctum concursūs in prospectu” struktuuri ühe põhitelje moodustavad kokku suunduvad glissando’d – see võte on inspireeritud samalaadsest kadumispunkti nähtusest optikas. Kui rääkida glissando’st, siis see on paradoksaalselt nagu paigalseis, kuid samas ikkagi mingisugune liikumine, mis toetab mittedirektsionaalsuse ideed. XVI sajandil kirjeldas astronoom, filosoof ja matemaatik Guidobaldo del Monte ühena esimestest teatavat optilist fenomeni, kus kaks joont kohtuvad, mõistega punctum concursūs. Saksa keeles nimetatakse seda optilist nähtust  fluchtpunkt (ingliskeelne vaste vanishing point), millest on ilmselt tulnud eesti keelde termin kadumispunkt, mis pakub minu teose kontekstis veidi avaramat tõlgendusvõimalust.  Katsetasin ka teatud perspektiivinihkega, mis väljendub mõningates mittekorralistes muutustes ning struktuuriüksuste kordustes, mis aga ideeliselt võiksid olla järeleulatuvalt adutavad, et kindlustada teatud vertikaalsuse taju. Aastaid tagasi tutvusin Jaapani traditsioonilise teatri erinevate vormidega ning mind võlus eriti ning jäi kummitama üleelusuuruste žestide (nn mie) kõnekus ning järskudele perspektiivimuutustele toetuv koreograafia, mida seostaksin teatava perspektiivimuutusega oma muusikas. On huvitav, et Jaapani traditsioonilise teatri vormid, mille varaseimad teated pärinevad XIII sajandist, ning Euroopa renessanss ajaliselt kattuvad. Ka väljendusvahendites on näha paralleele, mis omakorda annab aimu eriomasest aja tunnetamise viisist, millega tunnen suurt lähedust.

 

 

Kui rääkida teatud mittedirektsionaalsusest ja mitteprogressisuunalisusest, siis hämmastun ikka ja jälle, kuidas paljud heliloojad on jõudnud samade järeldusteni. Üks silmapaistvamaid neist on Klaus Lang, kes on palju asju ka hiilgavalt sõnastanud. Väga tabav on tema ütlemine, et piirid meie noodistuses on meie muusika piirid (borders of our notation are the borders of our music). Lang väidab, et kui ta kirjutab muusikat, siis ei loo ta uusi muusika märgistussüsteeme (notational systems), vaid soovib mõista, milline mõju on olemasolevatel märgistussüsteemidel meie mõtlemisele. Lang on toonud välja, et vaadates muusikaajalukku, on märgistussüsteemi muutumine muutnud alati ka muusikalise aja tajumise viisi. Keskaegsest neumast oli väga oluline samm edasi renessansiaegse mensuraalse märgistuse arendamine. Kui vaadelda, kuidas tajuti aega renessanssmuusikas, võib üldistavalt öelda, et aeg oli renessansiajastul pigem ujuv protsess ning muusikaline ülesehitus näitas teatud ajastuktuuri. Tonaalse süsteemi arenguga, kui modaalharmoonia asendus tonaalsega, muutus radikaalselt ka märgistussüsteem ja ka see, kuidas aega tajuti. Näiteks renessanssmuusikas on teatud pikkusega akord, kust võib edasi liikuda erinevates suundades. Barokiajastul liigub aga iga akord väga kindlas (fikseeritud) suunas. Klassikalises ja romantismiajastu muusikas ei olnud aja tajumisel oluline mitte ainult liikumise suund, vaid ka idee ajast, kus kõik viib kulminatsioonini, teatavale kõrgpunktile struktuuris.

 

Kui nüüd mõelda, milliseid vahendeid on võimalik kasutada, et tekitada aja tajumisel mittedirektsionaalset ja mitteprogressisuunalist mõtlemist, siis ongi loogiline kasutada struktuure ja võtteid, mis sedalaadi mõtlemist toetaksid ning on samas metatasandil olnud kasutusel aegu tagasi.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload