_page-0001.jpg)
Kui me saabusime Kassarisse, mõtlesin, et see on maailma kõige rahulikum ja puhtam paik. Siit saab igaüks meelerahu ammutada ja looduse jõud maandab kõik ebakõlad, mis kiires ja rutiinses elutempos on hinge kriipima jäänud ... Kadakad, mereäärne maastik ja koht, kus nautida täielikku üksindust, kuulatades vaid õrnalt kaldasse uhtuvaid laineid, vaikust, mis paneb oma loomust kuulma ...
Festivali korraldaja, oboemängija Dmitri Bulgakov. FOTOD CLAIRE HUYDTS
Sel suvel 27. juulist 2. augustini juba kaheteistkümnendat korda toimunud Hiiumaa “Homecoming” festivali korraldab Moskvast pärit ja seal ka oma muusikalise hariduse saanud oboemängija Dmitri Bulgakov. Juba aastal 1998 olid Bulgakov ja tema sõbrad Moskvas algatanud hiljem iga-aastaseks kujunenud jaanuarikuise festivali, kus välismaale emigreerunud vene muusikud taas kodumaal üles astuvad. Moskva festivalist ajendatuna tekkis neil soov teha ka samalaadne suvine kohtumine. Kuna Bulgakovile on Hiiumaa väga südamelähedane koht, kus ta on juba lapseeast peale, aastast 1982, käinud igal suvel, loodigi siin tema initsiatiivil aastal 2006 teine, suvine “Homecoming” festival.
Bulgakovi sõnul on Hiiumaa festival talle iga kord omamoodi kojutulek ja sellisena vaieldamatult aasta parim aeg, kui saarel saavad nädalaks kokku kauaaegsed sõbrad, kes tahavad koos musitseerida ja mängida muusikat, mis neile meeldib. Seda erilisust võimendab omakorda Hiiumaa loodus, mis inspireerib muusikuid esinemiseks kasutama ka ebaharilikumaid paiku – mõisaid, aitu, metsa, mereäärt, kus kontserdisaalides mängima harjunud muusikud tavaliselt üles ei astu. Bulgakov tõdeb, et niisuguseid sündmusi, kus inimesed tahavad ise koos mängida ja tulevad kokku nagu perekond, leiab tavapärasest kontserdikalendrist väga vähe. Just see teebki festivalist Bulgakovi ja tema sõprade jaoks aasta ühe oodatuma sündmuse.
Tänavusel festivalil anti Hiiumaa eri paigus kokku neli kontserti, kus astusid üles Dmitri Bulgakov (oboe), Anton Dressler (klarnet), Ksenia Bašmet (klaver), Timur Jakubov (vioola), Boris Andrianov (tšello), Roman Mints (viiul), Pavel Strugalev (oboe), Leonid Gurjev (trompet), Victoria Calvo-Ordónez (flööt), Peeter Sarapuu (fagott), Kristel Aer (orel), Frédéric D’Oria-Nicolas (klaver) ja Jekaterina Ivanova (klaver, klavessiin), Homecoming kammerorkester Lev Markizi ning Homecoming vokaalansambel Petr Savinkovi juhatusel. Lisaks toimus ka galakontsert Tallinnas Mustpeade majas, kus esinesid festivali kammerorkester ja solistid.
Kui mõelda teistele festivalidele, kus hiljuti käinud olen, eristub Hiiumaal kogetu eelkõige ääretult perekondliku ja intiimse atmosfääri poolest. Isegi korralduslikult on kõik asjad aetud nagu perekonnas, kus on ülimalt sõbralik õhkkond ning kus kõigiga arvestatakse. Kontsertide vahetu õhustik tõi mõttesse midagi schubertiaadi sarnast, musitseerimine justkui kellegi kodus, kus sõbrad mängivad sõpradele ning kus ka kuulajad saavad muusikute sõpradeks ja vastupidi.
Seekord oli festivali aukülaline juba üsnagi soliidses eas dirigent Lev Markiz. Ta on ammune tuttav nii mõnegi eesti heliloojaga, ka Arvo Pärdiga, keda tunneb juba 60 aastat, ja Jaan Räätsaga, kelle muusikat ta on palju nii mänginud kui ka juhatanud. Eestis käis Markiz esmakordselt aastal 1957 Moskva kammerorkestri kontsertmeistrina. Aastal 1965 juhatas ta Moskvas esimest korda Räätsa kontserti kammerorkestrile, mida esitati hiljem palju ka sama orkestri välisreisidel. Moskva konservatooriumis Juri Jankelevitši klassis viiulit, Kirill Kondrašini käe all dirigeerimist ja Maria Judina juures kammermuusikat õppinud Markiz tundis isiklikult näiteks Alfred Schnittket ja Dmitri Šostakovitšit. Tema dirigeerimisel on valminud peaaegu sada plaadistust. Homecoming kammerorkester , mille juhatamine tõi Markizi Hiiumaale, on loodud Šveitsi Animato fondi toel. Tänavu mängis orkestris Eesti, Venemaa, Poola, Leedu, Slovakkia, Belgia ja Läti muusikuid. Loomulikult oli kõigil orkestrantidel eriline tunne kohtuda dirigent Markiziga, kes on nii palju näinud, puutunud kokku legendaarsete suurkujudega ning esitanud oma elu jooksul väga palju erinevat muusikat.
Eesti muusika festivalil
Festivalil kõlas palju eesti muusikat – Pärdi, Kõrvitsa, Tüüri, Vähi teoseid. Seekord telliti festivalile esmakordselt ka uudisteos, mille kirjutas Lauri Jõeleht, kelle loominguga Bulgakov on ka varem kokku puutunud. Festivaliks loodud teoses “Silmapiir” oboele, viiulile ja keelpilliorkestrile suutis Hiiumaa juurtega autor väga veenvalt panna muusikasse meeleolud, mida äratab sealne loodus. Teoses domineeris hõljuv kõla, saarele iseloomulik rahulik kulgemine ja mõtlik enesessesüüvimine. Eesti muusika esitamine Hiiumaa festivalil ei ole eesmärk omaette, vaid puhtalt muusikute enda soov ja valik. Bulgakov peab eesti muusikat väga omanäoliseks ning hindab meie heliloojate koolkonda üheks huvitavamaks ja originaalsemaks. Nii on muusikud valinud ka Moskva festivali kavadesse näiteks Tobiase, Tambergi, Tüüri ja Pärdi loomingut.
Erkki-Sven Tüür räägib kammerorkestri proovis oma teosest "Lighthouse", paremal Lev Markiz.
Vene kooli kõla
Festivali eredamatest muljetest toon esile kammermuusika kontserdi Hiiumaa muuseumi Pikas majas 27. juulil. Pean tunnistama, et kogu festivalilt jäi lausa kummitama tšellist Boris Andrianovi mäng, mis oli minu meelest tšellomäng selle ülimas võlus, ilus ja täiuses. Eriti jäi tema esitustest meelde Brahmsi e-moll sonaat, mida Andrianov mängis koos Venemaal õppinud prantsuse pianisti Frédéric D’Oria-Nicolas’ga. Tšellist pööras igale noodile tähelepanu, kõla oli sedavõrd armastusega koheldud, et sobis tohutult hästi Brahmsi ekspressiivsusega. Tema musitseerimine pani kuulajaid tahtma iga hinna eest kuulda iga nooti. Tundus, et teisiti seda sonaati mängida ei saakski. Andrianov, kes on õppinud Moskva konservatooriumis Natalia Šahhovskaja ja Berliinis Hanns Eisleri muusikaülikoolis David Geringase juures, on võitnud mitmetel konkurssidel auhinnalisi kohti, millest üks hinnalisemaid on kahtlemata 1998. aasta kolmas preemia kuulsal Tšaikovski konkursil. Nüüd õpetab ta ise Moskva konservatooriumis ning kontserteerib solisti ja kammermuusikuna üle terve maailma.
Teise mõjusama mulje sain Šostakovitši vioolasonaadist Timur Jakubovi ja Ksenia Bašmeti esituses. Jakubovi musitseeris ääretult meeldivalt ja ei mäletagi, millal viimati oli vioolamängu nii mugav jälgida. Tekkis tunne, nagu iga poognatõmme oleks lõputu hingetõmme, pill kõlas vastavalt vajadusele kas naiselikult õrnalt või mehelikult jõuliselt. Sonaadi sügavtõsise olemuse tõi eriti hästi välja pianist, kes on seda helitööd palju kordi mänginud koos oma isa Juri Bašmetiga. Emotsionaalselt tohutult väljendusrikas oli sonaadi finaal, kus Jakubov elas niivõrd sisse, et tekkis tunne, nagu kuuleksime Šostakovitši viimast pihtimust, mida see teos väljendas.
Timur Jakubov on lõpetanud Moskva konservatooriumi viiulierialal Sergei Kravtšenko ja Aleksei Košvanetsi juures ning täiendanud end kammermuusikuna Genfi muusikakõrgkoolis ja on enda asutatud Fratres kvarteti esimese viiulina saavutanud konkurssidel (muuhulgas näiteks Joachimi konkursil Weimaris) hulgaliselt auhinnalisi kohti.
Meelde jäi ka omanäoline kontsert Soonlepa mõisas 29. juulil. Alustati mõisahoones, kus mängiti Maximilian Heidrichi, Ludwig van Beethoveni ja Eugène Bozza duosid ja triosid. Edasi juhatas Anton Dressler klarnetil improviseerides publiku järgmisse kontserdipaika. Mere ääres ootas meid jõuline Homecoming vokaalansambel, kes esitas Petr Savinkovi juhatusel neli kontrastset ja efektset laulu. Seejärel juhtis koor rahva lauluga õue, kus oli üles seatud väike lava ja elektroonika. Nüüd algas kontserdi kõige meeleolukam ja huvitavam osa – ligi pooltund Dressleri improvisatsioone, mis kõlasid tänu luuperile eriti inspireerivalt ja vägevalt. Lõpuks juhatas klarnetist meid uuesti peamajja, kus oli end sisse seadnud orkester, et esitada kaks lugu solistidega.
Hetk Pühalepa kirikus toimunud Bachi "Brandenburgi kontserdi" proovist. Vasakult Roman Mints, Victoria Calvo-Ordonéz, Dmitri Bulgakov ja Leonid Gurjev, tagaplaanil Homecoming kammerorkester, juhatab Lev Markiz.
Viimase elamusena märgin Bachi 2. “Brandenburgi kontserdi” esitust festivali lõppkontserdil 30. juulil Pühelepa kirikus. Neli eripalgelist tugeva karakteriga solisti Roman Mints, Dmitri Bulgakov, Leonid Gurjev ning Victoria Calvo-Ordónez moodustasid kena ansambli. Eriti meeldis viiuldaja Mintsi baroklikult kerge mängustiil ja teises osas meloodiate väga selge fraseerimine, tema nõuanded suutsid ka keelpilliorkestri õhuliselt ja kergelt kõlama panna, lisades mängustiilile elu ja karakterit. Muljet avaldas ka Bulgakovi erakordselt selge ja laulev oboetoon ja mõjuvõimas fraseerimine. Teeb rõõmu, et sedavõrd särav muusik on õppejõud ka meie muusikaakadeemias.