_page-0001.jpg)
Kas just põlvkonnavahetust, aga värsket verd ning uut lähenemist on muusikasse alati vaja. Tubli kolm aastat tegutsenud Pärnu punt Steps to Synapse on, eriti bändiliikmete noorust arvestades, juba üsna eakas. Millegipärast armastatakse neid lahterdada indie-popi alla, mis tegelikult ei ole päris korrektne. Päris indie-pop ei ole enam ammu indie ja enamasti ka mitte popp. Tõsi, Steps to Synapse’i hästi õnnestunud tantsulisel debüütalbumil “The One” kostub muusikat, mida võib puhanguti ehk tõesti pidada kitarrikeskseks, õrna psühhedeelse mõjuga indie-popiks (näiteks laul “Leave Me to Be”), aga see stiil ei domineeri ning ongi hea. Tuleb tunnistada, et selles žanris on väga keeruline teha midagi, mida poleks juba paarsada tuhat korda tehtud ning kuigi bänd teeb, mis suudab – ja suudab päris hästi – siis oleks keskendumine indie’le teinud albumi liiga etteaimatavaks ning üheülbaliseks. Õnneks nii ei läinud. Jalgratast pole mõtet leiutada, seda on juba niigi palju tehtud. Steps to Synapse’i parimad hetked saabuvad siis, kui bänd on ette võtnud maitseka pop-souli. Haaravat pop-souli, kumedat funk-bassi ning falsetti ulatuvaid diskovokaale kostab vabalt voogava tunnetusega stiilses palas “Gold Digger”, samuti bändi seni ilmselt tuntuimas loos “Take Me Home”. Steps to Synapse on Lisann Aljaste (vokaal), Ivo Leesar (vokaal, kitarrid), Siim Siimer (soolokitarr), Karl Birnbaum (bass) ja Johannes Eriste (trummid). Ilmselgelt muusikud alles otsivad oma rada, kuid kui seljakotis on orgaaniline pillimäng, nakkavad meloodiad ja sümpaatsed lauluhääled ning kui seda saab kombineerida sooviga õppida ja areneda, siis võib üpris kindel olla, et me kuuleme sellest ansamblist veel.