Rohtumised. Silver Sepp / Silver Sepp

Silver Sepa kauaoodatud uus sooloplaat (2013. aastal ilmunud “Mis asi see on?” võitis teenitult suure tähelepanu ja poolehoiu) on üsna mitmel moel ja mitmes mõttes roheline. Mitte ainult pealkirja või kaanekujunduse, vaid ka hoiakute ja neisse kodeeritud ilmavaate poolest. Aga ka lähenemiselt muusikategemisele ja instrumentaariumilt. Palun väga, Silver Sepa “pillipargis” on aukohal varasemast juba tuttavad naelapillid, aga ka häälestatud propaanballoon ja ühes loos lausa papist kohvitops. Päris ilma traditsiooniliste pillideta siiski hakkama ei saa, aga ka need instrumendid on naturaalsed-akustilised: kitarrid, ukulele ja klarnet, külalismuusiku Karl Laanekase käes ka bandžo.

Album avaneb svengrünberglikult eeterliku lauluga “Hakatuseks”. Atmosfääri loovaid palu kohtab ka edaspidi ja need hetked on lummavad. Stuudios pole maitsemeeltesse kummitama jääva kõlaleeme kokkukeetmine keeruline, aga Silver Sepa kontsertidelt teame, et ta saab samasuguse lumma loomisega hakkama ka laval. Stiililt on plaat üsna samas laadis kui varem, sisaldades teatud portsu ugriüminat, aga rohkem singer-songwriter’likke enesepeegeldusi, mis on kord mõtlikud, teisal heas mõttes loosunglikud (omamoodi “tõrvikulaul” “Eneseotsijad”), lõpuks lausa pöörased (“ökogruuv” laulus “Kohvi!”). “Tahan saada meremeheks” on lõbus ja lahe, Kristiina Ehini sõnadele loodud “Kui äkitselt muutuvad ilmad” nukker-ilus. Laulus “Mu rõõm on lõputu” lööb taustalauljate reas kaasa keegi, kelle nasaalne kantileen kõlab justkui laulaks Jaak Johanson. Ka laul ise on täpselt selline, mis võinuks kõlada Johansonide populaarsuse haripunktil, kogu saal kontserdilõpulugu kaasa laulmas. Aga see on vaid väike põige rohtumata rajalt, mis on tervikuna ainult Silver Sepa oma. Plaat peegeldab muusiku suurt sisendusjõudu ja võimet kuulajat kaasa haarata. “Rohtumised” väärib korduvat ja keskendunud kuulamist.