Ivari Ilja – Carnegie Halli-küpseks kinnises toas ei saa

08/09/2017

 

Eesti muusika- ja teatriakadeemia sai tänavu uue rektori. See on oluline sündmus, on ju meie Eesti ainus muusikakõrgkool kiirguskeskus, kuhu suubub ja kust lähtub põhiline meie professionaalsest muusikaelust. Sellele ametikohale valitud pianist ja muusikaakadeemia professor Ivari Ilja on Eesti üks väheseid suure rahvusvahelise karjääriga interpreete, kes on koos maailmanimega lauljate Dmitri Hvorostovski, Irina Arhipova ja mitmete teistega kontserte andnud sellistes saalides, kuhu Eesti soolomuusikud paraku enamasti ei jõua. Tema klaveriõhtud ja esinemised klaverikontsertide solistina on toonud kokku täis saale ning vaimustunud vastuvõttu. Viimane meeldejääv soleerimine oli tänavu jaanuaris ERSOga Tšaikovski 1. klaverikontserdiga. Ilja õppekäik on teinud läbi Tallinn muusikakeskkooli õpetaja Eve Paju juures, järgnesid õpingud Tallinna konservatooriumis (praegune EMTA) prof Laine Metsa klaveriklassis. Seejärel õppis Ivari Ilja Moskvas Vera Gornostajeva ja Sergei Dorenski juures. Ivari Ilja klassist on tulnud paljutõotavaid pianiste nagu Mihkel Poll, Sten Heinoja, Sten Lassmann, Johan Randvere, Maksim Štšura jpt.


Ivari Ilja kuulub mainekasse mänedžmenti Askonas Holt. Mänedžmentidest võib leida küll meie dirigente, kuid paraku mitte instrumentaliste. Enne kui jõuame intervjuu juurde, tsitaat ühest kontserdiarvustusest: “Kogu kontserdiõhtu vältel näitas Ilja end kindla ja võrdväärse ansamblipartnerina. Ta on just nimelt partner, mitte saatja, inspireeritud ja inspireeriv, iga võimalikku pausi, pisimatki nüanssi ja liikumist tunnetav. Ta teadis täpselt, millal jälgida ja oma partii allutada ning millal võtta juhtimine enda kätte. Klaveri pani ta kõlama nagu sümfooniaorkestri. See oli harva esinev maagia.” (Financial Times)

 

Meie ainus muusikakõrgkool Eesti muusika- ja teatriakadeemia on olnud varsti juba ligi 100 aastat meie muusikakultuuri tugisammas, oluline alma mater, ja läbi aegade oma taset hoidnud.
Teie olete selles õppeasutuses olnud tudengi, õppejõu ja klaveriosakonna juhatajana ning nüüd rektorina. Milline on praegune EMTA, mille etteotsa te sel sügisel astute?

 

Ega EMTA hetkeseisu vist paari sõnaga iseloomustada ei saagi, lühike formuleering EMTA kogu sisu kindlasti ei avaks. EMTAs on palju erialasid, valdkondi, koolkondi, suundi ja voolusid. Kindlalt võin öelda, et muusikaakadeemia on praegu väga huvitav, omanäoline kõrgkool.
Olen selles majas kaua töötanud, näinud halvemaid ja paremaid aegu. EMTA on läbi käinud pika arengutee ja praeguseks kujunenud rahvusvaheliselt kõrgetasemelist muusika- ja teatriharidust andvaks kaasaegseks õppe- ja teadusasutuseks. On hea, et akadeemias on eredaid, eriilmelisi loovisiksusi ja pühendunud õppejõude ning teadlasi, motiveeritud ja andekaid üliõpilasi.

Kas näete vajadust midagi EMTA ülesehituses, struktuuris muuta?


Vaja on muutusi akadeemilises struktuuris, juhtimises ja osakondade töös. Siin on killustatust ning tuleb leida tõhusamaid lahendusi. Struktuurireform peab toimuma akadeemia peret kaasates, leidmaks optimaalse ülesehituse, mille vajalikkust ja kasulikkust mõistaks töötajate enamus ning mis tagaks parema juhtimise ja struktuuriüksuste ladusama koostöö.

Mainisite oma valimisplatvormis, et soovite integreerida õppekavadesse rohkem ettevõtlusõpet ja tulevase erialaga seotud kommunikatiivseid võimeid arendavaid õppeaineid ja praktikaid ning arendada koostööd tulevaste tööandjatega. Miks see teie nägemuses vajalik on?

 

See on tänapäeval kõigil erialadel vältimatu. Ka loomingulistel erialadel ei saa hakkama lihtsalt “puhast kunsti” tehes, on vaja eelnevat kontakti võimaliku tulevase ametiga, ka teadmisi kontserdikorraldusest ja turundusest. Instrumendiõpetuses on olulisel kohal orkestri- ja pedagoogiline praktika ning lauljatel ja näitlejatel teatripraktika, muusikapedagoogidel kokkupuude kooliga juba õpiajal. Muusikateadlased peaksid julgemalt proovima oma võimeid erinevates meediakanalites, kirjutama muusikaarvustusi ja publitsistikat, mitte ainult tegema teadust. Akadeemia peaks üliõpilastele andma laiema valmisoleku selleks, mis neil tulevases elus ette võib tulla, ning mis kõige tähtsam, õpetama edasi õppima ja end igakülgselt arendama ka pärast diplomi kättesaamist.

 

Viimasel ajal on palju arutletud selle üle, et kõrghariduse olemus ja ülikool kui institutsioon on muutumas. XIX sajandil oli ülikool nagu vaimne akadeemia, XX sajandil sai ülikoolist ka kutset ja ametit andev asutus. Nüüd aga taas annab ja garanteerib kõrgkool järjest vähem tööd ja ametit. Kas peaksime siis tagasi pöörduma vaimse akadeemia poole?

 

See on loomulik, et ülikool ajaga koos muutub. Tänapäeval räägitakse palju sellest, et ülikool peaks ühiskonda rohkem teenima, reageerima ühiskonnas toimuvatele muutustele ning andma omalt poolt ideid ja impulsse edasiminekuks.

 

Erialade sisu muutub, mõned erialad kaovad ja teised tulevad asemele. Muusika- ja teatriakadeemia on selles mõttes ehk üks alalhoidlikumaid ülikooli tüüpe. Näitekunst lummas inimesi juba Antiik-Kreekas ja lummab ka tänapäeval, kuigi teater on olnud pidevas arengus. Ka klassikaliste pillide puhul võime olla peaaegu kindlad, et lähima aastasaja jooksul ei kao need kuhugi, nagu ka inimeste soov nendele pillidele loodud surematuid šedöövreid ikka ja jälle nautida. Heliloojad loovad uusi teoseid, kasutades uusi instrumente, elektroonikat, uusi tehnoloogiaid, sedamoodi tekivad ka uued muusikaerialad. Nii et, jah, see kõik vajab sünniks ja arenguks kindlasti vaimset akadeemiat.

 

Meie ajal muutub ühiskond ja mõttesisud väga kiiresti. Muutused toovad kindlasti kaasa ka segadust ja orienteerumisraskusi. Ka üliõpilastes on stressi ja segadust. Ülikoolilt oodatakse nagu mingit valmis paketti, koos haridusega ka töökohti. Aga võibolla seda kõrgkoolilt ootama ei peakski?

 

Kui noor inimene on suures segaduses ning raskustes oma koha leidmisel, siis on ülikool ilmselt teinud midagi valesti. Kuid päris ilma stressita ju elus läbi ei saa. Ehk on stress ja võime seda taluda eeldus läbimurdeks, probleemile lahenduse leidmiseks. Vähemasti meie esituskunstide erialade üliõpilased on stressiga harjunud, nad kogevad seda ju ikka ja jälle näitelaval, kontserdil või eksamil esinedes.
 

Mis sai otsustavaks, et hakkasite mõtlema rektoriameti peale?


Otsustav oli kandideerimisettepanek, mis mulle esimest korda tehti kümme aastat tagasi. Kuna olin siis õppejõu töö kõrval ka aktiivselt tegutsev muusik, ütlesin ei. Sama ettepanek tehti ka viis aastat tagasi, mille peale andsin lubaduse kandideerida järgmistel, 2017. aasta rektori valimistel. Lubaduse täitsin. 

 

Rektorina tuleb esinemisi ja pedagoogitööd muidugi vähendada, kuid olen selle enda jaoks läbi mõelnud. Võin öelda, et kandideerimine tuli loomulikult, ilma kõhkluste ja siseheitluseta. Kuid valimiskampaania ja valimised osutusid pingutavaks ja tõsiseks ettevõtmiseks.

 

Olete näinud muusikakõrgkoole maailma erinevates paikades. Millised neist on teile meeldinud, mida oleks meil sealt eeskujuks võtta?

 

Nad on väga erinevad. Kasvõi Suurbritannia kuulsad muusikakõrgkoolid: Royal Academy of Music, Guildhalli muusika- ja draamakool, Royal Northern College of Music Manchesteris või Royal Scottish Academy of Music and Drama Glasgow’s, siis neil on eelkõige suurepärane materiaalne baas. Supertasemel pillid, hooned on erakordselt heas korras ja kuna eriti just London on tõmbekeskus kogu maailma noortele, siis voolab sinna kokku andekaid ja motiveeritud üliõpilasi.


Moskva Tšaikovski-nimeline konservatoorium on erakordselt võimas oma traditsioonide ja ajalooga, kuigi materiaalne baas pole olnud ehk nii hiilgav. New Yorgi Juilliardi muusikakool on jälle rahvusvahelisuse musternäidis, kus kõik kihab ja pulbitseb ning konkurents on ülitugev. Leedu ja Läti muusikaakadeemiad on omamoodi, traditsioonidega muusikakõrgkoolid ja üsna erinevad meie EMTAst. Sibeliuse akadeemia on maailma muusikakõrgkoolide hulgas tõeline hiid. Guildhalli muusikakoolis on tudengeid 800–900 ringis, isegi Juilliardis on alla 1000, aga Sibeliuse akadeemias umbes 1500. Ja neil on tõepoolest kadestamisväärsed olud. Kõigest on näha, et Soome riik peab haridust väga oluliseks. Poola on tugeva muusikakultuuriga maa, kus on huvitavaid muusikaõppeasutusi, põnev slaavilikkuse ja läänelikkuse sümbioos. Ühtegi neist ei tahaks otseselt kopeerida, vaid üritada pigem leida oma nägu. Tänapäeval on moes seda nägu isegi kunstlikult, brändi luues tekitada, kuid mina eelistan, et see kujuneks loomulikult. Võtame eeskujuks selle, mis on meile hea ja toetame seda, mis teeb meid ainulaadseks.

 

Loe edasi Muusikast 8-9/2017

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload