_page-0001.jpg)
Tutvusin Heino Rannapiga 1995. aastal, kui koorijuhtimise eriala üliõpilasena tuli kirjutada kursusetöö A. Kunileidist. Üks vähestest allikatest oli Heino Rannapi uurimustöö “Esimese eesti helilooja Aleksander Peeter Karl Säbelmanni (Kunileid) elu ja looming”. Kirjutusmasinal ümber löödud, kõvade kaante vahele köidetud EMTA raamatukogu arhiivi ainueksemplar avaldas mulle oma põhjalikkuse ja detailirohkusega sügavat muljet. Sellest kirjatööst aimdus kannatlikku, süvitsi minevat, analüütilise mõtlemisega uurijat. Hiljem, olles põhjalikult läbi töötanud Rannapi muusikakasvatuse alased teosed, süvenes see arusaam veelgi. Suur oli aga üllatus, kui avastasin, et teadlase kõrval on temas peidus ka humorist – kolmest Heino Rannapi koostatud muusikute anekdootide-naljajuttude kogumikust võib leida mahlakat lugemist nii muusikahuviline, -õpetaja kui interpreet. 9. juunil oli mitmekülgsel muusikul 90. sünnipäev, vestlesime temaga maikuus.
Heino Rannap tütre Mareliga. FOTO RAIVO JUURAK
Olete ühel või teisel moel nautinud juba üheksatkümmet kevadet. Kas praegune kevad ja suvi äratavad teis ikka veel huvi?
No muidugi. Minu emapoolsed sugulased on pikaealised. Ema kaks venda elasid üks 99- ja teine 102-aastaseks, õed 95 ja 100 vahele. Ema oli pere viimane, kolmeteistkümnes laps ja ainus, kellel oli lühem elu, 86 aastat. Aga jah – kõik ei ole ikka 90 eluaastani jõudnud. Praegu toimetab minu ümber neli põlvkonda: neli last, nende lapsed ja lapselapsed, nende tegemisi on huvitav jälgida.
Olete pärit Hallistest, õppinud seal kuueklassilises koolis, seejärel siirdunud Viljandisse ja lõpetanud sealse maagümnaasiumi. Samuti olete lõpetanud esimeses lennus Viljandi muusikakooli 1945. aastal. Need olid väga keerulised aastad – kõigepealt elu iseseisvas Eesti vabariigis, siis vene ja saksa okupatsioon ning lõpuks nõukogude anneksioon. Mida selline aeg noorele kujunevale isiksusele tähendab?
Eks see keeruline aeg oli küll, aga ka väga huvitav, eriti selles mõttes, et väga palju sai tegelda muusikaga. Algkoolis mängisin isa okariiniorkestris pikolo-okariini, siis kooli mandoliiniorkestris bassmandoliini. Viljandi gümnaasiumi džässorkestris mängisin klaverit ja puhkpilliorkestris tuubat. Sõja ajal olid kõik Viljandi viis kooli surutud kokku ühte väikesesse koolimajja, teised koolimajad olid Saksa sõjaväe käes. Tunde oli vähe ja selle tõttu aega palju. Lisaks orkestrites mängimisele harjutasin tublisti klaverit, laulsin segakoori Koit bassirühmas ning võtsin osa Ugala teatri operetilavastustest, lauldes sääl väikesi osi. Suviti mängisin Viljandi professionaalses puhkpilliorkestris alti. Aga poliitikat oli ka ikka parasjagu. Saksa okupatsiooni ajal oli kõva kord, mitmeid klassivendi kimbutati ja ka isal oli raske – ta oli ühiskondlikult aktiivne ja seetõttu oli tal iga valitsusega pahandusi.
Seejärel astusite Tallinna konservatooriumi koolimuusikat õppima. Millest lähtuvalt tegite sellise valiku?
Isa-ema olid ju õpetajad, ma andsin poisina isa koolis vahetevahel laulutunde. Isa oli õppinud Tartu õpetajate seminaris, seal sai päris kena muusikalise hariduse. Ta mängis viiulit ja klaverit ning tegutses koorijuhina. Mõtlesin, et tahaksin jätkata isa ametit. Oli kaks võimalust, kas minna (Tartu) õpetajate seminari või konservatooriumi muusikaõpetaja erialale. Proovisin konservatooriumi ja saingi sisse. Tol aastal moodustati väike, viie üliõpilasega rühm, mida hakkas juhendama Riho Päts. Nii see eriala omandamine algas.
Õppisite ka klaveri ja kompositsiooni erialal. Kuidas nõnda kujunes?
Olin lapsest peale rüblik, tahtsin ikka rohkem ja rohkem. Muusikapedagoogika alal jäi mul aega üle ning mõtlesin kompositsiooniga jõudu katsuda. Õppisin tõesti koolimuusika erialaga paralleelselt kaks aastat Heino Elleri kompositsiooniklassis. Tol ajal olid õppejõud kõik vanad, eelmise põlvkonna professorid. Minu õppejõud olid veel näiteks Mart Saar, Cyrillus Kreek, Alfred Karindi, Artur Lemba, August Topman jne. Kõik silmapaistvad õppejõud ja professorid! Kahe aasta pärast nägin, et Uno Naissoo ja Gennadi Podelski on meie rühmas minust palju andekamad ja loobusin. Oli võimalus teha eksamid klaveriklassi ja siis õppisin eriklaverit Bruno Luki juures.
Kuidas sattusite tööle Tallinna konservatooriumi?
Kui hakkasin koolimuusika õpinguid lõpetama, siis just enne õppeaasta lõppu Moskvast tulnud käsu kohaselt see eriala likvideeriti, sest niisuguseid laulmistunde nagu Eesti koolides Venemaal ei olnud. Rektoraat siis mõtles, et mida selle Rannapiga teha. Olin viiest sellel erialal alustanud üliõpilasest ainus, kes lõpuni jõudis. Ühtlasi olin viis aastat õppinud koorijuhtimist ja teinud riigieksami Eesti Raadio segakooriga ja siis otsustati, et las lõpetab koorijuhina. Selle peale tegi Estonia teater mulle ettepaneku tulla koorijuhiks, aga rektoraat suunas mind konservatooriumisse. R. Päts, T. Vettik ja A. Karindi olid just “ära saadetud” ja õppejõudude kohad vabad. Pidin kohe pärast lõpetamist üle võtma kõik R. Pätsi ained: muusikalise kasvatuse metoodika, harmoonia, pedagoogika. Õpetasin paljude aastate jooksul erinevaid aineid, lisaks juba nimetatutele veel üldpedagoogikat, pedagoogika ajalugu, partituuri lugemist, orkestri dirigeerimist, mida olin õppinud Roman Matsovi juures. Isegi muusika ajalugu õpetasin.
Olite Tallinna muusikakooli, praeguse G. Otsa nimelise muusikakooli esimene direktor ja töötasite sellena 16 aastat (1954–1970). Missugused isikuomadused võimaldasid nii pikalt sellel vastutusrikkal kohal töötada?
Keeruline öelda ... Ma arvan, et sellealane “põhi” oli mul kodust kaasas: isa-ema kui pedagoogid ja kasvatajad, nägin, kuidas nemad kaasõpetajatega suhtlesid. Mul ei olnud õpetajatega suheldes probleeme, kõik käis nii loomulikult. Aga õpetajad räägivad tagantjärele muidugi omamoodi anekdootlikke lugusid. Eks muusikud ole ju natuke hajameelsed, boheemlaslikud ja mitte väga täpsed. Mind hakkas häirima, et tunnid ei alga täpselt õigel ajal. Mõtlesin, et mis ma teen. Ei teinud muud, kui seisin hommikul mõnda aega ukse juures ja teretasin kõiki. Sellest piisas. Eks neil oli hilinemise pärast natuke piinlik ja hakati korralikumalt tundi tulema. Iga juht peab käituma loomulikult ja vastavalt sellele, mida ta ise nõuab õppejõudude käest. Meie tegime palju ühiseid toredaid üritusi – ekskursioone, pidusid, lavastasime lühemaid näidendeid ja oopereid, mis liitsid kollektiivi.
Meie tänased teadmised nii muusikalisest kasvatusest eesti rahvakoolis ja perekonnas kui ka meie koolides 1917–1980 tuginevad suuresti teie töödele. Mil moel on need mõjutanud teie enda pedagoogilisi vaateid?
Mil moel? Ma kujutan ette, et väga paljudes tahkudes. Kõigepealt mu loengutega, kus oli vaja täiendavaid ajaloolisi teadmisi. Tartu ülikooli juures oli uurijate grupp – ühiskondlik pedagoogika uurimise instituut –, see pakkus mulle huvi ja astusin selle liikmeks. Seal oli vaja teha teadustööd ja nii ma hakkasingi kandidaaditööd koostama. Kirjutasin hulga artikleid ning kaitsesin kandidaadi kraadi Tartu ülikooli juures. Kõik need kontaktid ülikooli professoritega, väga huvitavate, haritud inimestega andsid minu haridusele juurde.
Heino ja Rein Rannap. FOTO RAIVO JUURAK
Palju räägitakse teaduse devalveerumisest ja doktorikraadi väärtuse langusest. Milline oli doktoriõpe tollal?
Tol ajal oli see üsna piinarikas. Nõuandjaid ja käsikirja lugejaid oli nii palju ja kõik nad soovitasid üha rohkem partei juhtkonna ütlusi ja arutlusi sinna sisse panna. Aga kuidas sa Eesti muusikalise kasvatuse dissertatsiooni seda topid?! Sissejuhatusse sai veel lisada, aga edasises tekstis ei olnud lisada võimalik ja see häiris tublisti oponente. Praktiline kaitsmine oli aga väga keeruline, sest ei olnud niisugust nõukogu, kus oleks olnud muusikapedagoogika professoreid ja doktoreid. Lõpuks osutus kaitsmine võimalikuks Moskva pedagoogika akadeemias. Mulle määrati konsultandiks Isaak Ljubinski, väga tore doktor, kes luges mu venekeelset tööd mitu korda, sest see pidi olema vene keeles. Pidin mitu aastat järjekorras ootama ja kui lõpuks kaitsmisele võeti, läksin enda kirjutatud raamatupakk kaasas. Eesti raamatud olid kenasti kujundatud ja paistsid vene omade kõrval eredalt silma. See pakkus komisjonile suurt huvi – küll nad lappasid neid ilusaid raamatuid.
Olite kuues Eesti pedagoogikadoktor. Andis see teile mingeid privileege?
Konservatooriumis olin ma esimene pedagoogikadoktor. Vaevalt. Sellest ei tehtud väljagi, sest konservatooriumis olid tähtsad rahvakunstnikud. Teaduskraad huvitas neid ainult niipalju, et “huvitav küll” ... ja “saab esitada professori kutsele”. Tookord ei saanud siin professoreid valida, vaid nimi tuli Moskvasse esitada ja Moskvas siis kinnitati. Kui kinnitati.
Olete olulise osa oma elust pühendanud teiste õpetamisele, aga kes teie õpetajatest on teid ja teie pedagoogilisi vaateid kujundanud?
Ma juba nimetasin isa-ema. Pedagoogilises mõttes oli mulle suureks eeskujuks Riho Päts, eriliste pedagoogivõimetega õpetaja, kes oskas üliõpilastele läheneda igaühe individuaalseid võimeid arvestades. Samas oli ta väga nõudlik. Näiteks praktikatundide ettevalmistamisel nõudis ta, et tunni kava oleks enne klassi ette minekut tiptop paberile pandud ja temaga isiklikult detailselt läbi arutatud. Hiljem, kui ma kateedri juhataja olin, ei jõudnud me sellist ettevalmistust teha. Lisaks pedagoogilistele teadmistele andis ta mulle palju oskusi elus hakkama saamiseks ja kannatlikku suhtumist oma tegemistesse.
Rääkige palun oma tööst erinevate orkestritega.
See on olnud üks mu hobisid. Olen olnud niisugune paljusööja, tahtnud kõike teha – orelit mängida, komponeerida ja orkestritega töötada. Konservatooriumis Kivimäel valiti mind kooliorkestri kateedri juhatajaks. Juba enne seda moodustasin Tallinna muusikakoolis õpilastest sümfooniaorkestri. Tegutsesime aastaid. Koosseis küll muutus, aga muusikat sai tehtud hoolikalt. Võtsime osa laulupidudest ja kuna oli vaja kedagi, kes laulupeo sümfooniaorkestrid kokku koguks, proove teeks ning laulupeoks ette valmistaks, siis sattusime koos Neeme Järviga seda tegema. Juhatasime kahel üldlaulupeol (1965, 1969) ühendorkestreid – pool kava tegi tema ja pool mina.
Muusikakooli päevil pakkus mulle huvi proovida kätt ka ooperidirigendina. Tegime koostöös erinevate kooride ja solistidega Tšaikovski “Jevgeni Oneginit”, mida etendasime korduvalt Estonia teatris ja ohvitseride maja saalis. Ja ühel suvel mõtlesin, et suved lähevad, aga vana ilus sümfooniaorkestrite suvemuusika traditsioon on kadunud. Leppisin organisaatoritega kokku ja moodustasin orkestri, millega esitasime ilusat muusikat vabaõhulavadel või lausa Nõmmel metsa all.
Olete uurinud ka meie esimesi asjaarmastajaid-heliloojaid. Miks see teile huvi pakkus?
Kunileid on seotud minu kodukoha Halliste kihelkonnaga, õigupoolest mõlemad Saebelmannid. Nad pakkusid huvi just elu- ja töökoha tõttu. Pisitasa sai üsna põhjalikult uuritud nende põlvnemist ja muud. Aga see ei ole lõpetatud töö, sest vaatamata mitme muuseumi heale tahtele ja abile jäi ikka selgitamata, kes on nende muusikute-Saebelmannide vanaisa-vanaema. Isa ja emani jõudsime kergesti, aga edasi arhiivid ei näita. Kunileidiga olen rohkem tegelenud, mul on käsikirjas romaan.
Millal see võiks ilmuda?
Ju ta ei ole ilmumisküps, las jääb käsikirja. Katkendeid sellest on akadeemia kohustusliku tööna valminud teadustöös. Romaanis on paralleelselt faktid ja kirjanduslik osa.
Mis on pikaealisuse saladus?
Ühest küljest kodu, teisest geenid ja oma iseloom, mis nõuab tegevust. Anne annab võimaluse tegeleda sellega, mis sind huvitab. Muidugi tervis sõltub geenidest. Hea tervis annab võimaluse kaua elada ja tegeleda sellega, mida armastad.
Heino Rannap (s 9. VI 1927), muusikapedagoog ja pedagoogikateadlane.
Oli 1950–1954 ja 1977–1995 Tallinna konservatooriumi õppejõud, al 1987 professor, aastast 1995 emeriitprofessor; 1954–1970 Tallinna muusikakooli (praegune Otsa kool) direktor; 1970–1977 Tallinna pedagoogilise instituudi dotsent; 1981–1998 ühiskondliku pedagoogika uurimise instituudi kooliajaloo probleemgrupi juhataja, 1989–1998 direktor.
Kaitses 1969 Tartu ülikoolis kandidaadikraad, väitekiri “Muusikaline kasvatus eesti rahvakoolis ja perekonnas kuni aastani 1917”, juhendaja Aleksander Elango. Kaitses 1986 Moskva pedagoogika akadeemias pedagoogikadoktori kraadi, väitekiri “Muusikaline kasvatus Eesti koolides 1917–1980”, konsultant Isaak Ljubinski.
Raamatuid: “Tööst muusikaringides” (1960); “Tallinna Riiklik Konservatoorium” (1979); “Tee muusikasse” (1984); “Õpetaja osast eesti kultuuriloos” (1985); “Eesti muusikaakadeemia professorid 1919–2001” (2002); “Ilmar Tõnisson Pärnu muusikaelus ja Eesti muusikahariduses” (2005); mitme väljaande kaasautor.