• Liis Viira, helilooja, harfimängija ja kunstnik

Eklektilised pärlid

Tänavune “Klaaspärlimängu” festival vältas 6.–11. juunini Tartu Jaani kirikus ja paistis silma eklektilisusega. Ühise klaaspärlinimetaja alla mahtusid nii varajane, kaasaegne, meditatiivne kui ka crossover-muusika, mille hulgas ka mõned multimediaalsete elementidega teosed, mis – kui meenutada Hermann Hesse “Klaaspärlimängu” – just sellele festivalile nagu valatult peaksid sobima.

Avakontserdil võis kuulda soleerimas Gordana Josifova Nedelkovskat, oboe-poetessiks ristitut, kelle mäng jättis oma nüansirohkuses väga positiivse mulje. Kahjuks polnud Nedelkovskat saatnud Klaaspärlimäng Sinfonietta Andres Mustoneni dirigeerimisel solistile mitte alati võrdväärne partner; esines projektorkestrile omast rabedust ja vaprat püüdu keerulistele oludele vaatamata (vähene prooviaeg?) siiski vastu pidada. Samal kontserdil kõlas ka üks esiettekanne, Eitan Steinbergi “Cosmic Progressions in the Heart”. Kuna mu poolehoid ja tähelepanu kuulub kahtlemata kaasaja loojatele, siis juhin kahetsusega tähelepanu kavaraamatust puudunud infole. Oleksin meeleldi lugenud kasvõi mõne sõnaga lähemalt helilooja Steinbergist ja tema mõtetest seoses uue teosega, arvestades eriti, et orkestrile kirjutatud teose esiettekanne pole ka heliloojale endale just väike, märkamatu või igapäevane sündmus.

Teise päeva õhtusse jäi üks selleaastasi lemmikelamusi ja minu jaoks uusi leide, kava armastus-, pulma- ja unelauludest ja palvetest. Äravahetamatult erilise ja imelise hääletämbriga lauljanna Etty Ben-Zaken musitseeris koos Hortus Musicusega, kelle esituses kõlasid eri kultuuride sulatuskatlas sündinud ja ennast juba aja liivakivisse uuristanud viisid armunute pisaratest ning kirglike palvete karjeist. Internetis veidi surfates selgub, et Ben-Zaken on varemgi Eestis esinenud ja ka Hortus Musicusega seob neid pikem koostöö. Hortusele omase virtuoossusega esitatud ja rikkalikult instrumenteeritud seaded on teinud lauljanna abikaasa, helilooja Eitan Steinberg, keda kavaraamat kahjuks arranžeerijana mainimata jätab. Hiljem samal õhtul kõlas kolme ansambel Mandeli koosseisu kuuluva mehe – kahjuks veab kavaraamat taas alt ega maini nendegi nimesid – esituses hõrk ja väga hästi balansseeritud 50-minutine Bingeni Hildegardi loodut kasutav ja improvisatsioonielemente sisaldav kompositsioon. Kuulda võis nii elektrikitarri esteetikast kantud vinguvat rataslüüra soolot, pianisti kiireid näppe džässilikus väreluses kui ka täpselt doseeritud perkussiivseid ja müralisi elemente, mis koos maitseka ämbientse pilvega põimuvad ümber Bingenist pärit Hildegardilt pärinevate kompositsioonide.

Kolmas festivalipäev jäi paraku perekondlike sündmuste tõttu vahele, nõnda jõuan neljanda päevani, mil monokontsert-etenduse “Teekond” andis mitmiktalendist laulja ja harfimängija Ekaterina Levental, kes tõestas ennast laval nii võimeka metsosoprani kui ka harfimängijana. Visuaalseid elemente kasutades rääkis Levental muusikanumbritega ilmestatult oma kaasakiskuva ja puudutava eluloo, mis algab armetutest oludest Taškendis ja lõpeb pagulasena uue elu alustamisega Amsterdamis. Kahjuks polnud talle pandud põsemikrofoni, mistõttu ta pidi kõneldes väga pingutama, samavõrra tuli pingutada publikul. Diktsioonile rõhku pannes nappis jutus paraku värve ja emotsioone. Muidugi oli oma võlu sellel, et võis kuulda läbielamisi otse inimese suust, kellega see kõik oli juhtunud, näha kunstniku teekonda n-ö lihast ja luust enda ees seismas, kuid kuna tekst kõlas nõnda üheplaaniliselt, oleksin eelistanud, et etenduses oleks muusikal olnud suurema osakaal ja ehk isegi teksti esitada näitleja.

Samal õhtul tegi tänulikult vaikivale publikule helirännak-kontserdi Karl Nieler, kes kasutas lisaks suurele hulgale eri suuruses tiibeti kõlakaussidele ka erinevaid fagotte ning kus fagotimaterjali kandvuse heaks võis märgata ka tagasihoidlikku luuperi kasutamist. Võiks arvata, et seda tüüpi kontserti on lamavas asendis lõõgastavam kuulata, kuid Nieleri keskendumine oli hea ja istumine ei häirinud. Intensiivsemad või rütmikad elemendid olid välja jäetud, nõnda oli tegemist justkui laulva jõega, millel autor soovitas lasta endast kui tühjast kausist või puhkpillitorust läbi voolata.

Karl Neleri helirännak. FOTO ERP

Järgmisel päeval esinesid ansambel Floridante ja kontratenor Ivo Posti, kahe poolega vaheldusrikas kava oli hästi üles ehitatud ja ette valmistatud. Varajase muusika vallas mitteasjatundjana peatuksin hoopis samal õhtul toimunud teisel sündmusel, multimeediaelemente ja mitmeid autoreid kaasanud suurprojektil “Hiroshima-Nagasaki”. Traagilise tuumapommitamise 70. aastapäevaks valmima pidanud teosesse, mis nüüd hilinemisega esiettekandele tuli, olid Ülo Vihma eestvedamisel oma kunstilise panuse andnud poetess Doris Kareva, heliloojad Malle Maltis, Tatjana Kozlova-Johannes, Liisa Hirsch, Helena Tulve, Toivo Tulev ja Eugene Birman ning videokunstnik Hille Karm. Heliloojate individuaalsed panused, mis koondusid Doris Kareva haikude suurt üldistusvõimet pakkuva mõõtme alla, olidki eraldi võttes ehk selle (algselt ka tantsu kaasata soovinud) muusikateatri ambitsiooniga suurproduktsiooni tugevaim osa. Eesti muusika rikastus kaunite sümfoniettorkestrile kirjutatud miniatuuride ja kirjandus võrratute haikude võrra, kuid tervikuna teos ei toiminud. Üldpildi seisukohalt vaadates oli n-ö laulvaid muusikaosi järjest liiga palju ja see mõjus publiku poolelt kuulatuna painavalt, nagu ainult teistest osadest koosnev sümfoonia. Eriti nõutu ja abitu tunne tekkis samal ajal Hille Karmi videos võimsaid kujundeid nähes, kuna väga raske oli leida mõtestatud ja läbi tunnetatud seost muusika ja video vahel. Alguses kumas küll läbi taotlus video abil puuduvaid tantsijaid asendada, kuid kuuldeline ja visuaalne info mõjusid siin koos nagu korraga mängima unustatud raadio ja televiisor; oleks tahtnud jälgida mõlemat, mõlemas oli põnevaid sündmusi, kuid kumbki ei arvestanud teisest kanalist tuleva infoga, rääkides valjuhäälselt oma tõde. Multimediaalse terviku teket kammitses tõenäoliselt puudulik suhtlus loojate vahel. Narratiivne algidee võib küll tulla väljast ehk produtsendilt, kuid kui see ei leia kontakti kunstnike endi seest tuleva impulsiga ja tunnetusega, jääb idee vaid paljaks kestaks, mida miski koos ei hoia. Arusaadav, et eriti raske on saada kontakti nii mitme (heli)kunstniku siseilmaga korraga ja panna neid veel omavahel ühendust looma, kuid on imetlusväärne ja õpetlik, et selline katse siiski tehti ja et see ka ettekandeni jõudis.

“Klaaspärlimängu” festivali Tartu osa (kaks kontserti toimus ka Viljandis ja üks Tallinnas) lõpetas Eesti Filharmoonia Kammerkoor oma tuntud headuses, Kaspars Putniņši juhatusel esitati Johann Sebastian Bachi ja Arvo Pärdi loodut. Koor kõlas nagu orel, kõik viled kenasti stabiilsed, hoolitsetud ja häälestatud. Nii tihedalt kontserte andval kollektiivil on värskust säilitada keeruline. Kuigi esitus oli jäägitult veenev, oleks ehk erutusevärinaid lisanud suurem nõudlikkus piano ja pianissimo nüansside suunal, mis kahtlemata sellel kooril varnast võtta on. Teisalt, võibolla suvel võibki veidi kergemalt võtta. Festivaliaegsest pärnaõielõhnalisest Tartust, veidi arusaamatusi tekitanud kavaraamatust ja mitmepalgelistest esinejatest jäigi mällu pilt suviselt kergemast ja boheemlaslikumast elu nägemisest ja kulgemisest. Üritused olla ikka oma tegijate nägu, jääb üle vaid tänada, soovida kergust ja head edaspidist klaaskuulide veeretamist, sest publikupuudus suvises Tartus seda juba mitmekümneaastase ajalooga festivali ei kummita.