Rhythm Spirits. Land of Drum / Land of Drum

 

Land of Drum on Eesti-Ameerika maailmamuusikagrupp, mille liikmed on löökpillimängijad Brian Melvin ja Arno Kalbus ning kitarrist Mart Soo. Trio sõidab ansambli Joe Zawinul Syndicate kiiluvees, meenutades seda kohati vägagi, kuid pinge hoidmisel oma eeskuju mõõtu läbivalt välja ei anna. Albumi ava- ja nimilugu on ligi neljaminutine raaga pastišš, visand, jäljendus – india raaga minimaalpikkus jääb kümne minuti kanti. Muusikuil peaks ju improelaani jaguma, võinuks seda julgemalt välja pritsida. Raagalikkust võib ka vürtsina maitsestamiseks kasutada, aga siis peaks vormi kandma muud struktuurid. Praegusel kujul jääb muusika nii mõneski albumi palas poolikuks, väheütlevaks. “Boat Song” tekitab oma ebasümmeetriliste struktuuridega ajatu, ka kontekstiga hästi haakuva tunde. Pala kujutab oma läbitunnetatud, rahulikus meeleolus ilmekalt paadisõitu Gangese või Jangtse avarail veteväljadel. Loos “La-Owe” jääb Mart Soo soolo taas poolikuks, kõhklevaks. Pala lõpul kõlab müstilise kitarriheliga imeline soololõik, mille põgususest on kahju. John McLaughlini ja Trilok Gurtu vaimus “Monkey Mind” jääb kahjuks oma eeskuju kahvatuks varjuks, seegi lugu pole piisavalt välja arendatud ja on verevaene. Autentset rahvalaulu kasutaval palal “Sowing Song” on hea rahulik, ajatu feeling. Taas Joe Zawinuli käekirja meenutava “Dr Mbogo” teine, indialikum osa pakub esimesele toredat jätku, kasvades sellest leidlikult välja.

 

Tendents, millele tahaks arvustatava üllitise näitel osutada, on nõrgavõitu materjali lubamine täitsa arvestatavate šedöövrite kõrvale (“Boat Song”, “Sowing Song”, “Dr Mbogo”). Ei ole vabandus, et on piiravad tähtajad, igapäevatöö jm. Muusikud võiksid pidada enam lugu kuulaja ajast, mis raiskub korralikult läbi töötlemata materjali tõttu. Liftimuusika puhul poleks ju väga vahet, aga siinne plaat pretendeerib enamale. Oleks ehk aeg ka jazzis-folgis mõelda tõsisemalt produtsendi rollile.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload