Mono. Andres Roots / Roots Art Records

 

Oma isikupärase hääle leidmiseks on kindlaim tee võtta jõukohane, piisavalt lihtne, kasvõi klišeelik žanr. Iseenesestmõistetavalt olgu see südamelähedane. Isikupära lisandub asjaga tegeldes ja asja mõtestades ise. Annab otsida klišeelikumat žanri kui bluus. Kui, siis ehk rhythm’n’blues, kus bluusiklišeid taglastab veel tüütav trummi ja bassi tiksumine. Tööle hakkavad klišeed aga siis, kui on jutustada oma lugu, kui esitatav on läbi elatud, kui ollakse sellega hingeliselt seotud. Ja mõistagi kui on annet see hingeside muusikalisse vormi valada. Andres Rootsil on annet. Bluus, mis on ühelt poolt midagi väga tõsist ja kurba, sisaldab tekstides ja muusikas vahel ka paraja annuse lootust ja lõbu, mis raskustes trööstivad ja neist raskustest (sünge) huumori abil võõrandavad. Raskuste leevendamiseks bluus ju tekkiski. Rootsi juhtumil on seda lõbu, muhedust ja naljakustki kindlasti rohkem kui bluusis keskmiselt. On ta ju pärit “peaga” linnast ja musitseerib Tartu kohviku- ja taskufilosoofide vaimu ja vaimupanemisega, stoilise, elutarga muretusega. Nootide ees ja sees on tunded, lood. Muusika on aiva midagi veel peale muusika.

 

Lood on üles võetud mitmes hubases Tartu esinemiskohas, saatjaks baariliste sumin ja lauanõude kõlksud. Mees ja kitarr, kahes palas kaaslaseks Brooklyni laulja-kitarrist Howard Fishman, kahes Raul Terep trummidel. Kõlab nii Rootsi omalooming kui traditsionaalide tõlgendused, üks markantsemaid on toateenindaja Elisele pühendatud lugu. Lõpetuseks hoiatus. Ürglihtsail rihvelmeloodiail on omadus jääda peas ja häälepaeltes mängima. Kuni lõpuks süda läila. Selle vastu pole eriti muud rohtu kui installida endale uus viisijupp. Lootuses, et see omakorda kummitama ei hakka.

 

 

Share on Facebook
Share on Twitter
Please reload

Loe ka neid

Please reload