_page-0001.jpg)
Curly Stringsi teine täispikk plaat (tunamullune “Elumäng” oli kuue looga EP) on tuttavas laadis, täisakustiline ja positsioneerib kvarteti endiselt kõige laiemas mõistes Eesti folgi ja Ameerika bluegrass’i vahelisele muusikaväljale. Välismaal salvestatud ja USA viiuldaja Casey Driesseni produtseeritud albumit kuulates tundub, et Curly Strings on seadnud omale kõrgemad kunstilised eesmärgid kui varem, seda nii arranžeeringute, tekstuuride, kõlanüansside kui ka vormi- ja pingearenduse osas. Tüüpilisim arendusvõte on kihiti kasvav-kuhjuv ansamblifaktuur, mis energeetilises mõttes tippu jõudes (või sinna jõudmise eel) justkui “murdub” piano’sse. Kitarri-viiuli-mandoliini kord kontrastsed, teisal üksteist võimendavad liinid ja faktuuri vaheldusrikkus toovad meelde ansambli Punch Brothers kohati peaaegu progelikud taotlused. Võtke näiteks minut “kütet” plaadi nimiloo instrumentaalosas; sarnast kihitamist leiab mujaltki. Aga maailma parimalt bluegrass’i uutesse dimensioonidesse lennutavalt ansamblilt eeskuju võtta polegi patt. Ballaadilikes lugudes mängib ansambel atmosfääriga (“Kuu”), kahes instrumentaalpalas on rahvamuusikalikku “minekut”. Siin-seal torkavad kõrva värsked produktsioonivõtted ja seadeleiud (näiteks lõpuloo “Unne peitu homseni” gospellik taustavokaal).
Curly Stringsi muusikute mäng on meisterlik, ka virtuoosne pole palju öeldud. Ansambel on oma näoga – Eestis märgatakse neliku bluegrass’ilikke elemente, mujal maailmas taas seda, mis irdub olemuselt üsna konservatiivse ja protektsionistliku bluegrass’i kaanonist. Debüütplaat “Üle ilma” (2014) söövitas rahva südamesse sellised hitid nagu “Maailm heliseb” ja eriti “Kauges külas”, mis on tänaseks muutunud sisuliselt lastelauluks. Kas ka uus plaat samasuguseid hitte kannab, näitab aeg. Usutavasti on suurim šanss saavutatud läbilööki korrata albumi nimilool “Hoolima”, mis juba edukalt raadioeetris keerleb.